Tähtpäevatu

“Kas sa salatit tahad veel?”

Parmo vaatas naisele otsa, otse sügavale silma ning noogutas vastuseks. Täna ei soovinud ta arutada, kui kallis on kuskil poes pesupulber või kui ilusa auto ostis keegi tuttav või kui palju kellegil maja renoveerimiseks kulub või kui palju keegi kaalus juurde või alla on võtnud. 

“Parmo, sa salatit soovid?”

Parmo vaatas vanemale naisele otsa, sirgelt iirise sügavikku ning noogutas vastuseks. Täna ei soovinud ta kuulda sellest, et ta ei ole piisavalt hea kaaslane tema kallile tütrele, kellele pidi osaks saama vaid ja ainult muinasjutuline tulevik, mitte kitšist pulbitsev oleskelu Õismäe kortermajas kaheteistkümnendal korrusel; kuidas ta ei oska midagi teha oma kätega ning pole ehitanud oma lastele maja, just nagu ennemuiste ja päris mehed seda tegid. Tänava nimi, millel too kortermaja asus, oli siiski kaunis - Päevalille.

“Isa, salatit?”

Parmo vaatas nooremale naisele otsa, otse nagu oma silmade peegelpilti - sinised kui taevakarv. Parmo vastas peanoogutusega.

Täna polnud temal mingit tahtmist saada teada, et ta on elanud kogu oma elu valesti ning surunud alla terve vastasugupoole. Et tema mõtted ja arusaamad on täielikult aegunud. Et ta peaks tegema rohkem, et tema tütrel oleks ikka maksimaalselt turvaline selles karmis ja haiglases maailmas elada ilma vastutustundeta, vabalt ja loovalt vastupidiselt temale, Parmole, kes teenis oma raha blaseerunud kontoritööl, käies kohal vaid kaks korda kuus. Muidu istus kodus, oo potililleke, oma toas sülearvuti hingamas vanade toiduplekkide odööre väljaveninud hallidelt dressipükstelt. 

Palk oli hea, aga sellest ei piisanud. Millestki ei olnud piisavalt.

Oli vaja… Midagi muud. Kedagi teist, mitte teda, Parmot. Kedagi teist, kes hiilgab, mitte ei hingitse.

“Sa salatit oled proovinud?”

Parmo vaatas vanemale mehele viivuks otsa, kuid suunas pilgu eemale, piduliste poole, osad tuntud-teatud, kuid paar tundmatut nägu sekka. 

Sel hetkel polnud kõige parem hetk kuulata jutlust sellest, et tema kui isa ja abikaasa, aastaid truu, kuid paar juhukeppi ikka olnud, peab samuti kuulama naispere muret sellest, kuidas Parmo ei oska olla tõeline mees. Et ta tunneb vahel ennast süüdi, et temasugust eemale ei kihutanud kaikaga oma armastatud tütrest. Vähem muret, minimaalne ving ja pahameel. 

“Ou, Parmo, kuule, sa salatit said vä?”

Parmo vaatas pea endavanusele mehele hetkeks otsa ning noogutas küsijale aeglaselt. 

Täna ei tahtnud ta tõepoolest teada midagi sellest, kuidas oleks kõige parem investeerida kinnisvarasse või bitcoini või kuidas body image on saatuslikult määrav eduka mehe maailmas.

Parmole meeldis hilisõhtuti sõita Kakumäele ning seal viis-kuus kilomeetrit lihtsalt jalutada, selline jõusaalis rassimine polnud kunagi tema ihule värskendavalt mõjunud.

Naise vanem vend oli uue sõbranna peole kaasa võtnud ning uhkustas selle kena inimesega nagu auhinnakarikaga.

Parmo jälestas tähtpäevi. Isegi oma sünnipäev oli vastumeelseks muutunud.

Ta luges tunde nende sündmuste lõppemiseni, et saaks minna koju, avada brauser, sulgeda oma toa uks võtmega, ning hakata tööd tegema. Kui ta oleks olnud alkoholilemb, oleks aeg lennanud linnutiivul, kuid seda harjumust polnud ta endale külge pookinud. Ta nägi, et seda teed läinud mehed-naised vajusid veelgi sügavamasse hauda nii kujutlikult kui päris elu pildis -  naise vanema venna naine sõitis end täis peaga vastu puud surnuks.

Vähemalt auto oli korralik, oli ämmamamma matustel sõnanud, eelmisel aastal liisitud.

Lüürik

    Järmu ei olnud lihtsalt suvaline Tartu takkus ultravasakpoolne mugavuspunane, ta oli laulutekstide kirjutaja ning poliitikast tõtt-öelda suurt ei hoolinud. Teda ei kõnetanud ütlus rahva seas “tegele poliitikaga või poliitika tegeleb sinuga ise”, seega valimas ei olnud mees käinud vähemalt kolm riigikogu ja seitse kohalikku valimist. 

