Sõbranna

             Võib-olla… Võib-olla, kordas Mati endamisi, ei peaks ma nii palju kohvi jooma. Neljas tass juba. Lõuna pole lähedal, aga kurat, ma pean sellest tüütusest puhkust saama. See on üle igasuguse piiri! Hetkel on täitsa kahju, et suitsetamise maha jätsin, passiks nurgas ja kimuks hetkel kuni kopsust rõlget musta tossu välja purskama hakkab.

Mati vastas istus otsekui raiutud poosis kena kolmekümne aastane naisterahvas, sportlik ja särts sinisilmis, loomulik lokk tugevalt blondeeritud kiharates, ja tippis midagi telefoniekraanil.

Kas ta kirjutab oma mehele? arutles Mati. Pagan, see on suur kapp, see lööb mu ühe löögiga vastu seina laiaks nagu sääse…! Raudselt süstib steroide, süstal pidevalt kannis, seega päris korras tal asjad peas kindlasti ei ole… Mäletan, too kant käis suvepäevadel üksaasta. Pärast pidi politsei kahe autoga kohale tulema. Ma olin õnneks sel korral kodus, ravisin pohmelli, sai veits endiste koolivendadega šotte tehtud ja nii.

Mehe mõttelõnga takistas hele teadaandev heli - teile on uus sõnum! Kui tore! Mati koukis hallide kaantega sidevahendi püksitaskust ning heitis ootava pilgu.

Ei! Ei! Ei? Ei…? Ei! Mees oleks peaaegu kõva häälega karjatanud.

“Ma ei tea, mida ma peaksin nüüd tegema? Kas saatma kohe sõnumi Mallele või oma mehele või, mis veel parem, neile mõlemale ja andma teada, milline siga sa oled. Sa nats meeldid mulle siiski, seega ma kohe ei lao kõike lagedale. Muidugi juhul, kui sa mind veidi aitad.”

Nii et ta on alati tahtnud minuga manipuleerida, mõtles Mati. See oli tegelikult ilmselge juba algusest peale, kui Mallega tõsisemalt sebima hakkasin. Ei olnud selle naisega asjad päris normaalsed ja ma ütlesin Mallele ka, et veits mööda tibin on see su parim sõbranna, aga kuigi ta seda mokaotsast tunnistas, siis keeras jutt ikka sinna, et mina olen armukade jobu, et tegu tema hingesugulase ja sisuliselt õega… Okei, olen vahel armukade tõesti, aga mitte selles loos, see on hoopis teine tera. 

Taaskord sõnumi saabumise teadaanne. Seekord tõstis sõrme ja pilgu vastas istuv eevatütar.

“Ma ei teinud ju tegelikult midagi!” kirjutas Mati. “Ise sa tulid mulle põsemusi andma ja ma vastasin kogemata. Tuled siia meile külla, jääd ööseks ja vehid ringi oma läbipaistva öösärgiga! Kes see niimoodi käitub, Marju?! Miks Matin sinuga kunagi meie pool ei käi?”

“Sa oled ikka hale kiimar!” kirjutas Marju kärmelt vastu. “Ei lähe enam Malle peale pingesse, seega katsetad kohe kõige lähemal olevat. Täitsa hale! Tead, ma ütlen Mallele otse ära!”

“Ei, Marju, sa ei tee seda!”

“Justnimelt teen, sest südamesõbrannana on mu kohus anda teada ebasobivast käitumisest.”

“Siis peaksid ka kirjutama, kuidas sa mulle külje alla ronid aeg-ajalt. Täiesti ootamatult. Endal mees nagu muiste kodus.”

“Minu suhe ei puutu sinusse, pihkur! Las Malle otsustab, kes vassib ja kes mitte.”

Mees väristas õlgu ja suunas pilgu eemal avatud köögis askeldavale Mallele: jah, tuleb tunnistada, et nende suhe ei olnud voodisvääris kõige fantaasiarikkam, aga päris tore siiski. Malle oli kakskümmend kilo juurdegi võtnud, Mati viisteist - mugandumise ekstraklass. Aga seda vuhvat ei ole ma kunagi ihaldanud! Jah, ükskord omaette kujutasin ette, aga päriselt ei teeks ma ju midagi sellist!

Kõlin kõlas kolmandat korda. Seekord Malle telefonis. Ta heitis toidust määrdunud spaatli kraanikaussi ja sirutas käe laual lebavale esemele…