Torm

 

Ta heitis pilgu taevasse -  tema silme ees sööstsid teineteisele vastu vahtrapuu oksad nagu turniiril ratsudel raudrüüs rüütlid, piigid teineteisele suunatud, ja siis liivakastis mängivale helesinise tuttmütsiga poisile.

Oled sa hull peast, oli ämm hüüatanud, kui ta teatas, et peab lapsega õues käima nagu kord ja kohus. Sellise ilmaga õue lapsega?! On sul aru ka peas? Äkki kukub mõni puu talle pähe!

Ta mäletas selgelt neid kordi, kui oli siiralt ja sügavalt kahelnud oma vanemlikes võimetes. Minu egoistliku elustiili juures, mõtles ta tihti. Kuid see lapsevanem olemine ei olnudki nii hull ja üle mõistuse kui ta oli ette kujutanud. Vahel tüütu kohustus, aga sedasorti manti kohtas elus nagunii mitmel erineval kujul.

Värsket õhku on väikesele inimesele tarvis, oli ta Siirile vastanud. Siin võib muidu lämbumise kätte otsad anda. Sapi lehk on lausa laeni.

Vallol vedas, et Viivil tööpäev oli, muidu oleks ta noomida saanud, et jälle niimoodi tema emale ütleb.

Mis moodi siis? päris Vallo

No sedamoodi, teed omameelest peent huumorit, sõnas Viivika tüdinenult, mitte kurjalt.

Ma ju püüan, proovis Vallo ohvrit mängida, püüda kaastunnet ja sooja mõistmist.

Sa peaksid õnnelik olema, et ta meid enda juurde võttis, ütles Viivika seepeale karmilt. Kas sinu ema ja isa kutsusid meid enda juurde elama, endal kahekordne maja ja kõike? Ei kutsunud!

Aga… proovis Vallo end kaitsta, kuid otsustas, et see tee on vaid teravate kandaläbivate kividega sillutatud, ja sai sõnal sabast kinni.

Kui mõnikord ajas väike Valdis jonni ja ei soovinud õue minna, sama lugu lasteaia ja paljude muude tegevustega, siis sel korral olid poisil pea ise kõik riided selga aetud - ta tõi peakatte ja saapad isale ning istus otsusekindlalt tema sülle. 

Pea olid nad Ristiku tänaval asuval mänguväljakul. Väike Valdis asjatas liivakastis ning ronis mööda mängumaja, vahepeal isa tähelepanu püüdes. Vallo istus pingil ja suitsetas. Ta tundis veidi süüd, et tervist laste mänguväljakul rikub, kuid kuna teisi mängijaid sellise ilmaga ei olnud, oli Vallol ühiskondlikest reeglitest ükstapuha.

“Issi, vaata, alla!” hüüatas Valdis ning libises jalad ees liumäelt.

“Tubli-tubli Valdis,” kostis Vallo, süütas uue suitsu ja väristas vasakut jalga. “Kas lähme koju varsti?”

“Ei-ei,” vastas Valdis ja asjade seis oli kristall-klaar.

Tegelikult ei pidanud temast lapsevanemat saama. Temast pidi saama tõsiseltvõetav kunstiinimene, kultuurne ja piire nihutav, mägesid paigast lükkav, kuid hetkel oli ta üldse töötu ning tema valsside õhtule oli müüdud vaid viis piletit. Sellist piinlikkust polnud ta ammu tundnud. Esinemiskoha rent oli juba mitu-mitu euroraha väärt. Lisaks palgatud muusikud ja lavatehnika.

Reality check, nagu Viivi ütles. 

Tõsielulisus astus kutsumata tuppa, võttis praepanni, kuhu söödud lõunast olid veel jäänud mõned praetud kartulite viilud, ja lõi sellega Vallole lagipähe. Asjata oli ta võtnud komponeerimise ja kontrabassi tunde kodumaa parimatelt, laenates selleks vanematelt raha, mida ta tagasi polnud suuteline maksma. Kui isa lõpuks ütles, et nüüd on aeg tagasi maksta, pidi Vallo kaubanduskeskusesse turvatöötajaks minema, kuid sai sealt kolme kuu möödudes hundipassi - ta ei ilmunud oma vahetustesse, kuna pidi kirjutama uut sooloteost kontrabassile a la Miles Mosley. Selle tarbeks ostis ta internetist tõsise arsenali erinevaid efektipedaale, et seda õiget mitmekesist heligammat luua, kuid inspiratsiooni ei tulnud - jäi vist Valga rongijaama perroonile ootama, silmis kurbuse helk. Kõike seda kola maha müüa Vallo ei raatsinud, kuid lõpuks ei jäänud midagi üle, kui tuli loobuda.

Ja siis jäi Viivi lapseootele. Just nagu muuseas. Vallo maailm kukkus kokku, sest suures plaanis Viivi isegi ei meeldinud talle. Lihtsalt niisama hullata oli tore. Ega Viivi jaoks olnud Vallogi see õige. Too õige elas ammu teise, palju ilusama naisega Viimsis. Tal oli veel teine ja kolmas naine ka. Neljaski, aga tema jäi sarnaselt Viivikale rasedaks ning pidi pildilt jäädavalt kaduma nagu Stalini endine käpikkindast sõbramees ja repressioonide reklaamnägu Nikolai Ježov. Õnneks riigikord ja üldine käitumislaad oli hetkel palju sõbralikum kui varem, ja erinevalt verisest kääbusest, hukkamisest neljas naine pääses.

Siiriga aga olid kõik sotid kohe algusest peale selged - ämmamamma küll esialgu proovis, kuid mida aeg edasi, seda vähem ja vähem suutis ta oma antipaatiat Vallo suhtes varjata. 

Objektiivses plaanis ei saanud talle seda pahaks panna - Vallo ei olnud kuidagi ideaalne väimehe kandidaat oma veidruste ja kindla töökohata. 

