Käopesa

Valev oli kunstnikuid alati purkiroojajateks pidanud või taolisteks imelikeks nagu Tare Mralla, kes end tihti pool- või lausa alasti näidata armastas, rebides kord suvepealinna galerii seinalt meeskunstniku väidetavalt seksistlikke teoseid. Meeskunstnik tunnistas oma süüd ning süütas end Raekoja platsil põlema. Mralla soovis kiivalt tema kärssavatele haavadele soola raputada, kuid haigla turvapersonal hoidis kättemaksuhimulist naist efektiivselt eemal. 

Tegelikult ka, pihtis ohvriks langenud meeskunstnik kohalikule uudisteväljaandele, päris ausalt, eks, ma ei ole suur jutumees tegelikult. Mulle päriselt ei meeldi Andrew Tate ja ma ei arva, et ta on Top G, kaugel sellest.

Kas te kardate siiani oma elu pärast? päris ajakirjanik Aja Kaja kaastundlikult.

Peab tunnistama, et jah, mul on tõesti hirm, kostis kunstnik Muld ning tema vasaku silma nurgas võis märgata pisara läiget.

Naistele pidavat vaid jõulised mehed, kes ei nuta, meeldima. Ilusad ja jõulised, mitte mingid Tõnissonid. Keha rasvaprotsent ikka 10 protsenti miinimum.

Tõtt-öelda Valev seda 10 protsendi jahu ei uskunud, nagu ei uskunud ta teisi hampelmanne, kes interneti vahendusel püüdsid noori mehi veenda, et naisi huvitab vaid mehe väline meeldivus ning ennekõike raske rahakott - ainult kõige rikkamad isendid meie maakeral ja lahutuse korral vähemalt poole vara kaasa tarimine, sest pea endise kaaslase talumise vaeva kaal oli vähemalt kakskümmend Tõnissoni.

Valev oli kunstnik ja õnnelikus abielus. Vähemalt nii ta arvas.

Valev oli tarbekunstnik. Paari aasta tagant sai ta tuttava galeristi abil isikunäituse, päevatöö veetis siiski erinevatele ettevõtetele kujunduste tegemisega. Mõnikord sai töökojaski käpad puiduseks teha.

Ta püüdis nooruses maalida ja katsetas spultuuri nagu üks õige kunsti-inimene, kuid tisler temas, tänu isale, oli liiga domineeriv ning tiris ja tõmbas teda agressiivselt tarvilike asjade poole.

Tema abikaasa Aja Kaja rassis tibukollases meedias, selles, mille artiklid ja arvamuslood kõige enam arvuti hiire klikke kogusid. 

Ajaga oli lihtne koos elada. Kui ta ka mõnel üritusel end liiga jommi jõi ning kolleegidega vallatles, nii mees- kui naisterahvastest kaastöölistega, sest diskrimineerimine oli pärispatt, tuli ta alati koju ning võttis Valevi kaissu, sosistades “Vabandust, ma enam nii ei tee.” Valev ei pidanud küsimagi, mida enam ei tehta -  ta tundis juba lõhnast ning teadis, et kõik kordub nagunii.

Internetiavarustes oleks Valev saanud nii mõnegi halvustava märgi külge, ja täiesti õigustatult, kui ta oleks rohkem tuntud olnud, kuid suvalise tüübina, kes küll korra aastas isikunäituse aupaiste osaks sai, polnud seda ohtu karta. 

Küll mõned sõbrad tegid aeg-ajalt märkuseid ja tundsid muret, kuidas selline olukord vaimsele tervisele mõjub. 

Valev vaatas neid selge pilguga ja lausus rahulikul toonil: Minuga on kõik hästi, meil on kõik korras. Seda mantrat kordas ta endale päevas pea kolm korda. Täpsemalt pärast söögikordi, ning too lause toimis suitsetamise asendusena kasutegurlikult. Enne Kajaga kohtumist oli Valev tõsine harrastus-suitsetaja.

