Tähtpäevatu

“Kas sa salatit tahad veel?”

Parmo vaatas naisele otsa, otse sügavale silma ning noogutas vastuseks. Täna ei soovinud ta arutada, kui kallis on kuskil poes pesupulber või kui ilusa auto ostis keegi tuttav või kui palju kellegil maja renoveerimiseks kulub või kui palju keegi kaalus juurde või alla on võtnud. 

“Parmo, sa salatit soovid?”

Parmo vaatas vanemale naisele otsa, sirgelt iirise sügavikku ning noogutas vastuseks. Täna ei soovinud ta kuulda sellest, et ta ei ole piisavalt hea kaaslane tema kallile tütrele, kellele pidi osaks saama vaid ja ainult muinasjutuline tulevik, mitte kitšist pulbitsev oleskelu Õismäe kortermajas kaheteistkümnendal korrusel; kuidas ta ei oska midagi teha oma kätega ning pole ehitanud oma lastele maja, just nagu ennemuiste ja päris mehed seda tegid. Tänava nimi, millel too kortermaja asus, oli siiski kaunis - Päevalille.

“Isa, salatit?”

Parmo vaatas nooremale naisele otsa, otse nagu oma silmade peegelpilti - sinised kui taevakarv. Parmo vastas peanoogutusega.

Täna polnud temal mingit tahtmist saada teada, et ta on elanud kogu oma elu valesti ning surunud alla terve vastasugupoole. Et tema mõtted ja arusaamad on täielikult aegunud. Et ta peaks tegema rohkem, et tema tütrel oleks ikka maksimaalselt turvaline selles karmis ja haiglases maailmas elada ilma vastutustundeta, vabalt ja loovalt vastupidiselt temale, Parmole, kes teenis oma raha blaseerunud kontoritööl, käies kohal vaid kaks korda kuus. Muidu istus kodus, oo potililleke, oma toas sülearvuti hingamas vanade toiduplekkide odööre väljaveninud hallidelt dressipükstelt. 

Palk oli hea, aga sellest ei piisanud. Millestki ei olnud piisavalt.

Oli vaja… Midagi muud. Kedagi teist, mitte teda, Parmot. Kedagi teist, kes hiilgab, mitte ei hingitse.

“Sa salatit oled proovinud?”

Parmo vaatas vanemale mehele viivuks otsa, kuid suunas pilgu eemale, piduliste poole, osad tuntud-teatud, kuid paar tundmatut nägu sekka. 

Sel hetkel polnud kõige parem hetk kuulata jutlust sellest, et tema kui isa ja abikaasa, aastaid truu, kuid paar juhukeppi ikka olnud, peab samuti kuulama naispere muret sellest, kuidas Parmo ei oska olla tõeline mees. Et ta tunneb vahel ennast süüdi, et temasugust eemale ei kihutanud kaikaga oma armastatud tütrest. Vähem muret, minimaalne ving ja pahameel. 

“Ou, Parmo, kuule, sa salatit said vä?”

Parmo vaatas pea endavanusele mehele hetkeks otsa ning noogutas küsijale aeglaselt. 

Täna ei tahtnud ta tõepoolest teada midagi sellest, kuidas oleks kõige parem investeerida kinnisvarasse või bitcoini või kuidas body image on saatuslikult määrav eduka mehe maailmas.

Parmole meeldis hilisõhtuti sõita Kakumäele ning seal viis-kuus kilomeetrit lihtsalt jalutada, selline jõusaalis rassimine polnud kunagi tema ihule värskendavalt mõjunud.

Naise vanem vend oli uue sõbranna peole kaasa võtnud ning uhkustas selle kena inimesega nagu auhinnakarikaga.

Parmo jälestas tähtpäevi. Isegi oma sünnipäev oli vastumeelseks muutunud.

Ta luges tunde nende sündmuste lõppemiseni, et saaks minna koju, avada brauser, sulgeda oma toa uks võtmega, ning hakata tööd tegema. Kui ta oleks olnud alkoholilemb, oleks aeg lennanud linnutiivul, kuid seda harjumust polnud ta endale külge pookinud. Ta nägi, et seda teed läinud mehed-naised vajusid veelgi sügavamasse hauda nii kujutlikult kui päris elu pildis -  naise vanema venna naine sõitis end täis peaga vastu puud surnuks.

Vähemalt auto oli korralik, oli ämmamamma matustel sõnanud, eelmisel aastal liisitud.