Rahu

    Ilmar oli surnuaedu alati vältinud. Tema oli see mees, kes kategooriliselt keeldus matustel osalemast nii väikese kui juba täiskasvanuna. Paljud pidasid Ilmarit nõrgaks, mõni üksik (onu Iver) lausa vaimselt hälbeliseks. Olid elamisel ajad, kus vaimuhaigusi lausa ülistati ning nupust nikastanud olemine oli eeliseks, kuid Ilmar ei olnud enam esimeses nooruses, seega tema lähedasedki, kes teda kõrvalekalde pärast hurjutasid. Eriti kallis isa, kes õhtu enne klassiekskursiooni Saaremaale - oli maikuu lõpp, kool oli peaaegu läbi saanud, saabuv suvesoe hellitas palet - sõimas Ilmarit sitarajakaks, lödipüksiks ja kasutuks pederastiks ning lõi magamistoa ukse korraliku kõmakaga kinni.

Ilmar jäi väliselt rahulikuks, kuid sees põtkis ja hirmuvärin suskas peast varvasteni. Korra oli Ivar teda löönud, lahtise käega vastu kukalt laksaki. Poiss püüdis mitte nutta, et jõhkardile ei peaks heameelt valmistama ning ei kõlaks läbi õhu vali mürin: “Ma teadsin, et sa selline sitane pederast oled!”

Tema eest itkes hoopis ema, kuid ei sekkunud kunagi. 

Ju on tema oma keretäied ära saanud, arvas Ilmar. Et isa ema vastu kätt tõstnud oleks, ei mäletanud ta küll. 

Ma kohe üldse ei meeldi talle, mõtles Ilmar pisaratega patja niisutades ning otsustas, et niipea, kui võimalik, tuleb sellest hädaorust nimega kodu lahkuda.

Võimalus saabus selleks alles ülikooli astudes. Pärast seitsmendat klassi esivanem enam kätt oma lapse vastu tõsta ei julgenud, küll aga sajatas, kui võimaluse sai.

Ülikoolis tutvus Ilmar Ingaga, kellega mees kiirelt kokku kolis, rääkimata oma värskest abikaasast - jah, nad abiellusid juba suhte teisel kuul - sõnagi eks-kodustele.

Kui aasta lõpus oli oodata paari esimest last, arvas Inga, et olgu mis oli, nad on ikkagi sinu vanemad, Ingeliide vanavanemad, sa pead nendele ka ütlema.

“Tohhoo tillae!” röögatas Ilmari isa. Võib öelda, et lausa tugeva positiivsusega hääletoonis. “Meie Ilmar ei olegi rõlge lilla!”

Sel päeval ei vägivallatsenud Ivar kellegiga, isegi tema meelest tüütu naabri kassivolask jäi saapaninast puutumata.

Et Ivar manalateed läinud, sai Ilmar teada alles aastaid hiljem. Vanavanematega kohtus väike Ingeliide Inga abil, kes tüdrukutirtsu Kloogale sõidutas, vahel auto, tihemini rongiga. Inga vihkas autoisõitu, Ilmar pigem armastas, kuid sihtpunkt B ei klappinud kokku.

“Sa oled elanud ikka lube lahedas kohas tegelikult,” sõnas Inga. “Lodijärve loss ja isegi need neetud nõuka jäänukid on lahedad.”

Ilmar teadis, et 1940. aastal, pärast baaside lepingut, paiknes Kloogal Nõukogude Liidu 65. erilaskurkorpuse 16. laskurdiviisi 47. laskurpolk, suurtükiväepolgu üks divisjon. Klooga mõisas oli õhujõudude erilennuväebrigaadi 38. hävituslennuväepolk. 

Ilmari vanaisa oli hävituspataljonlane, veendunud sõjard ja ortodoksne punane.

Võib-olla oli isa sellepärast selline värdjas, oli kord mees Ingale pihtinud. 

Võib-olla tõesti, sõnas Inga ning nad kulgesid viimase rongiga Tallinna poole tagasi. 

Laps ja naine vanemate poole saadetud, kondas Ilmar mööda vanu sissetallatud radu, nuusutas kadunud aegade lehka. Mees oli otsustanud proovida, olla arenev inimene, püüda mõelda andestusele. Vähim, mida ta sel hetkel teha sai, oli katsetada lapsepõlvekodu lähedusega harjumist.