Õhtul enne sängi pugemist, kui hambad olid päeva jääkidest puhtaks niiditatud-harjatud, vaatas ta vannitoa peeglist oma kujutist ning sõnas: Ma tean, et tegelikult ei ole kõik hästi. Ma ei ole loll.

“Kas sa oled kindel, et Valev ei taipa midagi?” päris Muld, kes oli juba aasta kodusel ravil olnud, Aja Kajalt. Aja tõmbas püksikud üle reite, istus mehe kõrvale sängi ja lausus: “Päris kindel.”

Munemise ajaks lendab emaskägu oma territooriumi läbi ja otsib sobiva pesa. Seejärel jälgib ta pesa ja selle omanikke mõnda aega, püüdes jääda märkamatuks. Hetkel, mil pesaomanikud on eemale lennanud, poetab ta sinna oma muna. Isaskägu võib samal ajal ka pesaomanikke peletada. 

Enamasti tõstavad värvulised oma pesa juures kägu nähes lärmi ja püüavad teda minema kihutada. Pessa poetatud munale reageerivad nad erinevalt. Enamik liike heidab võõra muna lihtsalt pesast välja.

Kuid sageli linnud ei märka pettust. 

Kui Valev oli hommikul esimese asjana oma oraalhügieeni eest hoolitsenud, puuris tema pilk peeglisse ning ta sõnas: Ma ei ole loll.

“Mida sa seal räägid?” päris köögis kohvi keetev Aja Kaja. 

“Ei midagi,” vastas Valev ning asetas hambaharja kahe päevalillega kaunistatud topsi.

“Ahah,” ütles Aja ning lisas: “Ma täna Tallinnasse, ära mind koju oota.”

“Selge siis,” kostis Valev ning seadis sammud välisukse poole.

“Sa ei söögi midagi?” küsis Aja muretseval toonil.

“Ei,” viskas Valev mokaotsast. “Otsustasin, et ei viitsi.”

Aja ei olnud noorena väga populaarne, eriti kaame seis oli noormeestega suheldes. Just püsisuhte loomise plaanides.

Ei adunud ta, milles nühk on - välimust justkui oli, kuid silmipimestava kaunitari poole siht oli sama kaugel kui India ookean Tartu bussijaamast. Surmavalt igav justkui samuti ei saanud olla - silmaring lai ja ajakirjandus kenasti ülikoolis lõpetatud.

Tihti pidi ta tunnistama, kuidas igatepidi lahjemad sõbrannad juba kolmandat suhet järjest pidasid või lausa viiendat abielu sõlmima asusid.

Tema sai heal juhul mõne juhusliku tonksu pärast ühist väljaskäiku baarist Maasikas või vedas Uues Laines mõnel muusikaüritusel.

Siis tutvus ta ühel sõbranna sünnipäeval Valeviga, kes esialgu ja, tõele au andes, hiljemgi põlvi nõrgaks ei võtnud, kuid ei olnud päris lame tüüp ka, kes vaid arvutist pornofilme passib silmad punnis peas ning oskab vestelda vaid teemal, mida tegi mingi suvaline jorss töölt või midagi taolist. 

Ja mis kõige tähtsam, ta tundus miskipärast huvitatud just sellest kättesaamatust püsivast suhtest. Ajaga?! See oli midagi erilist!

Võib-olla on mul säärane peoeide oreool juures, mõtiskles Aja tihti. Ehk ma käitun lihtsalt nõmedalt ja joon nats palju.

Ja kuna naine oma mõttelõnga rohkem lahti ei kerinud, siis ei saanudki ta klaarilt teada, et oli kullasoone peale sattunud.

Valeviga oli lihtne elada, ta justkui ei pannudki tähele, kuidas vana elu Ajat endasse tõmbab. Ta proovis aastaid olla korralik ja kraps, kuid ei midagi.

Maadligi enesehinnang vaid irvitas õelalt, vaadates rahumeeli, kuidas Aja end jommi jõi ning esimese saadava mehehakatise endaga sängi venitas.