Perse mingu nad kõik, ütles Järmu ja püüdis luua uut sõnade osa värskendavalt kodukeeles muusikat loovale kollektiivile The Pelvis. Miks küll eestikeelset loomingut viljelevale bändile inglise keelne nimi, jäi Järmule arusaamatuks. Ta küsis kord heliühenduse ninamehelt, Väljolt, kes klahvpille mängis ja temast paar maja eemal Annelinnas elas (The Pelvis oli muidu Tallinna bänd), kuidas ja miks nii, siis vastuseks sai ta ebamäärase “lihtsalt tundus õige, muud midagi”. 

Ebanormaalne, mõtles sõnade autor ning rohkem ei pärinud. Teksti eest maksti hästi ja selline progerocki poolsem kõla polnud samuti ebasümpaatne, seega oleks olnud ennatlik teiste jaoks ehk tühisest küsimusest suurt poleemikat tekitada.

“Järgmisel sügisel, õunade langemise paiku. 

Kui veel soe vihmapiisk pillab eemale maha visatud prügi. 

Järgmisel sügisel, siis ehk olen aru saanud aastaaegade vahetumise seaduse lõplikkusest ning unelm suveleitsast mu meeltesse ei trügi.

Järgmisel sügisel. 

Ma luban sirge sihverplaadiga, et olen valmis nagu magus vili puul. 

Mu kukkumine on nii prii, et olen kaaluta justkui Armstrong Kuul.

Näeme järgmisel sügisel.

Näeme.

Näeme veel.”

Sobiks nagu Väljo soovidega küll, mõtiskles Järmu. Demoga klappis ka kokku päris hästi ja vokalisti stiiliga. Muidugi Väljot ei võinud iialgi teada. Halva tuju korral oli instrumentalist võimeline pikalt saatma ka kõige sisukamad laulusõnad.

Talle meenus seik, mida Väljo ise küll ei kinnitanud ning Järmu ei tahtnud tõtt-öelda küsida, kuid linna peal, baarides ja restodes ning helistuudioski käisid jutud, et Väljol on oma kiindumuse näitamiseks pisut kummaline viis. 

Nimelt armastas ta oma silmarõõmudele seltskonnas näkku peeretada ilma igasuguse hoiatuseta. Nii mitmedki suhted olid selle veidruse tõttu karile jooksunud, kuid mida madalama enesehinnanguga oli silmarõõm, seda rohkem Väljo oma gaase naise näopiirkonda väljutas.

“Tead, istume siis nagu Genekas, eksole, suht tšill ja nii,” jutustas Paksu Apelsini basskitarrist Reinhold Paks, kes kaine peaga ei olnud suuteline ridagi salvestama. Esinemistel oli Reinhold aga kaine nagu karsklusliitlane. “Mina, Tiina, Tiina mingi suvaline sõbrants Tallinnast, Uko ja Puko, terve The Pelvis. Timmisime õltsi ja vaidlesime, kumb on nõmedam bänd, Terminaator või Smilers. Ja siis täiesti lambist keeras Väljo perse oma naise poole, õõtsutas seda nagu mingi tantsija ning lasi siis rämedalt haisva ja kõlava peeru talle näkku. Mulle tundus, et kõla järgi kusagil A’s või nii.

Saad, aru, mul oli täitsa karp lahti, ja ma olen ikka igasugu jama oma silmaga näinud. Ja tead, mis veel hullem, see naine, Pille oli vist nimi, naeratas ja tegi nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Okei, see selleks, järgmisel nädalavahetusel istume jälle, aga seekord Väljo pool ning sama lugu, kuid vahega, et ta peeretas Pillele kolm korda näkku.

Ma mõtlen, et mis viga sel mehel on ja… miks see naine seda tonti maha ei jäta? Nagu kammoon!”

Järmu rüüpas lonksu kesvamärga ja kuulas-imestas samuti, miks paganama pärast sellist jama peab üks inimene taluma. Oleks Väljo siis mingi multimiljonär, et raha pärast või nii. Väljo võtab emalt siiani võlgu ja tagasi ei maksa. Seda väitis ta kord täitsa ise. The Pelvis pole ka kultusbändi mõõtu ja nii mõnedki esinemiskohad pole nende laividest absoluutselt huvitatud. Seda kuulis ta Reinholdi käest.

Inimesed on ikka ühed kummalisevõitu olendid, arutles Järmu omaette. 

Tema ainukene kriitikat kannatav lähisuhe oli oma emaga ning sellelgi olid omad kivid ja kännud tee peal ees. Vähemalt laenu ei olnud Järmu pidanud temalt kunagi võtma, pigem andis ise, kui emal vähiraviks lisa oli vaja. Mees läks isegi aastaks nii-öelda päris tööle, lattu kaste tõstma.