Ja juba oma noorusest oli Siiri õppinud, et need pillimehed tõsiseks suhteks kohe kuidagi ei kõlba, mängigu ta siis ERSOs või kohalikus pubis - ühed lakekrantsid ja loodrid kõik.

Vallo oli aga erakordne luuser ja juba mõttekübe, et taoline isend võiks tema kalli Viiviga järelkasvu soetada, oli õuduste õudus…

See juhtuski. 

Vanemana peaksin ma oma last ju toetama, mõtiskles Siiri omaette, pühkides aeg-ajalt põskedelt voolavad pisaraid. Sigaret tossas tuhatoosis ning pudel konjakit oli avatud, kuid ühtegi klaasitäit polnud naine veel endasse valanud.

Ma pean teda toetama. Juba seetõttu, et ajasin tema isa kodust minema. No miks ta siis ei tulnud sealt bändist ära, ah?! Miks? Miks ta pidi seal võõraste naiste ees kekutama? Miks ta pidi käima kolm korda nädalas proovides?

Oma viga! Kas mina või see mõttetu muusika, mis polnud isegi tema enda looming. Jah, eks ole, jah, tore-tore, muidu ma temaga kohtunud ei olekski, kui ühel tema bändi kontserdil ei oleks wc ees juttu ajama hakanud. Ja ma olin ikka väga purjakil, täitsa läbi omadega…

Ma toetan Viivit, panen õla alla nii palju, kui saab, aga see lontrus, see peab kaduma siit kust kurat nii pea kui võimalik. 

Ei olnud ka sellest traagikast vähe, selgus, et kuna Vallo vanemad ei olnud vaimselt valmis elama koos minia ja värske ilmakodanikuga, pidid nad kolima Siiri poole. 

Vana naine mõtles, millist tugevat oksa minna õue otsima, kuid sai halva idee kohe maha raputatud.

Olgu, tore-tore siis, arutles ta, olgu mis on, aga ta on minu ainukene lapselaps. See loeb, muu vähem. Ma saan hakkama. Jah, saan. Tore-tore, saan. Saan ikka. Jah. Muidugi, tore-tore.

“Valdis,” hõikas Vallo pojale. “Valdis, hakkame minema, asi kisub päris tugevaks maruks ära!”

“Ei, natukene veel,” palus Valdis.

“Okei, kümme minutit,” kostis Vallo ja süütas uue sigareti.

Kostis raksatus ning vahtrapuult langes kaks suurt oksa, viies kaasa pool katust mängumajalt. Vallo oli kui halvatud, suits kukkus vastu püksipõlve, uuristades oma kuumusega korraliku suure augu.

“Valdis,” pudenes mehe huultelt.

“Oh, niimoodi kukkus!” kostis poisi hääl liumäe alt. 

Vallo jooksis purunenud mängumaja juurde ning haaras Valdise enda sülle, ise värisedes nagu oleks ihualasti keset lumetuisku.

Mõnikord võib sel tüütul mutil õiguski olla, tabas teda mõte. Aga Viivile ma küll sõnagi ei kõssa.

“Teeme nii, et emale ega vanaemale sellest ei räägi, eksole?” kostis Vallo kogeleval toonil.

“Aga miks?” päris Valdis siiralt.

“Kõike ei pea ka kuulutama kogu aeg,” sõnas Valdis ja teadis, et uuest tormist koduseinte vahel ta ei pääse.

Hurmur

“Sina olid see, kes minu mehe varastas!” röökis Tanja nii, et süljepritsmetest oleks saanud luua uue veekogu keset kaunist florat.

“Ja sina… Mida sina tegid?” hüüdis Olga, kelle kehakeelest võis lugeda, et raudkindel haare teise naise juuste järele on sekundite kaugusel.

“No mida mina siis tegin, ah?!” küsis Tanja pead kõigutades.

“Sitt naine olid, vaat mis!” torkas Olga ning ründas kogu oma keha jõuga.

“Ou-ou,” kostis Tuljo ja püüdis kisklevaid naisterahvaid lahutada. “Lõpetage nüüd ära!” ütles mees nõudlikumal toonil, kui hakkas tunduma, et üks daam teisest füüsiliselt liiga üle on.

Näomink segi pööratud, pisarad palgel ja juuksed-riided sassis, jäid naised Tuljo poole vaatama. Mees tundis pahaloomulist lõhna, mis tahtis hetkelise heaolu pöörata hoopis vastupidisesse suunda. 

“Tuljo, sa pead valima!” sõnas Olga.

“Jah, Tuljo, vali!” nõudis Tanjagi.

“Oot-oot, kallikesed,” kogeles Tuljo, “kuidas siis nüüd nii…? Ma armastan ju teid mõlemaid!”

Too lehk levis üle väikese pargi, kus kolmik seisis nagu täisnurkne kolmnurk ning lämmatas enda alla kogu miniatuurse linna, mida peeti sellel laiuskraadil pealinnaks. 

Mõtted Tuljo peas hakkasid hüppama teadmata suundades ning ükski neist ei andnud märguannet, kuhu poole ta tormama asub. Pea oli ainukesed kaks võimalust kas rünnata vastu või põgeneda. Kummakski ei olnud mehel julgust. Polnud ka seda mõtterammu, et endale tunnistada: talle on päriselt need kohe-kohe poolesaja vanused naisterahvad meeldima hakanud. 

Kui esialgu oli see kõik vaid pull mäng ja lapsik tähelepanu, siis nüüd näisid asjad olevat kardinaalselt muutunud.

Ta sajatas varem end, et oli moondunud täpselt sellisteks, kes figureerisid haiglaselt palju sopa-ajakirjanduses, müüsid oma kehavõlusid internetis ja/või arvasid, et kogu see suur sinine kera pöörleb hoopis ümber nende, mitte soojendava päikese.

Ta sajatas, kuid sealjuures mõnules tasa, paitas oma ego pikki pehmeid juukseid - kes oleks osanud arvata, et temasugune tavaline meesolend teatud hetkel elus vastassoo seas populaarseks osutub. 