Ta ei mõelnud üldse, kuidas tunneb end Valev, ta uubus oma taaka täie rinnaga.

Täiskasvanud isasel käol on selg ja saba tumehallid, kurgualune, pugu ja rind helehallid. Ülejäänud sulestik on valge tumedate vöötidega. Nokk on tume ja tipust kergelt kõverdunud. Jalad on lühikesed ja oranžid. Emaslinnud võivad olla pruuni selja ja ookrivärvi puguga. Samuti on võimalik, et nende selg ja lagipea on roostekarva, laiade mustade ja kitsaste valgete vöötidega.

Valev vaatles Mralla trullakaid vorme ning suunas oma nina kõrval magava naise suunas ning nuhutas vaikselt. 

Sa ei ole loll ja ma ei ole loll, kordas mees endamisi. Koll on lastud kapist ja oleme kõik käod.

Mäng

“Ma ei tea, ma arvan, et naine peaks lihtsalt pandav olema,” kostis 

läbi Tarmo uute Ipodside tenor. 

“Mul ei ole naist vaja, et mingit labast vestlust arendada. 

Tulen töölt, ja mul on ränkraske töö, tahan puhata, süüa 

ja ehk pärastpoole on tuju ka seksiks. Naisel peab alati olema tuju, 

see selge.”

“Jah, see on vabastav,” nõustus temaga preili tooni kerge nasaal. 

“Miljoneid aastaid oleme nõmedate meeste võimu pidanud taluma, 

nüüd on aeg end valehäbita paljaks võtta 

ning end neti vahendusel müüa.”

Aga kas mitte needsamad vastikud mehed samuti sellest profiiti ei 

lõika, tahtis kolmas saatekülaline nentida, 

kuid teadis, et peab oma teravused maha suruma, sest kõigil on 

kõigeks õigus. Välja arvatud vabadusega kaasneva vastutuse ees. 

Selle eest pidid head seisma teised. 

Kuid kes nad olid, seda keegi ei teadnud.

“Mis sa selle all täpsemalt mõtled?” päris ta hoopis.

“Et mis ma mõtlen millest?” päris saatekülaline Helme Tutt, 

Eesti esimene üle kümne tuhande jälgijaga seksmodell Onlyfansis.

Isegi sinu vanaisa on mu tellija! oli tema hüüdlauseks.

“Räägi lähemalt sellest, kuidas sind mehed on takistanud oma keha 

äritsemast.”

“Noh, näiteks mul isa ei lubanud lühikese kleidiga kooli minna, 

sest püksikud paistsid. See oli vist 11.das klassis või midagi. 

Juba siis olin väga aktiivne naiste õiguste eest seisja.”

“Täpipealt, Helme, tead, ma olen siin mõelnud, onju,” võttis esimene 

sõnavõtja, meeskülaline jutujärje enda peale. 

Tänapäeval nimetatakse seda moodsalt võõras keeles mansplaininguks. 

Õnneks Helme Tutt seda tähele ei pannud, 

kuna oli asunud taskupeegli abil imetlema oma värskelt kauniks 

opereeritud nina.

“Hea võimalus, jumala hea võimalus, teate, noh, nagu päris naisi ja 

veel parem - uusi naisi leida, eks? 

Meil ju osse ja muidu kihutajaid rohkem kui sipelgaid pesas, eks? 

Noh, lähen ja sõidan mingile lihtsalt oma Audiga sisse, 

aga noh, inimlikult, onju. Pärast Tik Toki lahe video teha, et sõbrad, 

vaadake, siin praegu panin teisele tagant sisse, 

inimohverid ei olnud, aga üks juhtidest oli alati sensuaalne Pirtel Mohla 

ja tänu oma raskele tööle panen täna õhtul Pirtelile tagant sisse.

Kas pole mitte ideaalne plaan?”

“Kas Pirtel Mohlal on üldse juhiload?” küsis saatejuht.

“On see üldse nii oluline,” kostsid saatekülalised justkui ühest suust.