Kuid emale käis pinna peale, et Järmul vastassoo hulgas erilist populaarsust ei olnud. Polnud koolis, polnud ülikoolis, polnud pea keskealisena.

Ma arvan, et kui sa vähem luuletaks ja rohkem väljas käiksid, saaks sinust ehk veel asjagi, arvas ema.

No ma käin stuudios, seal ju naisi ka mõnes bändis või kellegi fännid, oli Järmu end kaitsnud.

Ah, need ka mingid, lõi ema Mäimu käega, sa tead, et mul on õigus.

Tõenäoliselt oligi, aga Järmu oli liiga laisk, et suurt muutust oma mugavasse ellu tuua.

Windows 7

 

Kolm päeva tagasi andsin välja uue lühialbumi ehk siis EP, sest kolin lõplikult üle vanast süsteemist, mis on mind aidanud loometegevuses aastaid, kuid siiski peab tegema selle raske sammu uue poole, et taset tõsta mikroskoopiliselt, ning iidvanast Windows 7est kümne peale üle kolima. Parem kiire õudne lõpp kui lõputu veniv õudus, nagu öeldakse. Igatahes Windows 7 jääb minu mälestustesse nende väga heade sahtlisse lebama.

Viited albumile ka:

https://open.spotify.com/album/355UvaN2OS3O8zLkGd0r8K

https://www.youtube.com/playlist?list=PLZPHV2yoNpI8Unf3fHLa_qzvQbYhx6bEc

Võib-olla kirjutan ka midagi lähiajal, aga kuna on väike puhkus, siis vaevalt selleks mahti saan. Mustand on igatahes olemas.

Episood Erno Eesnääri sündmusterikkast elust

 

Arno tundis istumise all tuttavat värinat ning nagu vee alt tõusis tema kõrvadesse üheksakümnendate lõpu poplugu Gigi D’Agostino esituses.

Kes pagan küll nii vara mind tüütada tahab? küsis mees endalt ja poole pärimise pealt aimas vastust.

“Ab ab thin, wha-been

Ab been thin, wha-been”

Jah, see oli Erno. Ikka ja alati tema. Kes siis veel? Keskerakond? Õnneks ajalukku vajumas. Erinevalt Erno Eesnäärist, kes tihemini kui aeg-ajalt endast märku andis.

Arno ei mäletanudki enam täpselt, mis nende sõprussuhte käärima ajas. Alguses pärmi kergitas, hiljem tõrvatilga meepotti kukutas. Igatahes oli see parim osa kamraadlusest lõplikult läbi ja Arnol ei olnud veel vajalikku julgust, et too siduv köis halastamatult läbi lõigata. 

“Üldiselt joppas ikka räigelt.” alustas Erno telefonivestlust ilma igasuguse ettejuhatava viisakuseta. Võib-olla oli see üks peamisest tõikadest, miks Arno sõbrameest ei enam kannatada ei saanud, sest tal puudus peen tunnetus teiste inimeste suhtes. “Nagu mainitud, kõik algas jube hästi - sain olla öö üksi ja teha stuudios asju normaalselt. Ja nagu teemat tuli, kõik sujus…

Päeval siis rongiga Lehtsesse. Saabun Lehtsesse, tuju suht hea ja nii

ning naine tuli autoga vastu. Selline oli plaan. Saad aru, eks?“

Arno ei tihanud vastust anda, aga mühises siiski: “Ja-jah.”

“Kõik tore, eksju, aga lähenen autole ja vaatan, et kõrvalistuja ukse klaas on alla keeratud. Esialgu, eks, mis seal ikka, eks?

Ütlen Ellile, et okei, tee nüüd kiired liigutused oma kohale. Make me a sandwich või miskit sellist. 

Elli, et okei, aga klaas ei lähe enam üles. Ta oli tahtnud vihmast puhastada ja enam üles ei läinud ja mu tuju muutus koheselt. No kurat!

Okei, proovisin tõmmata, aga null. Sõitsime siis lahtise aknaga Elli ema poole. Helistasin õele, tema silmarõõm tegeleb masinatega ja värki, et äkki oskab kuidagi aidata mind.

Oma hellade käte ja kruvikeeraja abiga tõmbasin auto ukselt selle katte ise maha. Päris uhke tunne oli. 

Siis tuli Elli ema kõige uuem mees ja ka püüdis midagi. Huiat! Okei, perses! No mida sina oleksid teinud?”

“Ma ei tea, autoabi kutsunud,” sõnas Arno tüdinenult.

