- Polnud ammu suvakatega vaibinud, inimestega tänavalt, või nii. Juhuslikke samuti pannud, aga see viga tuli parandada, sest ma olen vaba kui lind. Mind ei huvita, ei koti, sest tähtis on see, mida ma hetkel tunnen. Ma olen tundeinimene ja kui miski tekitab minus positiivse võbina, jooksen selle poole amokki, sülge suunurgast tilkumas. Tegude üle mõtlemine ja moraal on lollakatele, mingitele vagatsejatele, kes usuvad mingit kristust ja kes tahaksid tegelikult olla nagu mina, aga nad ei julge, argpüksid, pissipüksid!
Christi vaatas peeglist oma taguotsa nii ühest kui teisest küljest ning tõtt-öelda võis täitsa rahul olla. 44jase jaoks ikka üpriski arvestatav tase, kuigi sporti pole suurt viitsinud teha, aga erinevad dieedid on abiks olnud. Kuu aega tagasi mõtles naine, et laseks endale sellise mõnusa ahti taha kleepida nagu paljud seda teevad. Brasiialia persesuurendus, et olla kaaseaegselt seksapiilne, sest väline kaunidus või veel parem, üks korralik akt, on elus prioriteet number üks ning kui seda ei ole, pole, oleme ausad, meesisendil kui sellisel üldse mõtet.
Christo ei tahtnud kohe kuidagi Kepp Pärsini koolitusele minna, kes äsja ühismeedias kuulutas oma kolmandal tissiremondil käimist, kuigi nii sõbrannad kui suunamudijad Instagramis seda oli palavalt soovitanud.
“Mingi kaks sotti per naase panna selle alla, et mingi ulmetuunitud tšikk mölab, mis need paremad poosid on,” ühmas teadmatuses vaevlev mees. “Ma ei tea, nett on tasuta porri täis, vaatab sealt.”
“Sa ei mõista ikka,” solvus Christi ning viskas elukaaslast verepunase sensuaalse pesuga, mida ta oli mõelnud positiivse vastuse korral sel ööl kasutada.
“Sa ei tekita minus enam häid tundeid,” lisas ta nurkal hääletoonil.
“Mis nüüd juhtus?” oli Christo tüüpmehelikult üllatunud. “Jube seks pesu, kuule, teeme ka vä? Polegi nagu ammu…”
“Ei,” sõnas Christi napisõnaliselt.
- Mõelda vaid, et sebisin noorema mehe just selleks, et sängis ikka asjad särtsuksid. Kaido jätsin maha, too oli nagu puuhobune, kuid tundub, et ei ole mujal ka nii palju parem. Umbes nii paari kuuga muutus asi väga tavaliseks, selline noh, totaalne vanainimeste asi, mitte korralik tulevärk. Võib-olla peaks reisile minema ja välismaad väisama ses plaanis. Ei pea mainimagi, et sõbrannad olid seda soovitanud. Soojalt. Mõni palavalt. Mis see elu on, kui baasvajadused ei ole rahuldatud, ah?! Kas me elame demokraatlikus riigis või ei?
Christo tatsas Selver lillevaliku ees, sest ei suutnud otsustada, kas roosad või valged roosid. Kuidagi pidi selle jama lahendama, sest Kepp Pärsini õppetunnile ta minna ei tahtnud. Esiteks juba hind ja see kõik tundus nii… Nii rumal.
Sõbrad ja sugulased hoiatasid endast vanema naise eest ja sedasorti romansi miinustest, kuid tegelikult ei olnud mure ju vanuses. Või oli ka… Omamoodi. Christi oli küll nelikümmend neli, kuid käitus nagu poole noorem udupea. Isegi Christole, kes vaimselt eliidi lähedalegi ei küündinud, tundusid asjad veidi kahtlasevõitu. Jah, alguses oli möllu küll, aga see lahtus nagu selline tähelepanu ikka. Näis, et peale kehalise koostegevuse neil muud ühist ei olnudki. Kuigi seks oli lahe ja seda pidi kogu aeg tegema, siis Christo isegi kolmekümnesena enam nii palju rahmeldada ei soovinud. Tööl oli asju teha üha rohkem ja rohkem ja…
Christi ei olnud hetkel kindlat ametikohta, seega seda pingelisemaks seis muutus.
“Õu,” pöördus ta siis mööduva punases fliisis teenindaja poole. “Õu!”
“Tere, kuidas saan teid aidata,” ütles naine robotlikult, naeratuseta.
“Kuule, anna nõu, kas valged või roosad roosid? Valgeid roose, valgeid roose, nagu see mingi vana lugu, tead, see on veidi lame vist?”
“Kas soovite osta mehele või naisele?” soovis Selveri töötaja täpsustada.
“Ehh… Kas te vihjate, et ma olen pedekas või?”
“Eeeei,” oli naine kimbatuses. “Ma… ma tahtsin lihtsalt teada, et siis paremini soovitada teile.”
“Eriline konn ikka, ise mingi Selveri mutt ja tema tuleb mind pedeks pidama,” mühatas Christo ja astus sirge sammuga kauplusest välja.
Oma kenas lumivalges BMW X-7es istudes ja järgmisi käike vaagides tundis Christo, kuidas tema alla vajus otsekui põhjatu must auk, mis nii tema kui uhke sõiduriista alla neelasid. Ta oli koolis kuulnud sellisest kännust nagu Dante ja kujutas ette, mida põrgu ennast kujutab, kuid ta oli veendunud, et kuulub ikkagi taevariiki, kuigi oli tavaline sekulaarne eesti meeskodanik oma parema ja mitte nii heaga.
Huvitav, kas Christi ja Kepp Pärsin lähevad taevasse või vajuvad nad minuga koos siia põhjatusesse? küsis Christo endalt.
Sel hetkel kuulis ta auto küljeaknale koputust ning talle vaatas vastu see tüütu plass Selveri teenindaja.
“Võta roosad,” kostis naine ning jalutas veidi paremat jalga longates oma igapäevatööle tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar