Sõbranna II

 Sõber

Taur sammus mööda Tartu tänavat alla järve poole, rannarätiku ots seljakotist välja piilumas. Ujumiseks polnud küll kõige mõnusam ilm - päike konutas pilve taga nagu häbelik näitleja eesriide varjus, omamata ühtegi ideed end avalikkusele näidata. Taur aga ei soovinud Tallinnasse tagasi sõita ilma korraliku järvevees kastmiseta. 

Üha vähem ja vähem mõtles ta Malle peale. Aeg on justkui täitmata pärani aetud suu, igavikku veniv magu ja hape seal sees kuumem kui laava. Malle oligi nagu õgard, kes kõike endasse ahmis, enda sees peeneks purustas ning siis haisva väljaheitena endast paiskas. Nüüd pidi ta koos olema kellegi Matiga. Huvitav, mis temast küll järele jääb? Õnneks ei puuduta see kõik enam teda, Tauri, kes võtab nädalavahetuseks aja maha suvises Viljandis, mis oli mehe meelest vaimsemgi linn kui seda paljukiidetud Tartu.

Ahjaa, meenus Taurile järsku. Ärme unustame sõbranna Marjut! Kui Malle teda nahka ei pista, siis Marju teeb seda kindlasti. Ei ole vist Tallinnas meest, kes ei ole teda tunda saanud. Mina sealhulgas. Kas see oli ka seda väärt? Jah, minu meelest sel ajal küll. Nüüd pigem kahjan, aga tuleb tunnistada - temasugustel naistel on koht siin ilmas. Nagu ka Mallel. Eks see ole imal, aga nad on inimesed, kellest saab õppida ja järeldusi teha, et edaspidi sääraseid eksitusi mitte korrata. Muidugi ei ole olla hüppelaud teab mis ihaldusväärne positsioon. Samas, eks olen minagi olnud kellelegi see, kes möödub, kes unustatakse pea, aga kelleta ei oleks elu on selline, nagu ta sel antud ajahetkel on, olgu see siis halb või suurepärane. 

Vesi kleepus Tauri nahale, kui ta läbi järve rahulikult konna kombel ujus. Ta kartis uppumist, aga lootis, et keskkooli aegne sportlik vorm ei olnud teda veel jätnud. Kodumaised mehepojad hoolisid oma vaimsest ja füüsilisest heaolust üpriski vähe, kuid see hakkas tasapisi muutuma. Eks ole kurb, kui ei jõua teiselt korruselt kolmandale ning peab viis minutit puhkama. Taur jõudis viiendale, aga siis oli vaja vähemalt kümne minutilist hingetõmmet ning pudel heledat õlut.

Poole tee peal meenus Taurile, et ta peab kuidagimoodi tagasi linna poole saama. Ujukates jalutada? No ju siis peab, kuigi tormiliselt keskeale läheneva meesterahva kehailu polnud just kõige ilusam kaeda.

Pidin ma selle sõnumi Mallele saatma, noomis ta end ning tundis kuidas kramp vasakusse jalga end mugavalt sisse seab.

Matrin lükkas kangi peale lisaraskuseid. Tundus, et täna keha kannatab kümme lisakilo veel.

“Arts, kuule, tule ja spoti mind,” hüüdis ta kaks trenažööri eemal vabade raskustega biitsepsi harjutusi tegevale sõbrale.

“Okei, ma teen selle seti lõpuni,” vastas Arts ja kõverdas möirge saatel kätt, mille takistuseks oli kahekümne kilone hantel.

“Ole siis valmis ja ära alt vea,” naeris Martin rinnalt tõstmise pingi peale end langetades.

“Pole hullu, kui sured, siis vähemalt pühamus,” naljatles Arts.

“Türaaaaa!” kaikus üle jõusaali ning Martin surus rinnalt 180 kilo.

 

Hiljem riietusruumis kaks numbrit väiksemaid teksapükse jalga venitades meenus talle tahtmatult Taur. Naljakas, kuidas mõned mälupildid võivad ilmuda täiesti ebasobivates kohtades.

Sõber. Eks-sõber. Nagu endine, aga sõber, mitte elu- või muu kaaslane. Mõned inimesed peab lahti laskma, perse saatma kas või vägisõnade saatel.

Kõik sujus seni, kuni sõbramees hakkas liiga intensiivset huvi Marju vastu tundma ning teades Marjut… Jah…

 

Ma tean, kes on minu naine, aga ma ei tee mitte midagi. Mul on hea tööots, ideaalselt voolitud keha, mõnus auto (ilus punane Audi A5), aga tema tõmbab teistega ringi. Omateada mul madalat enesehinnangut ei ole. Marjul on kindlapeale. Tuleb tunnistada, et see mulle tema puhul meeldiski kohe: ta oli selline trofee naise tüüpi, alati korras ja seksikas, aga kohe näed, et kompleks kompleksi otsas hunnikus. Võta kas või see Botoxit täis süstitud ülahuul, selline pardikas. Ilmselgelt ei ole inimene endaga rahul. Nojah, ma rasssin ka jõukas ning süstin vahel TRTd, aga siiski…

 

Tegelikult oleks aeg temaga lõpparve teha, tšekk teenuste eest lauale virutada ning Türki juukseid istutama minna. Pealagi kisub hõredaks, igasugu tooted ei aita üldse.

Nagu ajakohasele inimesele halvaks harjumuseks, koukis Martin spordisaalist tänavale astudes taskust mobiiltelefoni ning sirvis uudiseid.

“Eile pärastlõunal päästeti üle Viljandi järve ujuda üritanud mees.”

No on ikka jobu! naeris Martin.