“Seal päraperses, kammoon! Võtsin toru õele hoopis, “ vuristas Erno edasi, “too oli kusagil peo peal ning ei tahtnud telefoni kuidagi vastu võtta. Lõpuks sain ühenduse ja tal see sõps oli valmis  aitama, sest muidu kellad. Kuhu sa lähed lahtise aknaga? Linnas tehakse masin tühjaks ja kustakse sisse ka veel. 

Ütlesin Ellile, et okei, nüüd seisud nii ja panin Tapa poole ajama lahtise aknaga. Kapuuts-müts peas kogu aeg - ilm oli ju ka ilus ja kaunis. No jõhkralt tuiskas, siis sadas lörtsi ja… Elli ütles, et jõua ikka õhtusöögiks ja jõuluvanaks kohale. Juba võid aimata, et ei jõudnud… Aga edasi… Kas sa ikka kuulad mind?”

“Mhmm,” venitas Arno vastuseks nii laisa tooniga kui oli võimalik.

“Jõuan siis Tapale ja kohe garaaži,” sõnas Erno joviaalselt, “tüüp siis hakkab möllama seal auto kallal ja sinna sattunud ka mingi kohalik kinnisvaraärikas, kes jube kahtlast juttu ajas. Mingid valitsuse vandenõud ja süvariik ning mu õe tüüp - ma ei tea, kas nad tegelikult ka panevad või see mingi sõbratsooni teema - , see oli suht täis juba ning hakkas samuti udu ajama väga kahtlast. Fakkseik, aga ma ei öelnud midagi. Oolrait, Valdur - see selle õe sõbra nimi, eks - sai asja nii kaugele, et pulk vahele ja aken üleval - süsteem aga perses täiesti. Fain, hea, et nii kiirelt abi sai, kuid Valduril oli vaja Rakvere kanti naistesse või jooma minna või midagi  ja ma pakkusin, et kuule, ma viskan ära. No tüüp aitas nii kärme ja värki jagab matsu ka ja… Kõik läks hästi esialgu. Viskasin klemmi kenasti ära kusagile talu peale ja siis Lehtsesse tagasi.

Siis hellas õde, et tule ja võta mind peale. Tundus maani täis ja palus, et ma tuleksin temaga üles tuppa ka - mees pahane, sest laps kodus haige juba nädal aega ja tema ju pidevalt peo peal, mitte kodus. Ju kartis otse molli saada vist. Ma isegi ei paneks mehest seda pahaks, kuigi tüüp on mulle alati suht sitt tundunud. Ajab igavat juttu, töötab kusagil tehases pool-ülemusena ja sõidab mingi vana Passatiga.

Mul sõts on paras kraade, raisk!

Mina et oolrait siis - ikkagi sugulased ja sõidan… Miski hetk kuulen, et keegi annab taga signaali. Kolm korda lausa! Mida pekki, eksole? Okei, tüübil on kiire, keeran teise ritta ära. Ma muidu lasin ka pluss kümnega kiirusepiirangust üle, aga noh, suund sisse, vaatasin ikka, et kedagi ei oleks reastumas… Ja siis oli klemm juba küljes! Korras! Suht pekkis ikka! Täiesti kannis laks!

Selline õhtu! Jõuluõhtu, kurat…!”

“Erno, kuule, ma tõmban nüüd uuesti teki alla,” proovis Arno kõnet lõpetada. “Laupäev ka, tahaks nagu magada veits. Hiljem räägime…”

“Kuula-kuula, see lugu pole veel lõppenud…” ei võtnud Erno vedu.

“Erno, ole meheks…” üritas Arno veelkord.

Annabel Lee oli vaatamata vajalikele tutvuste puudumisele tõusnud kiirelt kohaliku popmuusika ässade koorekihti, ta esines iga nädalavahetusel ning tema muusikat mängiti erinevates raadiotes, klubides ja teismeliste airpodsides päevast päeva, nädalast nädalasse.

Tema esimene hitt pealkirjaga “Pidu on kõva” sai ootamatu menu osaliseks sotsiaalmeedias ning seni tundmatu produtsent Erno Eesnäär ei pidanud enam küsima oma elukaaslaselt luba igapäevaseks stuudio külastuseks - esimest korda teenis Erno päriselt oma seni hobiks olnud muusika loomisega tasu.

Küll aga jäi mainimata Annabeli menutüki teine autor, kes lõi põhimeloodia - Arno Augur. Kui Arno Ernolt selgitust nõudis, miks ta nende koostöö vaid tema omaks muutis, püüdis Erno hämada nii palju kui sai, ning lõpuks Arno loobus oma õiguse nõudmisest.

“No ma siis teel tagasi Lehtsesse, eksole…”

Arno vajutas punasele nupule. 

Aitab, mõtles ta. Aitab!

“Ab ab thin, wha-been

Ab been thin, wha-been”

Millal ma küll endas julgust leian?