Popp oli ilmselge liialdus, kuid muudmoodi Tuljo seda sõnastada ei osanud. 

Kõige rohkem kahetsen ma seda, ütles noor popmuusika täht suure lombi tagant, et ma koledatele meestele olen võimaluse andnud. Ei iial enam! Ei iial!

Tuljo oli üks nendest mitte ihaldusväärsetest, kellele võimalust ei antud, ja seetõttu olid nõudmised seda suuremad potentsiaalse kaaslase suhtes, kuni jõudis kätte aeg leppida nendega, kes temaga koos olla soovisid, ning järjekord oli üpriski lühike. 

Siiski leidus üks Teele-nimeline noor naine, kelle väline esteetilisus võis tekitada teatud ringkondades elutähtsaid küsimusi, kuid kes Tuljo seltskonnast heameelt tundis, kui ta mehe olemusest veel päriselt aru polnud saanud. 

Teadmine jõudis kohale kiirelt, sest lihtsakoelise olendina ei saanud Tuljo kuidagi varjata, kes ta tegelikult on.

“Teele, kurat, miks mu püksid pestud ei ole?” kärkis Tuljo valjult, et ikka naabrid kuuleksid, milline tõeline perepea ta on. Oli nende teine kuu paarina, kaks nädalat veetsid Teele pool, kaks Tuljo korteris.

Kui ta oleks joodik, mõtles naine omakeskis, siis võiks veel kuidagi andeks anda.

“Mis sa passid seal? Sa peaksid üldse õnnelik olema, et minusugune on sinusuguse valinud!”

Ma ei anna enam iial koledatele meestele võimalust! lubas Teele endale ning kostis:

“Nüüdsest pesed ise. Ma lähen siis.”

Nukrus haaras Tuljot, ta haaras naisel jalgadest ja langes tema ette, ta palus, anus ja andis lubadusi, mida ta ei oleks suutnud iial pidada, kuid Teele oli oma otsuse teinud.

Haavunud aadam kirus maapõhja kõik õrnema soo esindajad. Isegi oma ema ei saanud armu, et julges nii inetu ja ilmetu poisi sünnitada. Ta haaras mobiiltelefoni ja kirjutas ühismeediasse mitu sapist postitust ning kommenteeris kuulsuste artiklite all, kasutades tema teada olevatest sõnadest just neid kõige räigemaid. Pea sai ta kommenteerimise keelu, mis ajas Tuljot veel rohkem vihale. 

Ma neile alles näitan, sajatas ta. 

Näitas Tuljo tõepoolest: ta istus diivanile, lülitas televiisori sisse ning torises omaette. Siis meenus talle situatsioon, kus vähe meeldivama välimusega kolleeg uhkustas, palju ta tutvumisaplikatsioonide vaheldusel kiiret ja vajalikku naistähelepanu saab. 

“Saad aru, pool tundi ja kepp soolas,” ütles Toivo naerulsui.

“Päriselt ka või?” imestati kõrvalt. Tuljo oli vakka, tema teised meeskolleegid, kellest nii mõnigi elas vaba või ametlikku kooselu koos paberite ja ehetega.

“Täitsa reaalne värk, ma ütlen!” 

“Nii lihtsalt annavadki kätte?”

“Nojah, eks ma nats ajan kägu ka, et otsin tõsist suhet ja asju ja, aga oma viga, et nii kergelt kätte annavad.”

“Kas see pole mitte veidi nõme käitumine?” küsis keegi.

“Ah mine ka sina Tauno perse, tead!” hüüatas Toivo tigedalt. “Endal sul kahesaja kilone eit ja saad ka vaid jaanipäeval keppi, kui sedagi! Vaat kus siin hüppama! Pole minu süü, et neil seal kodus sõda on ja peavad siia põgenema laste ja asjadega. Nojaa, sõda on pask, aga noh, mul on ka vajadused!”

“Sul ju naine olemas,” võttis lõpuks Tuljo sõna.

“Ah, sina Tuljo, mida sina naistest tead?” Tuljo heitis pilgu maadligi. “No just,” jätkas Toivo praalimist, “ilmselgelt ei tea sa sittagi.”

Tuljo haaras oma mobiiltelefoni ja laadis kiirelt alla kõik populaarsemad kohtinguäpid. Ta leidis mõne enam-vähem pildi endast, kus iluvead polnud nii karjuvad, täitis profiile ja ootas. 

Ja ootas. 

Ootas. 

Ja ootas. Ja ootas.

Nädala möödudes, kui Tuljo oli oma katsetusplaani ära unustanud, andis tema mobiiltelefon tundmatut helinat.

You have got a match!

Ja teavitushääl kordus. Tuljot valdas esialgu paanika ja ta oleks äärepealt sidevahendi toanukra puruks visanud, kuid sai oma impulsile õigel ajal pihta ning kõik jäi terveks.

Teda olid valinud naisterahvad nimedega Olga ja Tanja.

Noh, tänaval vist järgi ei vaataks, arutles Tuljo, kuid ma pean ikkagi oma standardeid veidi langetama. Ma ei ole ikka sigma male vist.

Vestlused viisid kohtinguteni. Nii Olga kui Tanja olid sümpaatsed naised, kuigi mitte nii kaunid, kui Tuljo oleks soovinud. Mõlema naise kaasad olid sõjas langenud. Mõlemal naisel oli kas suurem või väiksem pere Eestis kaasas.

Kolleegilt šnitti võttes, ei rääkinud Tuljo endast ega plaanidest naistele miskit, mis oleks tõele vastanud. 

Ta vandus, et suhtleb vaid ühega eksklusiivselt ning otsib vaid seda ainumast ja õiget.

Ta rääkis, et ta on ametilt osakonnajuhataja riigitööl, keskastmejuht, mitte tavaline laotööline suures ehitusmaterjalide poes.

