Lüürik

    Järmu ei olnud lihtsalt suvaline Tartu takkus ultravasakpoolne mugavuspunane, ta oli laulutekstide kirjutaja ning poliitikast tõtt-öelda suurt ei hoolinud. Teda ei kõnetanud ütlus rahva seas “tegele poliitikaga või poliitika tegeleb sinuga ise”, seega valimas ei olnud mees käinud vähemalt kolm riigikogu ja seitse kohalikku valimist. 

Perse mingu nad kõik, ütles Järmu ja püüdis luua uut sõnade osa värskendavalt kodukeeles muusikat loovale kollektiivile The Pelvis. Miks küll eestikeelset loomingut viljelevale bändile inglise keelne nimi, jäi Järmule arusaamatuks. Ta küsis kord heliühenduse ninamehelt, Väljolt, kes klahvpille mängis ja temast paar maja eemal Annelinnas elas (The Pelvis oli muidu Tallinna bänd), kuidas ja miks nii, siis vastuseks sai ta ebamäärase “lihtsalt tundus õige, muud midagi”. 

Ebanormaalne, mõtles sõnade autor ning rohkem ei pärinud. Teksti eest maksti hästi ja selline progerocki poolsem kõla polnud samuti ebasümpaatne, seega oleks olnud ennatlik teiste jaoks ehk tühisest küsimusest suurt poleemikat tekitada.

“Järgmisel sügisel, õunade langemise paiku. 

Kui veel soe vihmapiisk pillab eemale maha visatud prügi. 

Järgmisel sügisel, siis ehk olen aru saanud aastaaegade vahetumise seaduse lõplikkusest ning unelm suveleitsast mu meeltesse ei trügi.

Järgmisel sügisel. 

Ma luban sirge sihverplaadiga, et olen valmis nagu magus vili puul. 

Mu kukkumine on nii prii, et olen kaaluta justkui Armstrong Kuul.

Näeme järgmisel sügisel.

Näeme.

Näeme veel.”

Sobiks nagu Väljo soovidega küll, mõtiskles Järmu. Demoga klappis ka kokku päris hästi ja vokalisti stiiliga. Muidugi Väljot ei võinud iialgi teada. Halva tuju korral oli instrumentalist võimeline pikalt saatma ka kõige sisukamad laulusõnad.

Talle meenus seik, mida Väljo ise küll ei kinnitanud ning Järmu ei tahtnud tõtt-öelda küsida, kuid linna peal, baarides ja restodes ning helistuudioski käisid jutud, et Väljol on oma kiindumuse näitamiseks pisut kummaline viis. 

Nimelt armastas ta oma silmarõõmudele seltskonnas näkku peeretada ilma igasuguse hoiatuseta. Nii mitmedki suhted olid selle veidruse tõttu karile jooksunud, kuid mida madalama enesehinnanguga oli silmarõõm, seda rohkem Väljo oma gaase naise näopiirkonda väljutas.

“Tead, istume siis nagu Genekas, eksole, suht tšill ja nii,” jutustas Paksu Apelsini basskitarrist Reinhold Paks, kes kaine peaga ei olnud suuteline ridagi salvestama. Esinemistel oli Reinhold aga kaine nagu karsklusliitlane. “Mina, Tiina, Tiina mingi suvaline sõbrants Tallinnast, Uko ja Puko, terve The Pelvis. Timmisime õltsi ja vaidlesime, kumb on nõmedam bänd, Terminaator või Smilers. Ja siis täiesti lambist keeras Väljo perse oma naise poole, õõtsutas seda nagu mingi tantsija ning lasi siis rämedalt haisva ja kõlava peeru talle näkku. Mulle tundus, et kõla järgi kusagil A’s või nii.

Saad, aru, mul oli täitsa karp lahti, ja ma olen ikka igasugu jama oma silmaga näinud. Ja tead, mis veel hullem, see naine, Pille oli vist nimi, naeratas ja tegi nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Okei, see selleks, järgmisel nädalavahetusel istume jälle, aga seekord Väljo pool ning sama lugu, kuid vahega, et ta peeretas Pillele kolm korda näkku.

Ma mõtlen, et mis viga sel mehel on ja… miks see naine seda tonti maha ei jäta? Nagu kammoon!”

Järmu rüüpas lonksu kesvamärga ja kuulas-imestas samuti, miks paganama pärast sellist jama peab üks inimene taluma. Oleks Väljo siis mingi multimiljonär, et raha pärast või nii. Väljo võtab emalt siiani võlgu ja tagasi ei maksa. Seda väitis ta kord täitsa ise. The Pelvis pole ka kultusbändi mõõtu ja nii mõnedki esinemiskohad pole nende laividest absoluutselt huvitatud. Seda kuulis ta Reinholdi käest.

Inimesed on ikka ühed kummalisevõitu olendid, arutles Järmu omaette. 

Tema ainukene kriitikat kannatav lähisuhe oli oma emaga ning sellelgi olid omad kivid ja kännud tee peal ees. Vähemalt laenu ei olnud Järmu pidanud temalt kunagi võtma, pigem andis ise, kui emal vähiraviks lisa oli vaja. Mees läks isegi aastaks nii-öelda päris tööle, lattu kaste tõstma.

Kuid emale käis pinna peale, et Järmul vastassoo hulgas erilist populaarsust ei olnud. Polnud koolis, polnud ülikoolis, polnud pea keskealisena.

Ma arvan, et kui sa vähem luuletaks ja rohkem väljas käiksid, saaks sinust ehk veel asjagi, arvas ema.

No ma käin stuudios, seal ju naisi ka mõnes bändis või kellegi fännid, oli Järmu end kaitsnud.

Ah, need ka mingid, lõi ema Mäimu käega, sa tead, et mul on õigus.

Tõenäoliselt oligi, aga Järmu oli liiga laisk, et suurt muutust oma mugavasse ellu tuua.