“Ab ab thin, wha-been

Ab been thin, wha-been”

Torm

 

Ta heitis pilgu taevasse -  tema silme ees sööstsid teineteisele vastu vahtrapuu oksad nagu turniiril ratsudel raudrüüs rüütlid, piigid teineteisele suunatud, ja siis liivakastis mängivale helesinise tuttmütsiga poisile.

Oled sa hull peast, oli ämm hüüatanud, kui ta teatas, et peab lapsega õues käima nagu kord ja kohus. Sellise ilmaga õue lapsega?! On sul aru ka peas? Äkki kukub mõni puu talle pähe!

Ta mäletas selgelt neid kordi, kui oli siiralt ja sügavalt kahelnud oma vanemlikes võimetes. Minu egoistliku elustiili juures, mõtles ta tihti. Kuid see lapsevanem olemine ei olnudki nii hull ja üle mõistuse kui ta oli ette kujutanud. Vahel tüütu kohustus, aga sedasorti manti kohtas elus nagunii mitmel erineval kujul.

Värsket õhku on väikesele inimesele tarvis, oli ta Siirile vastanud. Siin võib muidu lämbumise kätte otsad anda. Sapi lehk on lausa laeni.

Vallol vedas, et Viivil tööpäev oli, muidu oleks ta noomida saanud, et jälle niimoodi tema emale ütleb.

Mis moodi siis? päris Vallo

No sedamoodi, teed omameelest peent huumorit, sõnas Viivika tüdinenult, mitte kurjalt.

Ma ju püüan, proovis Vallo ohvrit mängida, püüda kaastunnet ja sooja mõistmist.

Sa peaksid õnnelik olema, et ta meid enda juurde võttis, ütles Viivika seepeale karmilt. Kas sinu ema ja isa kutsusid meid enda juurde elama, endal kahekordne maja ja kõike? Ei kutsunud!

Aga… proovis Vallo end kaitsta, kuid otsustas, et see tee on vaid teravate kandaläbivate kividega sillutatud, ja sai sõnal sabast kinni.

Kui mõnikord ajas väike Valdis jonni ja ei soovinud õue minna, sama lugu lasteaia ja paljude muude tegevustega, siis sel korral olid poisil pea ise kõik riided selga aetud - ta tõi peakatte ja saapad isale ning istus otsusekindlalt tema sülle. 

Pea olid nad Ristiku tänaval asuval mänguväljakul. Väike Valdis asjatas liivakastis ning ronis mööda mängumaja, vahepeal isa tähelepanu püüdes. Vallo istus pingil ja suitsetas. Ta tundis veidi süüd, et tervist laste mänguväljakul rikub, kuid kuna teisi mängijaid sellise ilmaga ei olnud, oli Vallol ühiskondlikest reeglitest ükstapuha.

“Issi, vaata, alla!” hüüatas Valdis ning libises jalad ees liumäelt.

“Tubli-tubli Valdis,” kostis Vallo, süütas uue suitsu ja väristas vasakut jalga. “Kas lähme koju varsti?”

“Ei-ei,” vastas Valdis ja asjade seis oli kristall-klaar.

Tegelikult ei pidanud temast lapsevanemat saama. Temast pidi saama tõsiseltvõetav kunstiinimene, kultuurne ja piire nihutav, mägesid paigast lükkav, kuid hetkel oli ta üldse töötu ning tema valsside õhtule oli müüdud vaid viis piletit. Sellist piinlikkust polnud ta ammu tundnud. Esinemiskoha rent oli juba mitu-mitu euroraha väärt. Lisaks palgatud muusikud ja lavatehnika.

Reality check, nagu Viivi ütles. 

Tõsielulisus astus kutsumata tuppa, võttis praepanni, kuhu söödud lõunast olid veel jäänud mõned praetud kartulite viilud, ja lõi sellega Vallole lagipähe. Asjata oli ta võtnud komponeerimise ja kontrabassi tunde kodumaa parimatelt, laenates selleks vanematelt raha, mida ta tagasi polnud suuteline maksma. Kui isa lõpuks ütles, et nüüd on aeg tagasi maksta, pidi Vallo kaubanduskeskusesse turvatöötajaks minema, kuid sai sealt kolme kuu möödudes hundipassi - ta ei ilmunud oma vahetustesse, kuna pidi kirjutama uut sooloteost kontrabassile a la Miles Mosley. Selle tarbeks ostis ta internetist tõsise arsenali erinevaid efektipedaale, et seda õiget mitmekesist heligammat luua, kuid inspiratsiooni ei tulnud - jäi vist Valga rongijaama perroonile ootama, silmis kurbuse helk. Kõike seda kola maha müüa Vallo ei raatsinud, kuid lõpuks ei jäänud midagi üle, kui tuli loobuda.

