Uut ja vana

Hille kontrollis kaela pealt oma pulssi ning veendunud oma elusolekus, kuulas tähelepanelikult luuvalges väikeses voodis magusat und nautiva Hannese hingamist.

Kolme minuti pärast vahetus aastanumber kalendris. Kusagilt kaikus juba mõne taevasse kihutatud ilutulestiku raketi undamist. 

Jah, me oleme siin ja tegelikult on kõik korras, veendus naine ja tõmbas paanikahoos pealt veetud flamingotoonis teki tagasi üle enda.

Henno külaskäik ei jätnud Hillesse kindlustunnet. Pigem kartis ta alati, et endine abikaasa haarab jälle tema heleda juustepahmaka järele ning veab ta välisukse taha, lukustab enda järel ukse, jättes Hille suletud avause vastu prõmmima, äratades nii naabrid kui ka väikese Hannese. Kui oli hea päev, siis võmmu kuklasse või laksu vastu sihverplaati ei lajatatud.

Kurat, lahendage oma probleemid ära! oli kuulda naabrimehe karjumist.

Ma kutsun politsei, kui te ei lõpeta! kiljatas kusagilt eeldatavasti naisterahvale kuuluv hääl.

Abi siiski keegi ei kutsunud, sest ei soovitud teiste muredesse end uputada. 

Meie võõra pere jamadesse end ei sega, mõtlesid nad omakeskis, pärast teab veel, mis supi kokku keedame ja seda helpida… oi-oi, ei sooviks, paras lurr oleks.

Alles pärast kaheksandat peksukorda tegi seda Hille ise.

Hannese segadusekisa oli muidugi see, mis naise südame kaheks lõikas, kuid Henno suutis poisi maha rahustada ja valetada, et ema läks poodi piima ostma või midagi sarnast. Oma poega eksmees ei puutunud ja oli justkui ideaalne isa. 

Vanemaõiguseid Hennolt ei võetud. Oma vägivaldsust naise suhtes ei saanud ta eirata, kuid oskas teiste silmis vähendada, ning Hennol oli omadus vajadusel olla väga veenev, mõistev ja haavatav nagu manipulaatorid ikka.

Mu abikaasa on kõrgete vaimsete võimetega, mis puutub verbaalset vägivalda, sõnas Henno kohtusaalis, ma möönan, et tõepoolest läks meie sõnavahetus üle piiride ning ma lõin Hillet. Aga vaid korra ja see jääb ka viimaseks korraks.

Mehe ja tema advokaadi taga istus Henno uus silmarõõm, kes aeg-ajalt oma paremat õlga mudis, ning elas oma uuele elu armastusele kogu hingega kaasa.

Lõpuks lepiti kokku, et Hennol on õigus teatud ajal oma poega näha, sest vaatamata sellele ühele tõendatud intsidendile oli tegu siiski eeskujuliku kodaniku, lugupeetud filosoofia õppetooli lektori ja muidu kultuursete huvidega aadama pojaga, kelle aususes ei tohiks mõtlev inimene kahelda.

Kuigi Hillel oli plaanis sõita vana-aasta õhtuks koos Hannesega vanematele Heltermaale külla, teatas Henno, et jõulupühad jäid temal pojaga vahele, seega oleks tore näha teda vähemalt kolmekümne esimesel detsembril.

Ma tulen vaid korraks läbi, ütles Henno lõbusas toonis. Võtan Heli-Mai ka kaasa, siis on kindel, et ma ei julge sulle uut ja vana teha.

Sellised olid tema naljad ja naeru taga irvitas keegi, keda õhtupimedas kohata ei sooviks.

Olgu, vastas Hille, me pidime neid asju ikka planeerima, aga olgu, ning mõne tunni möödudes istusid nad neljakesi elutoas ümber diivanilaua, mis oli kaetud kohviserviisi ja suure presskannuga, mille tilast voolas korterisse hubasust loovat aroomi.

Kuid sellest ei piisanud, sest naispool oli ilmselgelt pinges. Meespoolest üks tundis end vabalt ja mängis kõikide täiskasvanuga kordamööda. Teine aga jälgis olukorda, võis aimata, et ta naudib hetke, seda ebamugavat mängu, mille ta oli loonud.

“Sa jõuad veel Heltermaale sõita?” päris siis Heli-Mai, et vaikusesse kõlapilti tuua.

Hille märkas eks-mehe uue armastuse kasvavat kõhtu, kuid ei tihanud midagi küsida.

“Ei, ei jõua vist enam, bussid lähevad nii sobimatul ajal lihtsalt,” sõnas ta ning väristas paremat jalga. “Praamid ka.”

“Me võime teid ära visata, meil nagunii plaane pole tänaseks rohkem,” kostis Henno.

“Aga pidime ju Retile ja Robile külla minema…” meenutas Heli-Mai kaasale. Näis, et Hennole ei sobinud selline vahele segamine ja ta ütles: “Ma küll midagi sellist ei mäleta.”

“Just enne siiatulekut ju autos rääkisime, et teeme siin kiiresti ja siis Reti poole edasi. Robi teeb sauna kindlasti ja…”

“Sa eksid, Heli-Mai, me ei ole sellest midagi rääkinud,” sõnas Henno, kelle hääletoonis oli tunda kurjemaid noote.

“No Hiiumaale sõit oleks väga pikk ju. Igatahes ma pean Retile helistama, et me ei tule.”

“Ei helista sa midagi,” peaaegu et möiratas Henno. “Me ei ole sellest asjast rääkinud ja teeme nii, nagu vaja on.”

“Issi,” segas Hannes vahele, “ma ei jaksa täna sõita.”

“Olgu siis nii,” kostis Henno rahulikult, lausa peadpaitavalt. “Siis täna ei lähe.”

“Aga näiteks suvel?” päris Hannes.

“No suvel kindla peale. Raudne laks.”

“Soovite veel kohvi?” päris Hille häält väristades.

“Jah, ma võtaks tassi küll,” lausus Heli-Mai.

“Ei,” ütles Henno, “sa ei võta!”

Heli-Mai vaatas küsiva pilguga mehele otsa.

“Ma ei võta ka,” sisistas Henno. “Aga hakkame nüüd minema siis. Pidime Retile ja Robertile külla jõudma täna.”

“Aga…” oli Heli-Mai segaduses.

“Pole siin mingeid agasid, meid oodatakse… Noh, Hannes, tule ütle isale head aega korralikult.”  

Kui uks oli külaliste taga sulgunud, sai Hille aru, et ta hingab. Hingeldab, aga hingab. 

“Lähme voodisse nüüd,” sõnas ta oma mänguasju kokku korjavale Hannesele.

“Kas me pauku ei kuulagi?” päris poiss.

“No võib-olla natukene,” lausus Hille. “Pese hambad ka puhtaks, eks.”