Lahkumine

 Kui Meilis emaga koolimajja jõudis, pakkis isa nende kahetoalises ahjuküttega Nõmme majaosas oma parimad asjad ning kolis esialgu vanaema juurde. Mitte tema enda vanaema, oleme selged, vaid Meilise oma, isapoolse mõistagi. Ema ema Milvi elas Lõuna-Eestis ja veetis oma aja uue perega. Sünnipäevaks ja jõuludeks saatis ikka üht-teist, aga seda klassikalist vanaematamist sealt poolt oodata ei olnud. 

Esialgne meeltesegadus, kui koduseinte vahel ei olnud enam haista odava tubaka, mitte sportlaslikku higi ja liisunud õllemärjukese lehka, asendus kiirelt virr-varri laadse tiirlemisega, sest kool tõi endaga uued sõbrad ja vaenlasedki, seega isa puudumine kohe suurt tundepuhangut ei tekitanudki. Kuigi polnud enam tunda seda rasket musta pilve lae kohal esmaspäevast reedeni kõikumas ning pistvaid isa-ema solvanguid nii teineteise kui ka Meilise pihta, kadusid ka sõidud Saaremaale, lihtsalt mere äärde või mõne isa sõbra poole, kes pullo taga jörisedes võisid väga põnevaid jutte rääkida.

“Oled nüüd täisealine, Meilis,” sõnas politseiametnik Väärtegu mõtlikul toonil. “Enam ei saa me sulle vaid hoiatusi teha ja emale helistada, et ta sind siit minema viiks.”

“Tean,” kostis Meilis napilt.

“Kas sa oled kokku lugenud, mitu korda me siin laua taga kokku oleme saanud?”

“Ei.”

“No mina olen,” sõnas Väärtegu. “Täpipealt, kusjuures. Tahad ma ütlen sulle?”

“Kui kuidagi ilma ei saa,” lausus Meilis teravmeelselt ning põrnitses tumehalli värvi koorumiskohta seinal.

“Kuuskümmend viis, saad aru, kuuskümmend viis! Ei ole just selline pisipäti patuke ühe aasta peale. Ma ei saa aru, kuidas su emal siiani kõik juuksed peas on? Minu ema oleks ammu nagu vana mees läikiva nupuga! Tugev naine on su ema, ma ütlen.”

“Tahad teda panna või?” päris Meilis tigedalt.

“Mis asja? Sa ikka tahad tüli norida! Tead, me oleme siin kannatlikud olnud pea tänu sellele, et sinu isa, Mehin, oli mul kooliajal hea semu.”

“Ehe Eesti, ma ütlen,” irvitas Meilis. “Kas sa oled nüüd mingi uus Savisaar või?”

“Kui sa nii ütled, Meilis, aga saa aru, ma ei taha sulle halba.”

“Aga vanglasse saadad mind küll.”

“Kas sa aru saad üldse, mis sa korda oled saatnud?” küsis Väärtegu üllatunud ilmega.

“Einoh, läks veits käest ära asi, mis seal ikka,” kehitas Meilis õlgu.

“Mis sa arvad, et mulle meeldib sulle siin epistlit lugeda, Meilis.”

“Noh, tõepoolest, sa oleksid võinud pastoriks hakata hoopis, mitte mendiks sel juhul,” pistis Meilis lõbusamalt.

“Ma ei saa aru, mida on naljakat selles, kui te peksate ühe poisi vigaseks ning vägistate tüdruku takkapihta!” kõmistas Väärtegu ning laksas oma suure rusikaga vastu lauda. “See ei ole enam Nõmme keskuses avalikult kusemine, vargus poest või autost telefonide ja muude väärtasjade pätsamine. Lisame veel mitu-mitu avaliku korra rikkumist purjuspäi. Ja veel lubadeta auto juhtimine ja ma tõepoolest kõike enam ei mäletagi, kuid see… See, kurat võtaks, Meilis!”

“Mina ei vägistanud kedagi!” karjatas Meilis.

“Tõendid väidavad vastupidist ja peksid sa kohe kindlasti. Panni ja tooliga.”

“Pole mõtet siis tulla oma naisega meeste sekka, kes pipraid ei kannata,” ütles Meilis vaikselt.

“Mida?! Kas see on sinu vabandus?” 

“Huntidega koos elades tuleb õppida ulguma.”

“Vaat kus filosoof meil siin! Õppima oleksid pidanud, mitte lollusi tegema teistega.”

“Mis Taimsist ja Märksist saab?” tundis Meilis huvi.

Taimo Toomse oli Meilise pinginaaber kolmandast klassist peale. Seitsmendasse jõudnuna otsustasid semud, et aeg on elukooliga jätkata. Meilis lõpetas ääri-veeri kaheksanda klassigi, Taimo otsutas kohe uuele teele asuda.

