Aimar

 

Tere! 

Viisakas inimene ikka tervitab. Vajadusel mitu korda.

Tere! 

Minu nimi on Aimar, omadele Aims, ma olen kolmekümne seitsme aastane ja elan hetkel Tallinnas, Tööstuse tänaval. Maja ja korteri numbrit ei hakka siinkohal paljastama, sest tänapäeval on teiste järele nuhkida imelihtne ja arvestades minu mitte nii heledatoonilist minevikku ja olevikku, siis pole see kõige mõistlikum tegu. Erika tänava kandis, seda võin öelda.

Olen juba mitmendat aastat vallaline ja elan koos pensionärist isaga. Ema on surnud. Infarkt. Tavaliselt lahkuvad meie seast sedamoodi just isad, aga minul läks teistmoodi. Ma kõike ei mäleta, sest olin sel ajal pidevas vines, nii puhtkeemilises kui ka sotsiaalselt aksepteeritavamal moel. Mu tolleaegne elukaaslane või pruut või piff või mätas või kuidas hetkel popim nimetada on, oli minuga suuremas jaos samal lainel. Mis ta nimi oli, jälle ei mäleta.

Saime tuttavaks vist varem, enne ema lahkumist, aga ei tea ka. Igatahes päris tore naine oli, sihvakas ja vaimukas. Siis leidis ta, et on minu jaoks liiga peene piha ja fantastilise huumorimeelega. Mis täpselt valesti läks, ei oska öelda, aga nüüd elab ta koos mu endise parima sõbraga. Hunt kodu lähedalt ei pidavat murdma, ju on ajad muutunud ning kliimasoojenemine ja inimese pidev pealetung loomade aladele pööravad seisud kriitiliseks. Pluss inimolevus on ikka kuradima mugav.

Kunagise semu nimi on Elvis nagu sel kuulsal rockilauljal kauges minevikus. Hääl oli küll mõnus tüübil, aga lood veidi sitad minu jaoks. Mulle meeldib selline põmpsuv klubikas rohkem. Lahe lund nuusata selliste lainete saatel.

Ausalt öeldes ei ole ma Elvise peale väga pahane, sest tõtt-öelda ei teadnud ma oma pruudist ju suurt midagi. Me tarbisime koos, me jagasime oma kehasid, kuid ma ei mäleta siiani tema nime, seega mis ma siin ikka vaenan.

Elvis keeras hoopis muu jama kokku, mida andestada on päris keerulisevõitu. Nimelt varastas ta mult grammid kvaliteetset kokat ning mul oli just selline hull isu end pilve tõmmata. Tema pärast pidin jooma hakkama, sest pulbri jaoks sobivat klotsi ei olnud - palgapäev ammu möödas ja isa tagant polnud ka enam midagi varastada.

Kui olin üksinda poolese viina ära lahendanud ning astusin siia-sinna kõikudes rahulikku septembripäikselisesse Tallinnasse, torkas pähe mulle geniaalsuse piiril mõte…

Ma pean endale uue kaasa leidma, sest esiteks on üksi parmu panna tõsiselt igav ning noh, inflatsiooni valguses oleks ju hea, kui oleks lisasissetulek.

Pruta võib minu ja isa poole kolida. Vana ei saa nagunii mõhkugi aru ja passib päevläbi telekat või vahib midagi arvutiekraanilt. Minu toas ruumi rohkelt!

Seni olen piirdunud tütarlaste nillimisega kohalikus Maximas… Etemad kui Rimis ütleksin. Ja kuigi, olenevalt muidugi piirkonnast, on suures jaos tegu slaavitaritega, kellest ma päevapoliitilistel põhjustel eemale hoian, ei saa ma seda jõledat lõhet eirata. Ei tea jah, mis neil idanaabritel viga on - naised on ilusad, mehed kole-kole tigedad ja agressiivsed. Maailm on ikka üks imelik paik. Muidugi ei saa välistada, et mõned neist võivad olla sõjapõgenikud, kellel just mehe lõhn majast puudu, aga ma ei tea, kas nad suudaksid tagada korraliku lisasissetuleku, sest oleme ikka realistid - kokaiin on kallis ja ma ei viitsi juua kogu aeg.

Selkus käin harva, isa Partnerkaardiga, sest ta kogub usinalt punkte.

Klubis töllates leiad heal juhul kiirabi nii kehale kui vaimule, aga mitte midagi jäävamat. Sama lugu on interneti tutvustega. Seal on naised väga hakkajad, aga peamiselt just minu pea olematut finantsi kulutama, mitte ise panustama. Ma ei saa aru, kust see feminism ja soode võrdsus välja paistma peaks siis?

Või peaks hoopis sõbra leidma, aga nendega samuti raske seis. Küll võtavad su naise ära, küll hakkavad kaineks ja joogat tegema või lausa padu-usklikuks. Kõige kehvemal juhul leiavad rahakama sõpsi, kellega turvalisem end loojakarja degusteerida, nautida seda sumedat mekki, elu haprust. Kõik kaob kunagi, seega on meil vaid hetk. 

Anu ütles ikka, et sõbrad, see on vajalik koorem. Näete, lõpuks tuli mulle endise nimi meelde! Peaks talle hellama või messi saatma, äkki on Elvisega lahku läinud või noh, äkki tahab lihtsalt vanade aegade mälestuseks nuusata… Jah, nii ma teengi, saagu mis saab.