Ja siis jäi Viivi lapseootele. Just nagu muuseas. Vallo maailm kukkus kokku, sest suures plaanis Viivi isegi ei meeldinud talle. Lihtsalt niisama hullata oli tore. Ega Viivi jaoks olnud Vallogi see õige. Too õige elas ammu teise, palju ilusama naisega Viimsis. Tal oli veel teine ja kolmas naine ka. Neljaski, aga tema jäi sarnaselt Viivikale rasedaks ning pidi pildilt jäädavalt kaduma nagu Stalini endine käpikkindast sõbramees ja repressioonide reklaamnägu Nikolai Ježov. Õnneks riigikord ja üldine käitumislaad oli hetkel palju sõbralikum kui varem, ja erinevalt verisest kääbusest, hukkamisest neljas naine pääses.

Siiriga aga olid kõik sotid kohe algusest peale selged - ämmamamma küll esialgu proovis, kuid mida aeg edasi, seda vähem ja vähem suutis ta oma antipaatiat Vallo suhtes varjata. 

Objektiivses plaanis ei saanud talle seda pahaks panna - Vallo ei olnud kuidagi ideaalne väimehe kandidaat oma veidruste ja kindla töökohata. 

Ja juba oma noorusest oli Siiri õppinud, et need pillimehed tõsiseks suhteks kohe kuidagi ei kõlba, mängigu ta siis ERSOs või kohalikus pubis - ühed lakekrantsid ja loodrid kõik.

Vallo oli aga erakordne luuser ja juba mõttekübe, et taoline isend võiks tema kalli Viiviga järelkasvu soetada, oli õuduste õudus…

See juhtuski. 

Vanemana peaksin ma oma last ju toetama, mõtiskles Siiri omaette, pühkides aeg-ajalt põskedelt voolavad pisaraid. Sigaret tossas tuhatoosis ning pudel konjakit oli avatud, kuid ühtegi klaasitäit polnud naine veel endasse valanud.

Ma pean teda toetama. Juba seetõttu, et ajasin tema isa kodust minema. No miks ta siis ei tulnud sealt bändist ära, ah?! Miks? Miks ta pidi seal võõraste naiste ees kekutama? Miks ta pidi käima kolm korda nädalas proovides?

Oma viga! Kas mina või see mõttetu muusika, mis polnud isegi tema enda looming. Jah, eks ole, jah, tore-tore, muidu ma temaga kohtunud ei olekski, kui ühel tema bändi kontserdil ei oleks wc ees juttu ajama hakanud. Ja ma olin ikka väga purjakil, täitsa läbi omadega…

Ma toetan Viivit, panen õla alla nii palju, kui saab, aga see lontrus, see peab kaduma siit kust kurat nii pea kui võimalik. 

Ei olnud ka sellest traagikast vähe, selgus, et kuna Vallo vanemad ei olnud vaimselt valmis elama koos minia ja värske ilmakodanikuga, pidid nad kolima Siiri poole. 

Vana naine mõtles, millist tugevat oksa minna õue otsima, kuid sai halva idee kohe maha raputatud.

Olgu, tore-tore siis, arutles ta, olgu mis on, aga ta on minu ainukene lapselaps. See loeb, muu vähem. Ma saan hakkama. Jah, saan. Tore-tore, saan. Saan ikka. Jah. Muidugi, tore-tore.

“Valdis,” hõikas Vallo pojale. “Valdis, hakkame minema, asi kisub päris tugevaks maruks ära!”

“Ei, natukene veel,” palus Valdis.

“Okei, kümme minutit,” kostis Vallo ja süütas uue sigareti.

Kostis raksatus ning vahtrapuult langes kaks suurt oksa, viies kaasa pool katust mängumajalt. Vallo oli kui halvatud, suits kukkus vastu püksipõlve, uuristades oma kuumusega korraliku suure augu.

“Valdis,” pudenes mehe huultelt.

“Oh, niimoodi kukkus!” kostis poisi hääl liumäe alt. 

Vallo jooksis purunenud mängumaja juurde ning haaras Valdise enda sülle, ise värisedes nagu oleks ihualasti keset lumetuisku.

Mõnikord võib sel tüütul mutil õiguski olla, tabas teda mõte. Aga Viivile ma küll sõnagi ei kõssa.

“Teeme nii, et emale ega vanaemale sellest ei räägi, eksole?” kostis Vallo kogeleval toonil.

“Aga miks?” päris Valdis siiralt.

“Kõike ei pea ka kuulutama kogu aeg,” sõnas Valdis ja teadis, et uuest tormist koduseinte vahel ta ei pääse.

Hurmur

“Sina olid see, kes minu mehe varastas!” röökis Tanja nii, et süljepritsmetest oleks saanud luua uue veekogu keset kaunist florat.

