Arno tundis istumise all tuttavat värinat ning nagu vee alt tõusis tema kõrvadesse üheksakümnendate lõpu poplugu Gigi D’Agostino esituses.
Kes pagan küll nii vara mind tüütada tahab? küsis mees endalt ja poole pärimise pealt aimas vastust.
“Ab ab thin, wha-been
Ab been thin, wha-been”
Jah, see oli Erno. Ikka ja alati tema. Kes siis veel? Keskerakond? Õnneks ajalukku vajumas. Erinevalt Erno Eesnäärist, kes tihemini kui aeg-ajalt endast märku andis.
Arno ei mäletanudki enam täpselt, mis nende sõprussuhte käärima ajas. Alguses pärmi kergitas, hiljem tõrvatilga meepotti kukutas. Igatahes oli see parim osa kamraadlusest lõplikult läbi ja Arnol ei olnud veel vajalikku julgust, et too siduv köis halastamatult läbi lõigata.
“Üldiselt joppas ikka räigelt.” alustas Erno telefonivestlust ilma igasuguse ettejuhatava viisakuseta. Võib-olla oli see üks peamisest tõikadest, miks Arno sõbrameest ei enam kannatada ei saanud, sest tal puudus peen tunnetus teiste inimeste suhtes. “Nagu mainitud, kõik algas jube hästi - sain olla öö üksi ja teha stuudios asju normaalselt. Ja nagu teemat tuli, kõik sujus…
Päeval siis rongiga Lehtsesse. Saabun Lehtsesse, tuju suht hea ja nii
ning naine tuli autoga vastu. Selline oli plaan. Saad aru, eks?“
Arno ei tihanud vastust anda, aga mühises siiski: “Ja-jah.”
“Kõik tore, eksju, aga lähenen autole ja vaatan, et kõrvalistuja ukse klaas on alla keeratud. Esialgu, eks, mis seal ikka, eks?
Ütlen Ellile, et okei, tee nüüd kiired liigutused oma kohale. Make me a sandwich või miskit sellist.
Elli, et okei, aga klaas ei lähe enam üles. Ta oli tahtnud vihmast puhastada ja enam üles ei läinud ja mu tuju muutus koheselt. No kurat!
Okei, proovisin tõmmata, aga null. Sõitsime siis lahtise aknaga Elli ema poole. Helistasin õele, tema silmarõõm tegeleb masinatega ja värki, et äkki oskab kuidagi aidata mind.
Oma hellade käte ja kruvikeeraja abiga tõmbasin auto ukselt selle katte ise maha. Päris uhke tunne oli.
Siis tuli Elli ema kõige uuem mees ja ka püüdis midagi. Huiat! Okei, perses! No mida sina oleksid teinud?”
“Ma ei tea, autoabi kutsunud,” sõnas Arno tüdinenult.
“Seal päraperses, kammoon! Võtsin toru õele hoopis, “ vuristas Erno edasi, “too oli kusagil peo peal ning ei tahtnud telefoni kuidagi vastu võtta. Lõpuks sain ühenduse ja tal see sõps oli valmis aitama, sest muidu kellad. Kuhu sa lähed lahtise aknaga? Linnas tehakse masin tühjaks ja kustakse sisse ka veel.
Ütlesin Ellile, et okei, nüüd seisud nii ja panin Tapa poole ajama lahtise aknaga. Kapuuts-müts peas kogu aeg - ilm oli ju ka ilus ja kaunis. No jõhkralt tuiskas, siis sadas lörtsi ja… Elli ütles, et jõua ikka õhtusöögiks ja jõuluvanaks kohale. Juba võid aimata, et ei jõudnud… Aga edasi… Kas sa ikka kuulad mind?”
“Mhmm,” venitas Arno vastuseks nii laisa tooniga kui oli võimalik.
