Hurmur

“Sina olid see, kes minu mehe varastas!” röökis Tanja nii, et süljepritsmetest oleks saanud luua uue veekogu keset kaunist florat.

“Ja sina… Mida sina tegid?” hüüdis Olga, kelle kehakeelest võis lugeda, et raudkindel haare teise naise juuste järele on sekundite kaugusel.

“No mida mina siis tegin, ah?!” küsis Tanja pead kõigutades.

“Sitt naine olid, vaat mis!” torkas Olga ning ründas kogu oma keha jõuga.

“Ou-ou,” kostis Tuljo ja püüdis kisklevaid naisterahvaid lahutada. “Lõpetage nüüd ära!” ütles mees nõudlikumal toonil, kui hakkas tunduma, et üks daam teisest füüsiliselt liiga üle on.

Näomink segi pööratud, pisarad palgel ja juuksed-riided sassis, jäid naised Tuljo poole vaatama. Mees tundis pahaloomulist lõhna, mis tahtis hetkelise heaolu pöörata hoopis vastupidisesse suunda. 

“Tuljo, sa pead valima!” sõnas Olga.

“Jah, Tuljo, vali!” nõudis Tanjagi.

“Oot-oot, kallikesed,” kogeles Tuljo, “kuidas siis nüüd nii…? Ma armastan ju teid mõlemaid!”

Too lehk levis üle väikese pargi, kus kolmik seisis nagu täisnurkne kolmnurk ning lämmatas enda alla kogu miniatuurse linna, mida peeti sellel laiuskraadil pealinnaks. 

Mõtted Tuljo peas hakkasid hüppama teadmata suundades ning ükski neist ei andnud märguannet, kuhu poole ta tormama asub. Pea oli ainukesed kaks võimalust kas rünnata vastu või põgeneda. Kummakski ei olnud mehel julgust. Polnud ka seda mõtterammu, et endale tunnistada: talle on päriselt need kohe-kohe poolesaja vanused naisterahvad meeldima hakanud. 

Kui esialgu oli see kõik vaid pull mäng ja lapsik tähelepanu, siis nüüd näisid asjad olevat kardinaalselt muutunud.

Ta sajatas varem end, et oli moondunud täpselt sellisteks, kes figureerisid haiglaselt palju sopa-ajakirjanduses, müüsid oma kehavõlusid internetis ja/või arvasid, et kogu see suur sinine kera pöörleb hoopis ümber nende, mitte soojendava päikese.

Ta sajatas, kuid sealjuures mõnules tasa, paitas oma ego pikki pehmeid juukseid - kes oleks osanud arvata, et temasugune tavaline meesolend teatud hetkel elus vastassoo seas populaarseks osutub. 

Popp oli ilmselge liialdus, kuid muudmoodi Tuljo seda sõnastada ei osanud. 

Kõige rohkem kahetsen ma seda, ütles noor popmuusika täht suure lombi tagant, et ma koledatele meestele olen võimaluse andnud. Ei iial enam! Ei iial!

Tuljo oli üks nendest mitte ihaldusväärsetest, kellele võimalust ei antud, ja seetõttu olid nõudmised seda suuremad potentsiaalse kaaslase suhtes, kuni jõudis kätte aeg leppida nendega, kes temaga koos olla soovisid, ning järjekord oli üpriski lühike. 

Siiski leidus üks Teele-nimeline noor naine, kelle väline esteetilisus võis tekitada teatud ringkondades elutähtsaid küsimusi, kuid kes Tuljo seltskonnast heameelt tundis, kui ta mehe olemusest veel päriselt aru polnud saanud. 

Teadmine jõudis kohale kiirelt, sest lihtsakoelise olendina ei saanud Tuljo kuidagi varjata, kes ta tegelikult on.

“Teele, kurat, miks mu püksid pestud ei ole?” kärkis Tuljo valjult, et ikka naabrid kuuleksid, milline tõeline perepea ta on. Oli nende teine kuu paarina, kaks nädalat veetsid Teele pool, kaks Tuljo korteris.

Kui ta oleks joodik, mõtles naine omakeskis, siis võiks veel kuidagi andeks anda.

“Mis sa passid seal? Sa peaksid üldse õnnelik olema, et minusugune on sinusuguse valinud!”

Ma ei anna enam iial koledatele meestele võimalust! lubas Teele endale ning kostis:

“Nüüdsest pesed ise. Ma lähen siis.”

Nukrus haaras Tuljot, ta haaras naisel jalgadest ja langes tema ette, ta palus, anus ja andis lubadusi, mida ta ei oleks suutnud iial pidada, kuid Teele oli oma otsuse teinud.

Haavunud aadam kirus maapõhja kõik õrnema soo esindajad. Isegi oma ema ei saanud armu, et julges nii inetu ja ilmetu poisi sünnitada. Ta haaras mobiiltelefoni ja kirjutas ühismeediasse mitu sapist postitust ning kommenteeris kuulsuste artiklite all, kasutades tema teada olevatest sõnadest just neid kõige räigemaid. Pea sai ta kommenteerimise keelu, mis ajas Tuljot veel rohkem vihale. 