Tuljo oli üllatunud, et nii Olga kui Tanja teda uskuma jäid. Ju siis neil on vaja lootust või midagi, arvas ta.

Aga ma ei taha neist kumbagi, mõtiskles mees edasi. Isegi panna ei taha, nagu Toivo ütleb. Kuid nagu tähelepanu on hea. Liiga hea…!

Kuid see silmapiir nihkus aga kaugemale ja kaugemale. Suhte iseloomud muutusid üha tõsisemaks ja tõsisemaks. Mõlemad naised olid väga solvunud, et Tuljo nendega ühte heita ei soovinud. Nii vandus ta nii Olgale kui Tanjale, et pärast oma esimese naise surma ja viie armukese kadumist pildilt, jagab ta oma ihu vaid selle naisega, kellega ta abiellub.

Olles oma vassimiste virrvarrist füüsiliselt tüdinenud, tegi Tuljo vea ning kutsus oma võltskaasad samasse kohta kohtamisele. Oma möödapanekust sai mees aru alles siis, kui kokkulepitud ajast oli tiksumata jäänud vaid mõned tunnid.

Hädavaled ei aidanud.

 

Eks ma nüüd siis saan, mida külvanud olen, otsustas Tuljo oma saatusele vastu minna.

Kolm paari sokke

 

Ta mõtles praetud kartulite peale. Praetud puupliidil, sibula ja võiga koos. Parimad praetud kartulid valmivad just puupliidi raual. 

Ta ei võtnud vaevaks meenutada seda, kuidas naabrimees alguses vanaisa ja siis vanaema peksis ühel kauni-ilmsel kevadel ja kuumal suvel ja siis sombusel sügisel ning lõpuks pühade puhul ka detsembrikuus, talvel. Seda polnud vaja. Kohe kuidagi. 

Aga oli ikka hea meel küll, kui paar aastat hiljem toosama naaber ühel suvalisel joomingul katkilöödud tooli jala ning põhjakõrbenud panni abil surnuks materdati. 

Mõne päeva pärast oli tulemas tema sünnipäev - üksteist aastat. Oli lootust, et isa ja ema tulevad sel korral tähtpäeva pidama. 

Suureks üllatuseks nad seekord saabusid, kuid isa oli purupurjus ja natukene kainem ema kukutas kreemitordi trepi peale. Naabritädi sai küll pahaseks, kuid isa ähvardas teda trepist alla visata ning sellega lõppes ka suurem jutt.

“Kui mu Artur veel elus oleks,” sajatas vanem naine ust sulgedes.

“Surnuks löödi su polt, lits!” sõimas isa häälekalt ning tõstis õllepudeli suule. “Tervist sulle, vanamutt!”

Vaatamata söömata jäänud tordile oli sünnipäeval tema jaoks eriline tähendus - vanemad tulid ja kingiga, milleks olid kolm paari punaseid sokke. Lamedamast lamedam sünnipäevakink ja just veretoon oli see, mida ta enim vihkas värvidest, kuid rohkem kinke oma vanematelt ta ei mäletanud. Ju neid oli veel, kuid need kolm punast paari ja ehe rõõm olid end eredalt meeltesoppidesse end matnud. 

Legendaarsest kolmest oli alles jäänud vaid üks, mis ilmselgelt enam varba otsagi ei passinud, ning ta oli peaaegu valmis allesjäänud sokid ära raamima. Siis mõtles ta, et kui mõni naine peaks häärberisse sisse astuma, siis sokid seinal ei mõjuks just hästi, seega peitis ta need seifi. Põlemis- ja lõhkemiskindlasse karpi seniks, kuni temal elupäevi ette nähtud on.

Kui vanavanemad oma maise teekonna olid lõpetanud, oli ta juba täisealine - tal oli oma korter, seesamas ahjuküttega Uuemõisa kahekordses häärberis, kus ta oli kasvanud; ta ei sõitnud ühistranspordiga, vaid üsnagi stiilse vihmase taeva karva automobiiliga Volvo XC90 ning tegi igapäevaselt pealinnas tasuvat tööd. 

Hea meelega oleks ta vanaisa ja -ema eest lõpuni hoolitsenud, kuid hooldekodus olid pädevamad inimesed ööpäevaringselt. Kuna vanaema ei kurtnud millegi üle, siis ta arvas, et nii saab ta kuidagi tasuda nende nähtud vaeva eest. Imelikul kombel polnud vanapaar kuidagi oma kodus kinni ning läksid hoole alla pikalt kaalumata. Ta külastas neid igal nädalavahetusel ja nädala sees kolmapäeviti.

Matustele isa ja ema oma nägu ei näidanud. Nii oligi parem. Esimest korda mõtles ta kingituse hävitamise peale, kuid miski hoidis teda tagasi.

Ta polnud alati hea poiss. Ta teadis kohalikke joodikuid nimepidi - nii hüüd- kui ka kodanikunimega. Kõigil paadialustel olid tobedad hüüdnimed nagu näiteks Tont, Lauakas, Tünn ja Taat. Just Tünn ja Taat olid need, kes tema pakutud viiesaja krooniga nõus olid. Ta mäletas, kuidas ta värises ja arvas, et mehed naeravad ta välja, võtavad rahagi lihtsalt niisama endale ja laksavad vastu peanuppu. Selle lillakat tooni lipiku, mille ta vanaisa rahakotist oli pätsanud. Vanaisa otsis seda aasta aega, kuid mitte korrakski ei kahtlustanud ta teda. 

“Oot, mida sa tahad, poiss?” jörises pika takkus valge-pruuni segu habemega Taat.

“Lööge Tont maha,” kogeles ta.

“Mis sa tahad, et me Arturi ära tapame või?” päris Tünn viinalonksude vahele.

“Jah.”

“Okei, aa palju sa maksad?” küsis Taat.

“Viis sotti,” ütles ta.

“Viis sotti?”

“Nojah, viis.”