“Ju siis mitte, ju siis tõesti mitte… Aga tulles tagasi sinu, Kristjan Koome, 

mõtte juurde… Kas sa ei leia, et see on pisut, 

ja ma rõhutan “pisut” sadistlik plaan? 

Kaldub sinna äärmusesse lausa, kus autodega rahvasse sõidetakse pidupäeviti.”

“Kammoon, vana, ära ole sõge. Ega ma siis ei hakka autodesse 

lendama mingi 150ga 90ne tsoonis, 

ma ikka linnas mingid väikesed kõksud teen,” selgitas Kristjan õhinal. 

Kristjani karjäär algas aastal 2013, kui ta asus filmima Tallinna Ülikoolis

operaatoriks õppiva sõbra abil, kuidas ta tänaval võõraid naisterahvaid 

üritas ära rääkida, ning positas siis  valminud videod Youtube’i. 

Tema suurteks eeskujudeks olid Mystery ja Todd V ning piibli asemel

oli tema öökapile õrnalt astetatud Neil Strauss'i The Game. 

Kuna Kristjan ei olnud ei silmapaistvalt kaunis mees, polnud säravat

isiksustki,  siis pidi ta lõpuks oma ema poole kuupalga eest 

näitlejad palkama, et oma kursuse müügist kas või mõned 

rahanumbrid teenida. 

Siiani oli ta oma töötuppa saanud neli meesterahvast, 

kuid tänu elavale diskussioonile ühismeedia erinevatel lehekülgedel 

oli ta silma  jäänud ning tänu sellele sai tõeks tema esimene tõeline 

tähelend - olla külaliseks taskuhäälingu saates “Elust Eestimaal”,

mida vedas endine riigitelevisiooni uudisteankur Arti Aariste,

kes ebasobiva käitumise ja ilmselgete kalduvustega 

alkoholi liigtarbimisesse  ametist lahti lasti. 

Kuna Arti oli siiski lihtinimeste seas tuntud, 

ei olnud oma formaadi leidmine just kõige keerulisem. 

Pealegi sai ta nüüd kõri niisutada nii tihti kui soovis ning vahel lüüa 

tagantkätt  oma naist, vahel harva armukest ka. 

Too oli vähe arusaajam isend, nagu Arti ise ütles. 

“Tänapäeval on vist peaaegu kõik okei,” poetas saatejuht Aariste 

mokaotsast.

“Nii ju peabki,” kostis Helve häält tõstes. 

“Mina tahan hoor olla, aga keegi ei või mulle öelda, et ma olen hoor, 

kuigi ma seda sisuliselt olen. Eriti mehed ei tohi. 

Ja koledad naised ka, nad ei tea elust suurt midagi. 

Ma isegi mõtlen, et nad teavad vähem kui mingid keskealised 

pahurad onu Heinod.”

“Kas mina olen onu Heino?” küsis Arti.

“Jah,” lausus Helme lakooniliselt.

“Jah,” nõustus Kristjan ning lisas: “Kõik ju teavad, et sa oled parm 

ja peksad naisi.”

“Tõsi,” sõnas Arti, “aga nagu me teame, ära vihka mängijat, 

vihka mängu!”

Mis jama küll see on, imestas Tarmo ja koukis klapid kõrvast. 

Tema peatus lähenes, buss lehkas niiskete riiete järele.

Uut ja vana

Hille kontrollis kaela pealt oma pulssi ning veendunud oma elusolekus, kuulas tähelepanelikult luuvalges väikeses voodis magusat und nautiva Hannese hingamist.

Kolme minuti pärast vahetus aastanumber kalendris. Kusagilt kaikus juba mõne taevasse kihutatud ilutulestiku raketi undamist. 

Jah, me oleme siin ja tegelikult on kõik korras, veendus naine ja tõmbas paanikahoos pealt veetud flamingotoonis teki tagasi üle enda.