“Ja sina… Mida sina tegid?” hüüdis Olga, kelle kehakeelest võis lugeda, et raudkindel haare teise naise juuste järele on sekundite kaugusel.

“No mida mina siis tegin, ah?!” küsis Tanja pead kõigutades.

“Sitt naine olid, vaat mis!” torkas Olga ning ründas kogu oma keha jõuga.

“Ou-ou,” kostis Tuljo ja püüdis kisklevaid naisterahvaid lahutada. “Lõpetage nüüd ära!” ütles mees nõudlikumal toonil, kui hakkas tunduma, et üks daam teisest füüsiliselt liiga üle on.

Näomink segi pööratud, pisarad palgel ja juuksed-riided sassis, jäid naised Tuljo poole vaatama. Mees tundis pahaloomulist lõhna, mis tahtis hetkelise heaolu pöörata hoopis vastupidisesse suunda. 

“Tuljo, sa pead valima!” sõnas Olga.

“Jah, Tuljo, vali!” nõudis Tanjagi.

“Oot-oot, kallikesed,” kogeles Tuljo, “kuidas siis nüüd nii…? Ma armastan ju teid mõlemaid!”

Too lehk levis üle väikese pargi, kus kolmik seisis nagu täisnurkne kolmnurk ning lämmatas enda alla kogu miniatuurse linna, mida peeti sellel laiuskraadil pealinnaks. 

Mõtted Tuljo peas hakkasid hüppama teadmata suundades ning ükski neist ei andnud märguannet, kuhu poole ta tormama asub. Pea oli ainukesed kaks võimalust kas rünnata vastu või põgeneda. Kummakski ei olnud mehel julgust. Polnud ka seda mõtterammu, et endale tunnistada: talle on päriselt need kohe-kohe poolesaja vanused naisterahvad meeldima hakanud. 

Kui esialgu oli see kõik vaid pull mäng ja lapsik tähelepanu, siis nüüd näisid asjad olevat kardinaalselt muutunud.

Ta sajatas varem end, et oli moondunud täpselt sellisteks, kes figureerisid haiglaselt palju sopa-ajakirjanduses, müüsid oma kehavõlusid internetis ja/või arvasid, et kogu see suur sinine kera pöörleb hoopis ümber nende, mitte soojendava päikese.

Ta sajatas, kuid sealjuures mõnules tasa, paitas oma ego pikki pehmeid juukseid - kes oleks osanud arvata, et temasugune tavaline meesolend teatud hetkel elus vastassoo seas populaarseks osutub. 

Popp oli ilmselge liialdus, kuid muudmoodi Tuljo seda sõnastada ei osanud. 

Kõige rohkem kahetsen ma seda, ütles noor popmuusika täht suure lombi tagant, et ma koledatele meestele olen võimaluse andnud. Ei iial enam! Ei iial!

Tuljo oli üks nendest mitte ihaldusväärsetest, kellele võimalust ei antud, ja seetõttu olid nõudmised seda suuremad potentsiaalse kaaslase suhtes, kuni jõudis kätte aeg leppida nendega, kes temaga koos olla soovisid, ning järjekord oli üpriski lühike. 

Siiski leidus üks Teele-nimeline noor naine, kelle väline esteetilisus võis tekitada teatud ringkondades elutähtsaid küsimusi, kuid kes Tuljo seltskonnast heameelt tundis, kui ta mehe olemusest veel päriselt aru polnud saanud. 

Teadmine jõudis kohale kiirelt, sest lihtsakoelise olendina ei saanud Tuljo kuidagi varjata, kes ta tegelikult on.

“Teele, kurat, miks mu püksid pestud ei ole?” kärkis Tuljo valjult, et ikka naabrid kuuleksid, milline tõeline perepea ta on. Oli nende teine kuu paarina, kaks nädalat veetsid Teele pool, kaks Tuljo korteris.

Kui ta oleks joodik, mõtles naine omakeskis, siis võiks veel kuidagi andeks anda.

“Mis sa passid seal? Sa peaksid üldse õnnelik olema, et minusugune on sinusuguse valinud!”

Ma ei anna enam iial koledatele meestele võimalust! lubas Teele endale ning kostis:

“Nüüdsest pesed ise. Ma lähen siis.”

Nukrus haaras Tuljot, ta haaras naisel jalgadest ja langes tema ette, ta palus, anus ja andis lubadusi, mida ta ei oleks suutnud iial pidada, kuid Teele oli oma otsuse teinud.

Haavunud aadam kirus maapõhja kõik õrnema soo esindajad. Isegi oma ema ei saanud armu, et julges nii inetu ja ilmetu poisi sünnitada. Ta haaras mobiiltelefoni ja kirjutas ühismeediasse mitu sapist postitust ning kommenteeris kuulsuste artiklite all, kasutades tema teada olevatest sõnadest just neid kõige räigemaid. Pea sai ta kommenteerimise keelu, mis ajas Tuljot veel rohkem vihale. 