“Mitu viina selle eest saab?” püüdis Tünn arvutada.

“Mitu,” vastas ta.

“No siis teeme ära,” hõiskas Taat, “aga millal?”

“Nii pea, kui võimalik,” sõnas ta ning ulatas joodikutele viiesajakroonise.

Ta ei lootnud eales, et mehed teda tõsiselt võtavad, kuid juba järgmisel päeva hommikul oli näha küla vahel politseid liikumas ning jutte, kuidas Tont oli mõrvatud. 

Teda halvas hirm ja õud ning ta ei saanud mitu ööd uinuda, oodates politsei õuele sõitmist. Vilkurid peal nagu filmis ja eriüksus saatmas. Kooliski ei suutnud ta keskenduda, oodates millal direktor klassi astub ning tal kaasa palub tulla, ja hinded tegid tugeva hüppe allapoole.

Vanaema muretses, vanaisa ohkas, kuid korrakaitsjad neid ei külastanud. Lõpuks samm-sammult ja päev-päevalt lahtus hirm ning elu jätkus tavalisemal, rahulikumal rajal.

Ma ei tea, mis sulle küll sel ajal sisse läks, oli vanaema öelnud. Sa muidu nii hea ja tragi poiss.

Nüüd istus ta, päikeseprillid ninal, Alanya rannas. Oli oktoober, puhkuse aeg. Ta mõtles praekartulitele ning naisele, keda ta ammu ei huvitanud ning lastele, kes olid küll omad, aga ei olnud ka. 

Ju siis midagi ikka voolab minus nagu mu vanemateski, arvas ta.

Viimane sokipaar kolmest oli ka Türgis kaasas, kenasti grip-kinnitusega koti sees, mida ümbritses miniatuurne turvakohver.

Sisuloome

Markus viipas hävitava sõrme kiirusega pikki telefoni ekraani: tänane TokTiki soovitatud sisu ei kannatanud kuidagi kriitikat. Liiga vähe lõbusat ja lolli, liiga palju võltsi propagandat ning lausvale informatsiooni. Pärast tööaja lõppu ei soovi ju veeta aega millegi tõsise ega maailma lõppu kuulutavaga, veel vähem koduste toimetustega nagu nõudepesu, riiete pesu või põranda läikima löömisega.

Ses plaanis ma demokraatiat ei usu, oli Markus veendumusel. Kui kõigil on õigus olla suur arvaja ja videograaf ja kurat teab, mis veel, siis need asjad ei saa olla tasakaalus. 

Ja oot-oot! torkas talle järsku, kus üldse Moona on?

Tõepoolest, kui üks keskmiselt enam haritud (TTÜ magistrant infosüsteemide alal) eesti mees tuppa astus ja võtmed teab kuhu lennutas, sealjuures ka jalanõud ning nokamütsi, tervitas teda toas vaikus. 

Moonast polnud lõhnagi, ja seda kasutab naine ikka rohkelt. Mingi Louis Vuittoni hais on.

Marko hüüet, et mis süüa täna on, polnud samuti korteri seinte vastu lauatennist mängimas.

Markus heitis kiire pilgu avatud köögi poole ning elektripliidil polnud pottigi podisemas, kõik oli klaar.

“Olen ma unenäos või mis värk on?” küsis ta valjuhäälselt.

Koju saabunud, oli ta otsejoones diivanile prantsatanud ning mobiiltelefoni võludesse sukeldunud. Sisu otsinud. Tuuma, juhtmõtet, mida muidu ei tundnud elus olevat. Kõik oli justkui liinitöö. Kui ametipostil füüri teenimine, ja papp oli hea, kuid sellega oli Markus võimetu looma midagi, mis oleks jäävam. Millest jääks märk, selline, mida ei saa vältida.

Isegi too korter põhimõtteliselt kesklinnas ei andnud seda vajalikku positiivset tooni. Pool sellest oli nagunii Moona oma - laents võeti kahepeale. Mõnikord mõtiskles Markus väikese hirmutundega, mis saaks siis, kui nende paarissuhtest saaks sooloesinemine ning tema peaks endale uue ulualuse leidma. Moona kohe kindlasti seda eluaset ei jätaks, Markol koolid ja huvid-sõbrad siinsamas titeeast peale. Tema peaks lahkuma, aga mis majanduslike vahenditega. Vanasti sunniti abiellu, nüüd on pangalaen surmani siduvaks tõotuseks. 

Keskmiselt enam haritus peaks ju aitama, aga reaalsuse kibe maik oli see, et vaatamata kahele natukene üle keskmise sissetulekule oli neil keeruline. Muidugi, sai ka kaks autot muretsetud, sest noh, kes ikka ühega julgeb tänapäeva nõudmiste juures sõita. Ja no mingit kastiratast ei hakka ju elusees ostma, mida küll edukad sõbrad sellest mõtleksid?!

Masinad olid ägedad: otse esindusest ostetud, kõikide lisadega, aga ikka…

Tänu poeg Markole avastas Markus TokTiki, kus noored totakaid tantse muusika saatel tantsisid ja tuntud popp lugudele suid kaasa maigutasid nagu kalad. Tundus tobe, aga haaras nagu maadleja turjast ning pea sirvis mees vähemalt tund aega järjest erinevaid videosid. Igasugu tsirkust sai lühiformaadis nautida, ka kenasid naisi vahelduseks kodusele ordinaarsusele. Nii et õhtul kodus viibides ei pannud ta enam ümbritsevat tähelegi. 

Palus naiskaasal endale süüa ette tuua ning külastas aeg-ajalt tualettruumi. Ka sängi võttis Markus sidevahendi kaasa ja kuna Moonagi oli süüvinud samamoodi oma tegemistesse interneti laias maailmas, polnud mehe arvates sellest suurt probleemi. Kõik elasid nii - naabrid, sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad. Isegi juhututtavad. Lahutusi ja lahkuminekuid oli palju, kuid see käis moodsa kiire elu juurde. Markus ei aimanudki, et temast saab osa nurkast ja näotust numbrimängust.