Henno külaskäik ei jätnud Hillesse kindlustunnet. Pigem kartis ta alati, et endine abikaasa haarab jälle tema heleda juustepahmaka järele ning veab ta välisukse taha, lukustab enda järel ukse, jättes Hille suletud avause vastu prõmmima, äratades nii naabrid kui ka väikese Hannese. Kui oli hea päev, siis võmmu kuklasse või laksu vastu sihverplaati ei lajatatud.

Kurat, lahendage oma probleemid ära! oli kuulda naabrimehe karjumist.

Ma kutsun politsei, kui te ei lõpeta! kiljatas kusagilt eeldatavasti naisterahvale kuuluv hääl.

Abi siiski keegi ei kutsunud, sest ei soovitud teiste muredesse end uputada. 

Meie võõra pere jamadesse end ei sega, mõtlesid nad omakeskis, pärast teab veel, mis supi kokku keedame ja seda helpida… oi-oi, ei sooviks, paras lurr oleks.

Alles pärast kaheksandat peksukorda tegi seda Hille ise.

Hannese segadusekisa oli muidugi see, mis naise südame kaheks lõikas, kuid Henno suutis poisi maha rahustada ja valetada, et ema läks poodi piima ostma või midagi sarnast. Oma poega eksmees ei puutunud ja oli justkui ideaalne isa. 

Vanemaõiguseid Hennolt ei võetud. Oma vägivaldsust naise suhtes ei saanud ta eirata, kuid oskas teiste silmis vähendada, ning Hennol oli omadus vajadusel olla väga veenev, mõistev ja haavatav nagu manipulaatorid ikka.

Mu abikaasa on kõrgete vaimsete võimetega, mis puutub verbaalset vägivalda, sõnas Henno kohtusaalis, ma möönan, et tõepoolest läks meie sõnavahetus üle piiride ning ma lõin Hillet. Aga vaid korra ja see jääb ka viimaseks korraks.

Mehe ja tema advokaadi taga istus Henno uus silmarõõm, kes aeg-ajalt oma paremat õlga mudis, ning elas oma uuele elu armastusele kogu hingega kaasa.

Lõpuks lepiti kokku, et Hennol on õigus teatud ajal oma poega näha, sest vaatamata sellele ühele tõendatud intsidendile oli tegu siiski eeskujuliku kodaniku, lugupeetud filosoofia õppetooli lektori ja muidu kultuursete huvidega aadama pojaga, kelle aususes ei tohiks mõtlev inimene kahelda.

Kuigi Hillel oli plaanis sõita vana-aasta õhtuks koos Hannesega vanematele Heltermaale külla, teatas Henno, et jõulupühad jäid temal pojaga vahele, seega oleks tore näha teda vähemalt kolmekümne esimesel detsembril.

Ma tulen vaid korraks läbi, ütles Henno lõbusas toonis. Võtan Heli-Mai ka kaasa, siis on kindel, et ma ei julge sulle uut ja vana teha.

Sellised olid tema naljad ja naeru taga irvitas keegi, keda õhtupimedas kohata ei sooviks.

Olgu, vastas Hille, me pidime neid asju ikka planeerima, aga olgu, ning mõne tunni möödudes istusid nad neljakesi elutoas ümber diivanilaua, mis oli kaetud kohviserviisi ja suure presskannuga, mille tilast voolas korterisse hubasust loovat aroomi.

Kuid sellest ei piisanud, sest naispool oli ilmselgelt pinges. Meespoolest üks tundis end vabalt ja mängis kõikide täiskasvanuga kordamööda. Teine aga jälgis olukorda, võis aimata, et ta naudib hetke, seda ebamugavat mängu, mille ta oli loonud.

“Sa jõuad veel Heltermaale sõita?” päris siis Heli-Mai, et vaikusesse kõlapilti tuua.

Hille märkas eks-mehe uue armastuse kasvavat kõhtu, kuid ei tihanud midagi küsida.

“Ei, ei jõua vist enam, bussid lähevad nii sobimatul ajal lihtsalt,” sõnas ta ning väristas paremat jalga. “Praamid ka.”

“Me võime teid ära visata, meil nagunii plaane pole tänaseks rohkem,” kostis Henno.