Taimo võimed vargana avaldusid juba esimeses klassis, kui kadusid klassikaaslaste kenad värvipliiatsid või muu vähetähtsam koolinodi. Soetatud esemed müüs Taimo naabripoisile, kes käis kesklinnas koolis ning kelle tutvuste ulatus oli seetõttu palju laiem. Kui koolis pätsamine muutus liiga ohtlikuks ning jäljed ajada liiga lihtsad, pöördus poiss neoontulede säras kaubanduskeskuste poole ning kutsus ustava pinginaabrigi osa saama. Esialgu küll vaatleja ja hoiataja näol, kuid Meilise talent ei jäänud märkamata ning edasi tegutseti koos edukalt ja rohkem siiski edutult.

“Taimo läheb pikemaks kinni, muud ma ei tea,” sõnas Väärtegu ohke saatel. “Märt jagab sinuga sama karistust.”

“Et siis kukub kümme ära?”

“Mul on raske seda vabanduseks tuua, aga see, et sina ja Märt olite purupurjus, aitas teile sel korral kaasa ja tegu ei olnud ette kavatsetud.”

“Martin oli tegelikult normaalne kuju,” möönis Meilis. “Too tšikk oli veidi ülbe ja omameelest mingi tipp-mimm, aga noh, elas üle - päris kena muidu.”

“Meilis, päriselt?” küsis Väärtegu üllatunud näoga.

“Mis ma siis valesti ütlesin?”

“Selles see jama ongi, et sa ei mõista seda. Kohe üldse ei mõista. Ja sa ei ole loll, aga midagi on sinus ilmselgelt paigast ära, see ammu selge.”

“Nüüd oled peale usumehe psühholoog ka veel, päris laiahaardeline vunts oled,” lõkedas Meilis naerda. “Suitsu on sul?”

“Siseruumides ei suitsetata!”

“Seelge,” venitas Meilis, “aga kas sul suitsu on?”

“Ei.”

Noor, heledapäine siilisoengu ja väljapaistvates Versace dressides, ning vana, pea pensionile mineku eas ning puhtas hooldatud ametivormis mees vaatasid tükk aega tõtt. Siis võttis Väärtegu põuetaskust mobiiltelefoni, heitis põgusa pilgu ning pani sidevahendi tagasi.

“Pikalt enam aega ei ole,” sõnas ta, “seega jaa, mul on tegelikult kahju. Nii sinust, su emast ja isegi isast.”

“Ah, ära ulu midagi tühja! Ja mis kahju saab sul minu isast olla, too pani ajama, kui me emaga esimese klassi aktusele läksime ning pole sitast ei kipu ega kõppu.”

“Su isa ei olnud just tore mees…” alustas Väärtegu.

“Ära sa märgi, eksole,” segas Meilis vahele.

“Aga ta oli mu sõber aastaid,” jätkas politseinik. “Siis hakkas ta oma joomisega üle piiri minema, lõi su ema pidevalt ning jah…”

“Et meil nagu pereäri see, jah?” irvitas Meilis näppe ragistades.

“Usu või ei, aga su isa ei olnud alati selline. Midagi muutis teda ja ta ei rääkinud sellest mulle kunagi. Igal juhul naisepeksu ja kõiki neid tülinorimisi ei andesta miski. Põhjused on ja neid leiab alati, aga inimene teeb valiku siiski ise, mis teed mööda ta käia suvatseb.

Ta saatis mulle enne lahkumist isegi sõnumi, et pea Meilisel silm peal vanade aegade mälestuseks.”

“Kui hoolitsev, tõesti,” ironiseeris Meilis.

“Ma ei taha öelda… Aga siiski pean, et minumeelest pärast seda läksid sa totaalselt allakäigu radapidi oma eluga.”

“Kammoon, kõbi!” purskas noormees naerma. “Tead, see on nii tume tükk sitta, et anna abi! Mingid kuivikud saavad panna statistikasse, et näete, üksikema kasvatatud poiss, täitsa pekki kukkunud nagu 99% neist.”

“Sinu ema püüdis, usu mind, omal kombel ja võimaluste piires.”

“Mul on jumala normaalne maam, selge see!”

“Või pigem kombinatsioon kõigest, sõbrad ja kehv majanduslik toimetulek.”

“Jäta see teistele, targematele inimestele ja ole vunts ment edasi,” naeris Meilis.

“Ses suhtes võib sul tõesti õigus olla,” sõnas Väärtegu. “Ulata nüüd käed siia, ole hea ja hakkame minema - aeg on läbi.”

“Oleksid kohe pidanud käed raudu panema ja värki,” ütles Meilis mõlemat kätt ettepoole suunates. “Oleksid hingetõmbeid ja aega säästnud. Ma ei välista, et sul võib isegi point olla, vana.”

“Ma lubasin su emale, et räägin sinuga… Keera nüüd ringi ja pane käed selja taha,” kostis Väärtegu ametlikult. 

Meilis toimis täpselt korrakaitsja juhtnööride kohaselt.