Ma neile alles näitan, sajatas ta. 

Näitas Tuljo tõepoolest: ta istus diivanile, lülitas televiisori sisse ning torises omaette. Siis meenus talle situatsioon, kus vähe meeldivama välimusega kolleeg uhkustas, palju ta tutvumisaplikatsioonide vaheldusel kiiret ja vajalikku naistähelepanu saab. 

“Saad aru, pool tundi ja kepp soolas,” ütles Toivo naerulsui.

“Päriselt ka või?” imestati kõrvalt. Tuljo oli vakka, tema teised meeskolleegid, kellest nii mõnigi elas vaba või ametlikku kooselu koos paberite ja ehetega.

“Täitsa reaalne värk, ma ütlen!” 

“Nii lihtsalt annavadki kätte?”

“Nojah, eks ma nats ajan kägu ka, et otsin tõsist suhet ja asju ja, aga oma viga, et nii kergelt kätte annavad.”

“Kas see pole mitte veidi nõme käitumine?” küsis keegi.

“Ah mine ka sina Tauno perse, tead!” hüüatas Toivo tigedalt. “Endal sul kahesaja kilone eit ja saad ka vaid jaanipäeval keppi, kui sedagi! Vaat kus siin hüppama! Pole minu süü, et neil seal kodus sõda on ja peavad siia põgenema laste ja asjadega. Nojaa, sõda on pask, aga noh, mul on ka vajadused!”

“Sul ju naine olemas,” võttis lõpuks Tuljo sõna.

“Ah, sina Tuljo, mida sina naistest tead?” Tuljo heitis pilgu maadligi. “No just,” jätkas Toivo praalimist, “ilmselgelt ei tea sa sittagi.”

Tuljo haaras oma mobiiltelefoni ja laadis kiirelt alla kõik populaarsemad kohtinguäpid. Ta leidis mõne enam-vähem pildi endast, kus iluvead polnud nii karjuvad, täitis profiile ja ootas. 

Ja ootas. 

Ootas. 

Ja ootas. Ja ootas.

Nädala möödudes, kui Tuljo oli oma katsetusplaani ära unustanud, andis tema mobiiltelefon tundmatut helinat.

You have got a match!

Ja teavitushääl kordus. Tuljot valdas esialgu paanika ja ta oleks äärepealt sidevahendi toanukra puruks visanud, kuid sai oma impulsile õigel ajal pihta ning kõik jäi terveks.

Teda olid valinud naisterahvad nimedega Olga ja Tanja.

Noh, tänaval vist järgi ei vaataks, arutles Tuljo, kuid ma pean ikkagi oma standardeid veidi langetama. Ma ei ole ikka sigma male vist.

Vestlused viisid kohtinguteni. Nii Olga kui Tanja olid sümpaatsed naised, kuigi mitte nii kaunid, kui Tuljo oleks soovinud. Mõlema naise kaasad olid sõjas langenud. Mõlemal naisel oli kas suurem või väiksem pere Eestis kaasas.

Kolleegilt šnitti võttes, ei rääkinud Tuljo endast ega plaanidest naistele miskit, mis oleks tõele vastanud. 

Ta vandus, et suhtleb vaid ühega eksklusiivselt ning otsib vaid seda ainumast ja õiget.

Ta rääkis, et ta on ametilt osakonnajuhataja riigitööl, keskastmejuht, mitte tavaline laotööline suures ehitusmaterjalide poes.

Tuljo oli üllatunud, et nii Olga kui Tanja teda uskuma jäid. Ju siis neil on vaja lootust või midagi, arvas ta.

Aga ma ei taha neist kumbagi, mõtiskles mees edasi. Isegi panna ei taha, nagu Toivo ütleb. Kuid nagu tähelepanu on hea. Liiga hea…!

Kuid see silmapiir nihkus aga kaugemale ja kaugemale. Suhte iseloomud muutusid üha tõsisemaks ja tõsisemaks. Mõlemad naised olid väga solvunud, et Tuljo nendega ühte heita ei soovinud. Nii vandus ta nii Olgale kui Tanjale, et pärast oma esimese naise surma ja viie armukese kadumist pildilt, jagab ta oma ihu vaid selle naisega, kellega ta abiellub.

Olles oma vassimiste virrvarrist füüsiliselt tüdinenud, tegi Tuljo vea ning kutsus oma võltskaasad samasse kohta kohtamisele. Oma möödapanekust sai mees aru alles siis, kui kokkulepitud ajast oli tiksumata jäänud vaid mõned tunnid.

Hädavaled ei aidanud.

 

Eks ma nüüd siis saan, mida külvanud olen, otsustas Tuljo oma saatusele vastu minna.