“Aga pidime ju Retile ja Robile külla minema…” meenutas Heli-Mai kaasale. Näis, et Hennole ei sobinud selline vahele segamine ja ta ütles: “Ma küll midagi sellist ei mäleta.”

“Just enne siiatulekut ju autos rääkisime, et teeme siin kiiresti ja siis Reti poole edasi. Robi teeb sauna kindlasti ja…”

“Sa eksid, Heli-Mai, me ei ole sellest midagi rääkinud,” sõnas Henno, kelle hääletoonis oli tunda kurjemaid noote.

“No Hiiumaale sõit oleks väga pikk ju. Igatahes ma pean Retile helistama, et me ei tule.”

“Ei helista sa midagi,” peaaegu et möiratas Henno. “Me ei ole sellest asjast rääkinud ja teeme nii, nagu vaja on.”

“Issi,” segas Hannes vahele, “ma ei jaksa täna sõita.”

“Olgu siis nii,” kostis Henno rahulikult, lausa peadpaitavalt. “Siis täna ei lähe.”

“Aga näiteks suvel?” päris Hannes.

“No suvel kindla peale. Raudne laks.”

“Soovite veel kohvi?” päris Hille häält väristades.

“Jah, ma võtaks tassi küll,” lausus Heli-Mai.

“Ei,” ütles Henno, “sa ei võta!”

Heli-Mai vaatas küsiva pilguga mehele otsa.

“Ma ei võta ka,” sisistas Henno. “Aga hakkame nüüd minema siis. Pidime Retile ja Robertile külla jõudma täna.”

“Aga…” oli Heli-Mai segaduses.

“Pole siin mingeid agasid, meid oodatakse… Noh, Hannes, tule ütle isale head aega korralikult.”  

Kui uks oli külaliste taga sulgunud, sai Hille aru, et ta hingab. Hingeldab, aga hingab. 

“Lähme voodisse nüüd,” sõnas ta oma mänguasju kokku korjavale Hannesele.

“Kas me pauku ei kuulagi?” päris poiss.

“No võib-olla natukene,” lausus Hille. “Pese hambad ka puhtaks, eks.”

Lahkumine

 Kui Meilis emaga koolimajja jõudis, pakkis isa nende kahetoalises ahjuküttega Nõmme majaosas oma parimad asjad ning kolis esialgu vanaema juurde. Mitte tema enda vanaema, oleme selged, vaid Meilise oma, isapoolse mõistagi. Ema ema Milvi elas Lõuna-Eestis ja veetis oma aja uue perega. Sünnipäevaks ja jõuludeks saatis ikka üht-teist, aga seda klassikalist vanaematamist sealt poolt oodata ei olnud. 

Esialgne meeltesegadus, kui koduseinte vahel ei olnud enam haista odava tubaka, mitte sportlaslikku higi ja liisunud õllemärjukese lehka, asendus kiirelt virr-varri laadse tiirlemisega, sest kool tõi endaga uued sõbrad ja vaenlasedki, seega isa puudumine kohe suurt tundepuhangut ei tekitanudki. Kuigi polnud enam tunda seda rasket musta pilve lae kohal esmaspäevast reedeni kõikumas ning pistvaid isa-ema solvanguid nii teineteise kui ka Meilise pihta, kadusid ka sõidud Saaremaale, lihtsalt mere äärde või mõne isa sõbra poole, kes pullo taga jörisedes võisid väga põnevaid jutte rääkida.

“Oled nüüd täisealine, Meilis,” sõnas politseiametnik Väärtegu mõtlikul toonil. “Enam ei saa me sulle vaid hoiatusi teha ja emale helistada, et ta sind siit minema viiks.”

“Tean,” kostis Meilis napilt.

“Kas sa oled kokku lugenud, mitu korda me siin laua taga kokku oleme saanud?”

“Ei.”

“No mina olen,” sõnas Väärtegu. “Täpipealt, kusjuures. Tahad ma ütlen sulle?”