“Olgu nii,” sõnas Markus, “äkki ikka leidub midagi, mida tasub vaadata. Nagu päris meelelahutust.”

Mees maandus diivanile, kus on mehe koht ning kulutas ekraani nagu parklates ketsilaskjad kumme.

Imelik sügis

 

“On alles imelik sügis,” kostis Õie mööda vuhisevaid maju, põlde, aedasid ja metsi vaadates.

“On jah,” oli autot juhtiv Samuel päri ning heitis pilgu masina armatuurile. “Kütet peab võtma.”

“Tõepoolest, nii soe nagu suvel, ja suvel ladistas vihma mis jube,” jutustas Õie edasi. Ta oli alati olnud vestluses partneritest kandev pool. “Nagu vananaistesuvi. Aga tore ju ka omal kombel. Muidu istuksime toas ja vahiksime telkut või oma telefone nii, et silmad punnis peas, eksole?” Naine pööras mehe poole vastust otsiva pilgu.

“Jah,” ütles Samuel ning lisas: “Pean autot juhtima, ma ei saa lobiseda.” Kõrvaltlugejale võis see lause peegeldada tigedusenooti, kuid see oli mehe poolt öeldud nii neutraalselt, kui võimalik.

“Mõnikord ma mõtlen, et saadaks need tööasjad sinnapaika ja läheks kuskile lõunamaale logelema. Ma ei jaksa enam maalida nii palju. Tellimusi on, aga neid on palju. Kunstnik, kes viriseb, et tal läheb hästi… Ennekuulmatu! Aga nii on, mul läheb tõesti hästi, aga ma ei jaksa. Peaks liinitöölised palkama. Mark Kalev Kostabit tegema või midagi säärast.”

Õie oli õnnelik. Ta lausa pidi olema, sest ta oli omal alal edukas ja tal oli kaaslaseks Samuel, kes oma vabad nädalavahetused veetis vabatahtliku sohvrina, et naise maalid soovijatele koju viia. See oli Õie omapära, et kui ostja asus väljaspool pealinna, tagas tema transpordi. Et oleks isiklikum side, arvas ta. Lisaks oli hea vaadelda, kes on ostja, mida ta esindab, kuidas kõneleb ja nii edasi. 

Kodulinna prestiižikamad kogujad polnud midagi huvitavat. Neil oli maitset, neil olid võimalused, kuid tuuma jäi Õie jaoks väheks. 

Välismaised ostjad olid aga kuidagi kauged, aga nende panus oli muidugi hinnatud.

Teatud pilte müüs ta meelega odavamalt, et saaks maailmapilti avardada. Vahel maalis Õie mõnest eriti põnevast ostjast lisaks portree täiesti tasuta. Koopia jättis aga endale.

Nii kerkis tema ateljee seinale üsna põnev kollaaž erinevatest kodumaalastest.

Sa peaksid nendest eraldi näituse tegema, oli Samuel öelnud ja sellel plaanil oli iva.

PRR Kultuuriportaal kuulutas Õie Õiepere sotsiaalseks geeniuseks, Laudaleht moodsaks ja vastikute vanamoodsate piirideta artistiks, Kirp ilu ja samas koleduse etaloniks.

Milleks see kole sinna lisatud oli, jäi Õiele mõistetamatuks. Ju siis oli antud ajaühikus surmapatt ainult kaunis olla. Autori meelest olid kõik tema portreedele jäädvustatud inimesed lummavad.

Laiema tuntusega suurenesid ka tellimused ning isegi vabariigi peaminister oli huviliste seas lisaks muidu kuulsatele ja kummalistele. 

Samuel istus trepiastmel ja kimus kolmandat sigaretti järjest. Ta vihkas suitsetamist. Pärast seda, kui otsustas selle kahjuliku tegevusega lõpetada. Lõplikult. Haisevad riided käisid pinda ja kuidagi ei olnud elus olemine see, kui viies trepiaste juba kurjakuulutavaks muutus. Isegi mõõdukas tervisesport ei olnud enam abiks. Nüüd aga… Selline tagasilöök.

Samuel ei olnud õnnelik. Ta eksisteeris, oli ja hingas, higistas. 

Võib-olla mul puudub säärane soolikas, oli mees mõelnud.

Kord lehitses ta mobiiltelefonis pildigaleriid ning märkas paari jäädvustust endast, meesisendist, kel naeratus näol. Samueli läbis kummastus - ma naeratan tõesti harva. See äkki teadmine kurvastas ja kummastas samaaegselt. Need naeratused paisati õhku enne seda, kui Õie tuntumaks sai. Tegelikult juba varem, sest ühe hoog ei andnud teisele hoogu sisse; teisele, kes oli kõrvaltegelane, abiks, kuid mitte märgatud-tunnustatud. Nagu kummitus, kuid too kummitus liigutas reaalseid esemeid ning omas silmavärvi, iseloomu ja muud - nagu inimene ikka.

Millal Õie teda heade ideede ja abi eest tänas, Samuel ei mäletanud. Võib-olla alguses, aga see juba unustuste hõlma all.

Samuel ei suhtunud oma kaasasse veel põlgusega, seega pidas lugu Õie pealehakkamisest ja tema inspiratsiooni jätkusuutlikkusest - see oli nagu rong, millel polnud pidureid ning raudtee ei saanud justkui iial otsa. Kuid seina olid tekkinud praod.

Huvitav, arutles Samuel endamisi, kas tema mõtleb ka nii? Äkki on tal minust ammu villand ja vaja vähe eesrindlikumat, väljapaistavamat meest, mitte kunagise menubändi soolokitarrist. Okei, meil on aastas kolm-neli mängu vana rasva pealt, aga jah… Priit joob jube palju, Siimul on naistega kogu aeg jamad. Pappi pritsib ühe korra pealt mõnisada näole, aga… Pole nagu see ena. Ammu ei ole. Ma passin tihti stuudios, kui Õiel tegemist on ja tööpäev möödas, aga midagi uut ei tule kuidagi.