Ma neile alles näitan, sajatas ta. 

Näitas Tuljo tõepoolest: ta istus diivanile, lülitas televiisori sisse ning torises omaette. Siis meenus talle situatsioon, kus vähe meeldivama välimusega kolleeg uhkustas, palju ta tutvumisaplikatsioonide vaheldusel kiiret ja vajalikku naistähelepanu saab. 

“Saad aru, pool tundi ja kepp soolas,” ütles Toivo naerulsui.

“Päriselt ka või?” imestati kõrvalt. Tuljo oli vakka, tema teised meeskolleegid, kellest nii mõnigi elas vaba või ametlikku kooselu koos paberite ja ehetega.

“Täitsa reaalne värk, ma ütlen!” 

“Nii lihtsalt annavadki kätte?”

“Nojah, eks ma nats ajan kägu ka, et otsin tõsist suhet ja asju ja, aga oma viga, et nii kergelt kätte annavad.”

“Kas see pole mitte veidi nõme käitumine?” küsis keegi.

“Ah mine ka sina Tauno perse, tead!” hüüatas Toivo tigedalt. “Endal sul kahesaja kilone eit ja saad ka vaid jaanipäeval keppi, kui sedagi! Vaat kus siin hüppama! Pole minu süü, et neil seal kodus sõda on ja peavad siia põgenema laste ja asjadega. Nojaa, sõda on pask, aga noh, mul on ka vajadused!”

“Sul ju naine olemas,” võttis lõpuks Tuljo sõna.

“Ah, sina Tuljo, mida sina naistest tead?” Tuljo heitis pilgu maadligi. “No just,” jätkas Toivo praalimist, “ilmselgelt ei tea sa sittagi.”

Tuljo haaras oma mobiiltelefoni ja laadis kiirelt alla kõik populaarsemad kohtinguäpid. Ta leidis mõne enam-vähem pildi endast, kus iluvead polnud nii karjuvad, täitis profiile ja ootas. 

Ja ootas. 

Ootas. 

Ja ootas. Ja ootas.

Nädala möödudes, kui Tuljo oli oma katsetusplaani ära unustanud, andis tema mobiiltelefon tundmatut helinat.

You have got a match!

Ja teavitushääl kordus. Tuljot valdas esialgu paanika ja ta oleks äärepealt sidevahendi toanukra puruks visanud, kuid sai oma impulsile õigel ajal pihta ning kõik jäi terveks.

Teda olid valinud naisterahvad nimedega Olga ja Tanja.

Noh, tänaval vist järgi ei vaataks, arutles Tuljo, kuid ma pean ikkagi oma standardeid veidi langetama. Ma ei ole ikka sigma male vist.

Vestlused viisid kohtinguteni. Nii Olga kui Tanja olid sümpaatsed naised, kuigi mitte nii kaunid, kui Tuljo oleks soovinud. Mõlema naise kaasad olid sõjas langenud. Mõlemal naisel oli kas suurem või väiksem pere Eestis kaasas.

Kolleegilt šnitti võttes, ei rääkinud Tuljo endast ega plaanidest naistele miskit, mis oleks tõele vastanud. 

Ta vandus, et suhtleb vaid ühega eksklusiivselt ning otsib vaid seda ainumast ja õiget.

Ta rääkis, et ta on ametilt osakonnajuhataja riigitööl, keskastmejuht, mitte tavaline laotööline suures ehitusmaterjalide poes.

Tuljo oli üllatunud, et nii Olga kui Tanja teda uskuma jäid. Ju siis neil on vaja lootust või midagi, arvas ta.

Aga ma ei taha neist kumbagi, mõtiskles mees edasi. Isegi panna ei taha, nagu Toivo ütleb. Kuid nagu tähelepanu on hea. Liiga hea…!

Kuid see silmapiir nihkus aga kaugemale ja kaugemale. Suhte iseloomud muutusid üha tõsisemaks ja tõsisemaks. Mõlemad naised olid väga solvunud, et Tuljo nendega ühte heita ei soovinud. Nii vandus ta nii Olgale kui Tanjale, et pärast oma esimese naise surma ja viie armukese kadumist pildilt, jagab ta oma ihu vaid selle naisega, kellega ta abiellub.

Olles oma vassimiste virrvarrist füüsiliselt tüdinenud, tegi Tuljo vea ning kutsus oma võltskaasad samasse kohta kohtamisele. Oma möödapanekust sai mees aru alles siis, kui kokkulepitud ajast oli tiksumata jäänud vaid mõned tunnid.

Hädavaled ei aidanud.

 

Eks ma nüüd siis saan, mida külvanud olen, otsustas Tuljo oma saatusele vastu minna.