“Kui kuidagi ilma ei saa,” lausus Meilis teravmeelselt ning põrnitses tumehalli värvi koorumiskohta seinal.

“Kuuskümmend viis, saad aru, kuuskümmend viis! Ei ole just selline pisipäti patuke ühe aasta peale. Ma ei saa aru, kuidas su emal siiani kõik juuksed peas on? Minu ema oleks ammu nagu vana mees läikiva nupuga! Tugev naine on su ema, ma ütlen.”

“Tahad teda panna või?” päris Meilis tigedalt.

“Mis asja? Sa ikka tahad tüli norida! Tead, me oleme siin kannatlikud olnud pea tänu sellele, et sinu isa, Mehin, oli mul kooliajal hea semu.”

“Ehe Eesti, ma ütlen,” irvitas Meilis. “Kas sa oled nüüd mingi uus Savisaar või?”

“Kui sa nii ütled, Meilis, aga saa aru, ma ei taha sulle halba.”

“Aga vanglasse saadad mind küll.”

“Kas sa aru saad üldse, mis sa korda oled saatnud?” küsis Väärtegu üllatunud ilmega.

“Einoh, läks veits käest ära asi, mis seal ikka,” kehitas Meilis õlgu.

“Mis sa arvad, et mulle meeldib sulle siin epistlit lugeda, Meilis.”

“Noh, tõepoolest, sa oleksid võinud pastoriks hakata hoopis, mitte mendiks sel juhul,” pistis Meilis lõbusamalt.

“Ma ei saa aru, mida on naljakat selles, kui te peksate ühe poisi vigaseks ning vägistate tüdruku takkapihta!” kõmistas Väärtegu ning laksas oma suure rusikaga vastu lauda. “See ei ole enam Nõmme keskuses avalikult kusemine, vargus poest või autost telefonide ja muude väärtasjade pätsamine. Lisame veel mitu-mitu avaliku korra rikkumist purjuspäi. Ja veel lubadeta auto juhtimine ja ma tõepoolest kõike enam ei mäletagi, kuid see… See, kurat võtaks, Meilis!”

“Mina ei vägistanud kedagi!” karjatas Meilis.

“Tõendid väidavad vastupidist ja peksid sa kohe kindlasti. Panni ja tooliga.”

“Pole mõtet siis tulla oma naisega meeste sekka, kes pipraid ei kannata,” ütles Meilis vaikselt.

“Mida?! Kas see on sinu vabandus?” 

“Huntidega koos elades tuleb õppida ulguma.”

“Vaat kus filosoof meil siin! Õppima oleksid pidanud, mitte lollusi tegema teistega.”

“Mis Taimsist ja Märksist saab?” tundis Meilis huvi.

Taimo Toomse oli Meilise pinginaaber kolmandast klassist peale. Seitsmendasse jõudnuna otsustasid semud, et aeg on elukooliga jätkata. Meilis lõpetas ääri-veeri kaheksanda klassigi, Taimo otsutas kohe uuele teele asuda.

Taimo võimed vargana avaldusid juba esimeses klassis, kui kadusid klassikaaslaste kenad värvipliiatsid või muu vähetähtsam koolinodi. Soetatud esemed müüs Taimo naabripoisile, kes käis kesklinnas koolis ning kelle tutvuste ulatus oli seetõttu palju laiem. Kui koolis pätsamine muutus liiga ohtlikuks ning jäljed ajada liiga lihtsad, pöördus poiss neoontulede säras kaubanduskeskuste poole ning kutsus ustava pinginaabrigi osa saama. Esialgu küll vaatleja ja hoiataja näol, kuid Meilise talent ei jäänud märkamata ning edasi tegutseti koos edukalt ja rohkem siiski edutult.

“Taimo läheb pikemaks kinni, muud ma ei tea,” sõnas Väärtegu ohke saatel. “Märt jagab sinuga sama karistust.”

“Et siis kukub kümme ära?”