“On jube imelik see sügis tõesti,” kostis Samuel ning tundis oma paremal põsel Õie naeratust.

Numero Uno

Ursula tutvus Ulrichiga Tahiti nudistide rannas ning naist tabas tõsine hingeline äratundmine justkui piksenool tumetummast äiksetaevast. Naine oli lahutanud oma õnneliku abielu kaks aastat tagasi, kuna tundis, et ei ole alates keskkooli lõpupeost elu nautida saanud ning kaotatud enese otsing, millesse põimitud uued näod ja muud vajalikud kehaosad, oli vaja kohemaid teostada.

 

Kui endine abikaasa Urmo oli töllak-tühja näoilmega teda vaatama jäänud ning lastegi pilgust võis lugeda tõsist hämmingut, lausus Ursula, et nüüd peab ta enda eest hoolitsema, see on naisena tema kohus.

Aga mis meist saab? oli noorem poeg, kuueaastane Urmas, kalkvelsilmi küsinud.

Teil on ju isa, vastas Ursula, ja ega ma päris ära ju ei kao. 

Nii ta kostis, tõstis pakitud kohvid korteri (Pelguranna 13-2) ukse taha ning jäi taksot ootama. Silmast silma on Ursula oma eelmise elu lastega kohtunud vaid korra - eelmise aasta jõuludel.

Urmo ei kosta siiani pea sõnakestki. Peale “palun”, “aitäh” ja “kus telekapult on?” mees välja ütlemiseks ei kasuta. Pikema jutu paneb kas paberkandjale või kirjutab mobiiltelefoniga Facebooki sõnumitesse.

Ursula aga võttis oma värskest vabadusest viimast ning nautis kõike ja kõiki, kes teda ligi lasid. Ta vabanes aastatuhandete vanusest taagast, mis naistele peale oli sunnitud. Küll sai ta ettevaatusabinõud mitte kasutades osaks sugulisel teel levivate põnevate nimedega haigustele, kuid sõbranna Ulvi ütles, et nii tulebki elada - täiel rinnal ning Ursula uskus teda.

Ulvi oli samuti liuglemas kui luik tasasel veel uuel eluteel, kuid märkamatult oli värskest saanud närb, kulunud ja kulutatud, maamutta tallatud kruusatee, kuid avalikult ta seda teadmist jagada polnud julgenud. Isegi ta ema ei teadnud, et paariminek kohaliku kristalliteadlase ja avatud vaimuga oli juba eos hukule määratud, kuna spirituaalsuse vastu hakkasid üha sügavamat huvi tundma keskealiste eevatütardele lisaks noored, veelgi avatumad ja hakkajamad naised, seega kestis nende sotsiaalmeedias suurejooneliselt jagatud kihlus kolm päeva ja kaheksa tundi. 

No kuidas Amandeusel siis läheb? oli Ulvi ema teadmatusest kord tütrelt pärinud. Millal teil need pulmad pididki olema?

Amandeusel on juba uus naine, sosistas Ulvi pilku maha suunates.

Mida? küsis ema, kelle kõrvakuulmine jättis soovida juba noorena.

Amandeusel on nüüd noorem ja ilusam naine, röögatas Ulvi ja tormas toast välja.

Ega sellepärast siis niimoodi hullu kombel kisama pea, sõnas ema.

Ulrichi ema ja isa poolt pandud nimi oli Uno. Elukunstniku vanemad olid nii Uno Naissoo ja Uno Loobi loomingu palavad austajad. Lisaks oli Ulrichi isa nii lähedal suure punase liidu jalgpallikoondise põhiväravavahi kohale, seega särginumber üks oli tema purunenud unistus. Ulrichi vanaisa oli kuulnud teises ilmasõjas kaotaja poolele, seega polnud Mikk Tammekivil võimalustki oma karjäärist viimast võtta.

Kui mina ei saa olla number üks, siis saab minu poeg, otsustas Mikk, ning kuna poisile ei olnud kuidagi paslik panna nimeks Üks, siis otsustati koos abikaasaga hispaania keelt kasutada. Boonusena kokkuklapp mõlema lemmikhelilooja ja kitarristi-solistiga.

Kurblooliselt ei olnud Ulrich milleski silmapaistvalt esimene, pigem eelviimane, mõnes koerustükis igavene teine, mis siin-seal töötas tugevalt tema kasuks, sest ei saadetud teda pättuste eest noorte kolooniasse ning hiljem pääses ta napilt seinte ja trellide eest korduvalt.

Mees ise seda ei tajunud, aga tehtud tegude tagajärgede eest pääsemises oli ta kindlasti numero uno - pjedestaali kõige kõrgemal astmel.

Kuid see muutus kõik ühe ebaõnnestunud pangarööviga, kui Uno otsustas oma kamraadid heldelt ametivõimude kätte anda sabade ja karvadega, sest oma püksid on ikka taguotsale lähemal.

Veel praegugi vaatab Ulrich tihti selja taha ning jälgib tähelepanelikult iga maja ees seisvat sõidukit, et teha kindlaks jälitusmustreid. 

Kalvi sai 10 aastat, Kalle sai 12 ja Kallit, ainukest bande naisliiget, karistati 8 aastase vabadusekaotusega. 

Kallet kartis Ulrich tõsiselt, sest too mees kasutas enne keha ja siis võib-olla kuulas, kuidas sõnad kõlavad. Ega Kalligi teab mis pehmeke olnud. Kalvi oli lihtsalt rumal ja seetõttu kõige ohtlikum.

Pärast kohtuistungit istus Uno teleka ees ja vaatas tuimal pilgul saksamaa telesarja Cobra 11.

Kurat võtku! tabas teda mõte. Ma hakkan sakslaseks ja panen siit ajama!

Uno Tammekivist sai Ulrich Draum juba Eestimaa pinnal.