Kahjuks ei leidnud seda müstilist nostalgiat, mida paljud vananedes üles korjavad. Valu oli kadunud ja sellega võis leppida, see oli rajaks sisemise tüünuse poole.

Ingeliide magas mõnusalt nohisedes kogu tee.

Ema Ida lahkus elavate organismide seast aina vähem rohelust tootvalt planeedilt pool aastat pärast abikaasa Ivarit.

“Saada vähemalt pärgki,” hurjutas Inga Ilmari.

“Ma ei suuda,” vastas Ivar nukralt. “Tee või tina, ei suuda.”

“Ma saadan siis ise,” oli naine otsusekindel. “Mitte keegi ei lähe vist tema matustele.”

“Onu Iver vist ikka satub.”

“Kui ta kaine on… või elus.”

“Parem kui mitte midagi, siiski,” naljatles Ilmar.

Onu Iverile meeldis samuti väga halvasti öelda. Ta ei diskrimineerinud - roppuste ja perversete naljade osaks said kõik, kes temaga kokku puutusid. Ilmselgelt muutus tema elu sellest tõigast johtuvalt üsnagi keeruliseks. Raske oli hoida kindlat tööd, elukohta, inimsuhteid. Ainult vend Ivar ja vennanaine Ida suutsid teda kannatada. Küll läks aeg-ajalt ütlemiseks ning mindi käsipidi kokku vennaga, kuid leppimine oli kiire ja kerge tulema.

Erinevalt isast ei olnud onu vägivaldne ning tema ütlemised, isegi kui olid Ilmari pihta suunatud, ei tundunud nii vastikud, vahel isegi naljakad.

“No Ivar, vaata oma poissi: sellest saab tulla vaid lilla mis lilla!” ühmas Iver pärast seitsmendat Ziguli õlut ja nelja pitsi viina. “Seline hellik. Kohe näha, et isasse!”

“Täna oma õnne, mees, et ma nii täis olen, et sulle molli ei jaksa kütta,” jörises Ivar vastuseks. “Aga õige see on, ma ei saa aru, kuidas sellise suutsin teha, väiksemaid ei peksa, loeb raamatuid ja öösel vahtib tähti ka taevas raudselt. Naisi ka ei pane, kuigi peaks.”

“Oot, kui vana ta sul nüüd ongi?”

“Üksteist, kurat võtaks.”

“Veits vara või nii?”

“Ah, mis, kurat, meie omal ajal ikka!”

“Kuule, Ivar, ole nüüd aus, sa heal juhul said armees kanni vahele enne kui Idaga kokku hakkasite.”

“Mida sa siin mölised, jobu! Valetad nii, et suu suitseb! Norid muhku või?!”

“Ah, rahune maha, brat, võtame!”

“Jaa, ei saa head kraami raisku lasta.”

Onu huumorisoone osas oli Ilmar ammu meelt muutnud.

Nüüd ta seisis, Korvi kalmistu värava ees, valmis sisse astuma. Miski hoidis Ilmarit tagasi, kuid see ei olnud enam kabuhirm või kriipiv-krääksuv äng. Mees kuulatas, kuidas tuul puudes sasis, astetas jala jala ette, edasi sammumata.

Nädala eest, kadunud ema sünnipäeval, käis Inga koos Ingeliidega vanaema hauale küünlaid ja lilli panemas. Oli Ilmar mitu korda öelnud, et seda ei ole vaja teha, see on mõttetu, see on ajaraisk. Pealegi, nad elasid ju eraldi, abielu lahutati aasta tagasi. Hooldusõigus oli jagatud - nädal isa, nädal ema juures ning mõlemad täitsid oma kohustusi ideaalselt. Ingeliide, kes käis juba kolmandas klassis, oli tark tüdruk ning sai täiskasvanute pealtnäha tobedatest tegemistest ja draamadest aru. Omavaheline suhtluski oli paranenud, kuid mis juba nüri noaga on julmalt kaheks lõigatud, seda enam kokku ei liimi. Just täpselt nii oli Inge öelnud.

Polnud Inge vanemad suurimad eeskujud, ning see kogetud taak tuli kaasa oma suhtesse. Sama Ilmaril, kuigi ta oli kõige nimel vandunud, et temast ei saa oma isa sugust terroristi. 

Tülid muutusid inetuks lausa inertsist ning peale intsidenti, kus Inge oli Ilmarile lahtise käega vastu kukalt laksanud, võeti vastu ühine otsus ning lahutati abielu. Jahedalt, probleemideta, kuigi Ilmarisse jäi pidama pisitilluke äng, kuri kahtlus, et Ingal oli keegi teine, juba pikemat aega, nende suhte ajal.