“Mul on raske seda vabanduseks tuua, aga see, et sina ja Märt olite purupurjus, aitas teile sel korral kaasa ja tegu ei olnud ette kavatsetud.”

“Martin oli tegelikult normaalne kuju,” möönis Meilis. “Too tšikk oli veidi ülbe ja omameelest mingi tipp-mimm, aga noh, elas üle - päris kena muidu.”

“Meilis, päriselt?” küsis Väärtegu üllatunud näoga.

“Mis ma siis valesti ütlesin?”

“Selles see jama ongi, et sa ei mõista seda. Kohe üldse ei mõista. Ja sa ei ole loll, aga midagi on sinus ilmselgelt paigast ära, see ammu selge.”

“Nüüd oled peale usumehe psühholoog ka veel, päris laiahaardeline vunts oled,” lõkedas Meilis naerda. “Suitsu on sul?”

“Siseruumides ei suitsetata!”

“Seelge,” venitas Meilis, “aga kas sul suitsu on?”

“Ei.”

Noor, heledapäine siilisoengu ja väljapaistvates Versace dressides, ning vana, pea pensionile mineku eas ning puhtas hooldatud ametivormis mees vaatasid tükk aega tõtt. Siis võttis Väärtegu põuetaskust mobiiltelefoni, heitis põgusa pilgu ning pani sidevahendi tagasi.

“Pikalt enam aega ei ole,” sõnas ta, “seega jaa, mul on tegelikult kahju. Nii sinust, su emast ja isegi isast.”

“Ah, ära ulu midagi tühja! Ja mis kahju saab sul minu isast olla, too pani ajama, kui me emaga esimese klassi aktusele läksime ning pole sitast ei kipu ega kõppu.”

“Su isa ei olnud just tore mees…” alustas Väärtegu.

“Ära sa märgi, eksole,” segas Meilis vahele.

“Aga ta oli mu sõber aastaid,” jätkas politseinik. “Siis hakkas ta oma joomisega üle piiri minema, lõi su ema pidevalt ning jah…”

“Et meil nagu pereäri see, jah?” irvitas Meilis näppe ragistades.

“Usu või ei, aga su isa ei olnud alati selline. Midagi muutis teda ja ta ei rääkinud sellest mulle kunagi. Igal juhul naisepeksu ja kõiki neid tülinorimisi ei andesta miski. Põhjused on ja neid leiab alati, aga inimene teeb valiku siiski ise, mis teed mööda ta käia suvatseb.

Ta saatis mulle enne lahkumist isegi sõnumi, et pea Meilisel silm peal vanade aegade mälestuseks.”

“Kui hoolitsev, tõesti,” ironiseeris Meilis.

“Ma ei taha öelda… Aga siiski pean, et minumeelest pärast seda läksid sa totaalselt allakäigu radapidi oma eluga.”

“Kammoon, kõbi!” purskas noormees naerma. “Tead, see on nii tume tükk sitta, et anna abi! Mingid kuivikud saavad panna statistikasse, et näete, üksikema kasvatatud poiss, täitsa pekki kukkunud nagu 99% neist.”

“Sinu ema püüdis, usu mind, omal kombel ja võimaluste piires.”

“Mul on jumala normaalne maam, selge see!”

“Või pigem kombinatsioon kõigest, sõbrad ja kehv majanduslik toimetulek.”

“Jäta see teistele, targematele inimestele ja ole vunts ment edasi,” naeris Meilis.

“Ses suhtes võib sul tõesti õigus olla,” sõnas Väärtegu. “Ulata nüüd käed siia, ole hea ja hakkame minema - aeg on läbi.”

“Oleksid kohe pidanud käed raudu panema ja värki,” ütles Meilis mõlemat kätt ettepoole suunates. “Oleksid hingetõmbeid ja aega säästnud. Ma ei välista, et sul võib isegi point olla, vana.”

“Ma lubasin su emale, et räägin sinuga… Keera nüüd ringi ja pane käed selja taha,” kostis Väärtegu ametlikult. 

Meilis toimis täpselt korrakaitsja juhtnööride kohaselt.