Ursula ei olnud iial Ulrichi passi näinud, seega talle oleks olnud suureks üllatuseks, et Ulrich Draum on sündinud 13.dal märtsil Raplas, mitte kusagil Ummerstadtis. 

Et suurt valet tsipakene pehmendada, oli Ulrich avaldanud, et omab Eestis tõesti kaugeleulatuvaid juuri baltisakslaste ajast. Õnneks polnud Ursula varem saksakeelt emakeelena valdavate inimestega suhelnud, seega mehe kerge aktsent jäi paljastamata.

Et tema teele just kodumaine naisterahvas sattus, kelle kulul elada saab, oli Ulrichi meelest nagu loto peavõit. Ikka hubane omasid tillitada, pole seda teadmatust ega suurt hirmu nagu kord ühe albaanlanna Eliraga, kelle sugulased Ulrichi siiani taga otsivad, et korralik füüsiline noomitus teha.

Mis on kodu, kus on kodu, ümises ta tihti tuntud kodust viisijuppi. Seda muidugi Ursula eest salaja. Kui nad olid vaadanud ära Nukitsamehe, sest Ulrich oli palunud Ursulal tutvustada talle ikoonilisi eestimaiseid linateoseid, siis juba kaasa ees, ja Ursula oli üllatunud, et tema võõramaalasest elukaaslane seda laulu nii selgelt ja ilusasti laulab.

Amandeus kohtas Ulrichi juhuslikult, olles ullikeste otsimise retkel nagu kunagine kamraadki. Sel korral Türgis, kus peeti suurejoonelist joogalaagrit. Nagu meie peategelane, muutis pärast kinnipidamisasutusest vabanemist Amandeus oma nime Amandeuseks.  

Varem tunti teda Kalvi Kasena, mitte just kõige arukama tegelasena, kes käitus pea oma instinktide ajel. Vanglas õppis ta aga manipuleerimise kunsti, sest ihurammu tal üleliia ei olnud ning sõbradki ees puudusid. Ellujäämise mängus otsustas Kalvi ellujääja olla ning mitte teiste järelt koristada, pesu pesta või vägistatud saada. Viie aastaga muutus süsteemis palju ning kinnipeetu elu võis pidada päris mugavaks, seega asus Kalvi pakutud koolitustesse ja raamatutesse kaevuma. 

Nii kujuneski temast Amandeus, guru ja teadjamees. Oma vangla-aastad luiskas ta hoopis Siberis askeetliku eluviisi koolituse ajaks. Tema õnneks paljud tema järgijad ajalukku ei kaevunud ega tausta uurinud, seega mulli lõhkemist ei pidanud pelgama. 

Kuigi välimus ja sisu olid näiliselt muutunud, ei saanud Amandeus Ulrichi reetlikust unustada. Ta üritas, proovis kordi, mediteeris Indias, popsis rahupiipu Nevada mägedes ja lausa sundis end, aga meenutus esimesest kuust kinnimajas ei saanud tal lasta endise sõbramehe tehtut mineviku varju vajuda.

Ah et nüüd frits, etskae tüüpi, ütles ta endamisi. No vaatame seda asja. No vaatame. Kohe lähedalt, luubiga. Mikroskoobiga!

“Amandeus, kallis,” sosistas uus kaasa, kes Ulvi kuninganna troonilt tõukas, mehele kõrva, “sa oled täna väga tusane. Tahad, teeme suitsu või midagi?”

“Ulla, mis sa jamad!” oli Amandeus pisut pahane.

“Aga kallis, ma ei saa sind nii vaadata,” muretses naine, “mul ei ole enam nii lõbus, kui varem. Tead, ma olen janus, armas, ma lausa kuivan!”

“No joo siis vett nats!”

“Amandeus!” hüüatas noorik solvunult. “Sa ei ole üldse enam lahe!”

“Vabandust, musike,” sõnas Amandeus, “mul on hetkel väga mustad mõtted peas. Ei teagi kohe, mida teha, aga tahaks.”

“Äkki seksime?”

“Ma ei viitsi, see ei aita hetkel.”

“Aga…? Seks aitab alati ja kõikide tõvede puhul! Sa ise ütlesid nii, kui kohtusime.”

“Seekord mitte, musi, kahjuks kohe üldse mitte.”

“Aga mis ma teha saan, et sind aidata?”

“Ei tea, ma pean mõtlema.”

“Ma aitan sul siis mõelda, kallike, räägi mulle.”

Amandeus jäi mõttesse ja rääkis oma loo… Seda veidi modifitseerides ja nimesid-kohti vahetades. Objektiivsuse protsent oli umbes 32 - täiesti tavaline isehakanud gurule.

“Või nii…” Amandeuse noor ja ihaldusväärne iludus hakkas justkui särama. “Ma tean, saadame talle anonüümkirja, nagu filmis! Paljastame selle petise ja siis on sul jälle hea olla ja saame seksida!”

“Jah, musike, see on tõesti hea idee! Miks ma küll ise selle peale ei tulnud.”

“Selleks ju ma olemas olengi, kallike! Kas nüüd seksime?”

“Jah,” nõustus Amandeus ja naeratas nagu hommikupäike.

• Ma mõtlen siiani, kes selle kirja küll Ursulale saatis? Kindlasti keegi vanadest “semudest”, aga kes… Enam pole aega isegi mõelda. Tema nägu, kui ma selget eesti keelt rääkima hakkasin, oli mällusööbiv. Mul vedas, et vigastusteta minema pääsesin, sest laualt tassi ta haaras ja minu poole teele saatis. Õnneks mul enamus dokumendid-pangakaardid alati kaasas, muidu eksleksingi siin nagu kodutu koer. Vedas, et ta mu passi tükkideks ei rebinud, kui selle sahtlisügavustest üles leidnud oli… Peaks Rootsit proovima järgmiseks… Või Taanit, Koppenhaagen on päris lahe linn.