Naine küll vandus, et ei ole kedagi olnud ja nii pea ei tule ka, aga Ingeldiidest võis lugeda, et midagi on toimunud või toimumas -  tüdruk sai tihti sõnal sabast kinni, keerutas teemade ümber, oli hajameelne.

Ning takkapihta oli ta kaotanud just selsamal käigul oma vanavanemate kalmule oma lemmiku kaisukaru, Mõmm-Mõmmiku. Ingeliide, kes hoidis oma südamelähedasemaid asju nii hoolikalt.

Ingal oli rutt, elu kihutas nagu kiirrong Tokyos. Uued võimalused, värsked tuuled juust sasimas.

“Kas te ikka otsisite korralikult?” päris Ilmar Ingalt telefonikõnes.

“No jaa,” vuristas Inga. “Tegin tiiru peale jah. Aga mul tõesti ei ole suurt aega… Mul on tegemist, eksju.”

“Olgu, ma lähen ja otsin ise. Ingeliide on päris õnnetu.”

“Ta suur tüdruk ka juba, küll välja kasvab.”

“Võib-olla, ma igatahes lähen ja otsin.”

“Sinu valik. Tšau!”

Inga ei ole kunagi nii ükskõikne olnud, mõtiskles Ilmar. Ei tea, midagi on valesti. Kas just valesti selle otseses mõttes, aga…

Mees otsis mobiiltelefoni abil välja ühissõidukite sõiduplaani ning juba poole tunni pärast istus Keila suunas sõitvale rongile. Keilast Tutermaa poole võib need mõned kilomeetrid rattaga sõita, ongi kops selline, et juba teisele korrusele trepist kõndides koos. Autoga saab nagunii sõidatud piisavalt.

Ilmar astus ühe sammu edasi… ja peatus. Ei olnud võimet astuda veel ühte ning avada käe abiga värav ning astuda sisse. Tema kahtlased raius kaheks kile mehehääl.

“Tere! Ega teie karu ei otsi?”

“Eh… mis?” ühmas Ilmar pilku kõnelejale suunates: temast peajagu pikem kõhn kuju, sinised silmad pealuusse vajunud, sõbralik suu, kitsate huultega. Paljaks pöetud pea määrdunud nokamütsi all. Mitmepäevane habemetüügas.

“Ma küsisin, et kas te otsite karu?”

“Karu? Surnuaiast?”

“Jah, karu. Just surnuaiast… On teiega kõik hästi?” päris kalmistuvaht nähes võõra segadusesolekut.

“Eh.. jah… Vist jah,” sõnas Ilmar end kogudes. “Otsin tõepoolest tütre mängukaru ja tegelikult tunnen end täitsa normaalselt.”

“Sel juhul, palun,” ütles kalmistuvaht ja ulatas Mõmm-Mõmmiku Ilmarile.

“Aitäh!” oli Ilmar viisakas. “Suur aitäh!” lisas ta naeratusega.

“Ei ole just igapäevane, et mängukarusid keset teed laiab. Jah, eks mõnedele haudadele asetatakse, kurb vaadata, ja mõnikord tormi ajal võtavad asjad tuule alla, aga sedasorti maru pole aastaid olnud, et peaks kraami kokku korjama. Eks ma küsinud teistelt, aga surnuaias käivad ju peamiselt vanemad inimesed ja mõnikord need värvitud noored… Gootid või emod või mis nad nüüd ongi. Teie tundusite olevat potentsiaalne kandidaat, seega astusin kärmelt ligi.”

“Jah, veelkord: palju tänu! Head päeva!”

“Head päeva!” kordas pikk surnuaednik ning keeras Ilmarile minekuks selja. Lahkus Ilmargi, kinnitas Mõmm-Mõmmiku turvaliselt pakiraamile, istus jalagratta sadulale ning tagasitee Tallinnasse võis alata.

Ilmar ei mäletanud, millal ta viimati vilet lasi, tuttavat viisi ümises. Keilas rongi peale istudes aimas ta endas rahu istet võtmas selleks, et pikemaks jääda. Kuni uus elukeeris kõik uperpalli paiskab.

“Ma tean, kes Inga armuke on,” lausus ta valjul häälel. Oli aimata kaasreisijate hämmeldunud pilke, enamus reisijatest oli siiski mattunud interneti avarustesse.