“Jõuan siis Tapale ja kohe garaaži,” sõnas Erno joviaalselt, “tüüp siis hakkab möllama seal auto kallal ja sinna sattunud ka mingi kohalik kinnisvaraärikas, kes jube kahtlast juttu ajas. Mingid valitsuse vandenõud ja süvariik ning mu õe tüüp - ma ei tea, kas nad tegelikult ka panevad või see mingi sõbratsooni teema - , see oli suht täis juba ning hakkas samuti udu ajama väga kahtlast. Fakkseik, aga ma ei öelnud midagi. Oolrait, Valdur - see selle õe sõbra nimi, eks - sai asja nii kaugele, et pulk vahele ja aken üleval - süsteem aga perses täiesti. Fain, hea, et nii kiirelt abi sai, kuid Valduril oli vaja Rakvere kanti naistesse või jooma minna või midagi ja ma pakkusin, et kuule, ma viskan ära. No tüüp aitas nii kärme ja värki jagab matsu ka ja… Kõik läks hästi esialgu. Viskasin klemmi kenasti ära kusagile talu peale ja siis Lehtsesse tagasi.
Siis hellas õde, et tule ja võta mind peale. Tundus maani täis ja palus, et ma tuleksin temaga üles tuppa ka - mees pahane, sest laps kodus haige juba nädal aega ja tema ju pidevalt peo peal, mitte kodus. Ju kartis otse molli saada vist. Ma isegi ei paneks mehest seda pahaks, kuigi tüüp on mulle alati suht sitt tundunud. Ajab igavat juttu, töötab kusagil tehases pool-ülemusena ja sõidab mingi vana Passatiga.
Mul sõts on paras kraade, raisk!
Mina et oolrait siis - ikkagi sugulased ja sõidan… Miski hetk kuulen, et keegi annab taga signaali. Kolm korda lausa! Mida pekki, eksole? Okei, tüübil on kiire, keeran teise ritta ära. Ma muidu lasin ka pluss kümnega kiirusepiirangust üle, aga noh, suund sisse, vaatasin ikka, et kedagi ei oleks reastumas… Ja siis oli klemm juba küljes! Korras! Suht pekkis ikka! Täiesti kannis laks!
Selline õhtu! Jõuluõhtu, kurat…!”
“Erno, kuule, ma tõmban nüüd uuesti teki alla,” proovis Arno kõnet lõpetada. “Laupäev ka, tahaks nagu magada veits. Hiljem räägime…”
“Kuula-kuula, see lugu pole veel lõppenud…” ei võtnud Erno vedu.
“Erno, ole meheks…” üritas Arno veelkord.
Annabel Lee oli vaatamata vajalikele tutvuste puudumisele tõusnud kiirelt kohaliku popmuusika ässade koorekihti, ta esines iga nädalavahetusel ning tema muusikat mängiti erinevates raadiotes, klubides ja teismeliste airpodsides päevast päeva, nädalast nädalasse.
Tema esimene hitt pealkirjaga “Pidu on kõva” sai ootamatu menu osaliseks sotsiaalmeedias ning seni tundmatu produtsent Erno Eesnäär ei pidanud enam küsima oma elukaaslaselt luba igapäevaseks stuudio külastuseks - esimest korda teenis Erno päriselt oma seni hobiks olnud muusika loomisega tasu.
Küll aga jäi mainimata Annabeli menutüki teine autor, kes lõi põhimeloodia - Arno Augur. Kui Arno Ernolt selgitust nõudis, miks ta nende koostöö vaid tema omaks muutis, püüdis Erno hämada nii palju kui sai, ning lõpuks Arno loobus oma õiguse nõudmisest.
“No ma siis teel tagasi Lehtsesse, eksole…”
Arno vajutas punasele nupule.
Aitab, mõtles ta. Aitab!
“Ab ab thin, wha-been
Ab been thin, wha-been”
Millal ma küll endas julgust leian?
“Ab ab thin, wha-been
Ab been thin, wha-been”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar