Silmaklapid

 Tegevusetusesse tardunud tehasekompleksid tekitasid Tarvos trööstitu tunde. Oli mees ju rohelise mõtteviisiga. Isegi populaarse Facebook’i gruppi nimekirjas mitte nii kaua aega tagasi. 

Värske verepunane mõttetoon ja ekstremismi poole kaldumine peletas Tarvo kiirelt eemale, kuid prügi sorteeris ta ikka sama hoolega kui varem - bioloogilised jäätmed, pakendid, klaas ja plasttaara, patareid ja akud eraldi.

Tõesti, temas ei peaks kuidagi huvi äratama need tarbimist teenivad roostetanud kolossid ja tinajad talad, aga nukrus puges tema sisse salamisi nagu sügisene niiskus.

Oli ju kevad, maikuu, harukordselt vilu, aga sel nädalal hakkas juba nii looma, et võis särgiväelgi ringi tuulata-tallata Tallinna tolmustel tänavatel.

Itk tema hinges ei vaibunud, kui ta oli oma jalutuskäiguga jõudnud pruulikoda “Põhjala” ukse ette.

Võtaks veidi mõdu, mõtles ta, kuid rihma otsas mäslev Tommi pani Tarvo meelt muutma.

Koer püüdis haugatustega kajakaid maanduma sundida ning lasi oma reovett keset tänavat, kui peremees oli end mõtete eksirännakule unustanud.

“Mida te endast õige arvate?!” pahandas mööduja.

Tarvo ei jõudnud registreerida, kas tegu oli mehe või naise häälega, kas tõreleja oli pikk ja paks või lühike ja kribukõhn, tumedate silmade ja heledate juustega või hoopis vastupidi.

“On ikka ülbust,” pomises pahandaja ning jätkas oma sissetallatud rada just nagu Tarvogi, kes iga tööpäeva lõpus parima karvase sõbraga jalutama sattus.

Marvo kolis Pärnust Tallinnasse juba pärast gümnaasiumi lõpetamist ning asus tööle esialgu edutusse reklaamifirmasse. Ema oli pettunud, isa tige ning vanaema ei soovinud telefoni torugi tõsta, aga see ei peatanud Marvo hoogu kuni edutu muutus edukaks ning siis polnud pettumusest enam lehkagi õhus lehves, isa lausa naeratas kui poega nägi, kuid vanaema, vanaema oli meie seast selleks ajaks lahkunud.

Moodsa närviga ja soenguvärviga (Marvo värvis tihti oma juukseid) reklaamiäss oli üks esimesi, kes tundis, et Kalamaja piirkonnast saab tõsine hipsterite elusasipesapaik ning ostis endale korraliku korteri Soo tänavale. 

Talle tegi headmeelt olemine kultuuri tuiksoonel, astuda sirgel sammul purjakil boheemlaste seas.

Kuigi hipsterid olid vaid tarbijad, kes tegelikult midagi suurepärast ei loonud peale käsitööõlle ja mõne muu trenditoote, polnud oluline.

“Mulle meeldib see vaib, see tunne, mõistad,” seletas Marvo sõbranna ateljee nurgas koniaugulisel roosal diivanil vedeledes. Suitsetades. Marvo juuksevärviks oli samuti lahe beebiroosa. Juba homme tumesinine või neoonkollane.

“Sina siin maalid, eksju, sa teed nagu kunsti ja nii. See kõik on seksikas, selles on kirge, särtsu ja värki, aga liiga palju ehtsust, nagu värvide hais, tolm põrandal, palju poolelijäänud ja müümata pilte - see mulle ei meeldi. Ausõna, ma olen ilge võltsi austaja. No vaata kas või, mis värvi ma oma karvu värvin.”

“Ma olen alati hoopis midagi muud arvanud,” sõnas sõbranna ning avas uue pudeli odavat veini. Täna töö ei edendnud ning siis hüppas Marvo sisse ja asjad… Läksid nagu nad läksid. Homme jõuab!

“Haa, näed!” purskas Marvo heameelest. “Ma olen õppinud võltsi armastama. Tean, et see on vale, aga maailm meie ümber, vaata….” Mees maalis käega õhku justkui maakera kujutise. “Mis selles tõelist väga on. Poliitika on vaid rikaste mäng, sõda samuti. Televisioonis on aegade algusest puhast jahu meile silma puistatud vastavalt maailmavaatele ja visioonile… Ma mõtlesin, et aitab, mul on hea elu, ma lepin selle jamaga ning vaatan veidi kõrvale, et suurkorporatsioonid arengumaid hävitavad ning siis tullakse jutuga meile, et ostke räme kallis elektriauto ja sööge putukaid.”

“Sa tahad siis öelda, et valid meelega silmaklapid.”

“Fuck yeah! Mis mul muud üle jääb. Ma ei tule ju sinuga kliimaprotestile, sest tegelikult ei aita see midagi.”

“A ma ei käi kusagil protestimas,” venitas sõbranna pisut haavunult. “Ma pean tööd tegema kogu aeg.”

“Ma tegin nalja,” naeratas Marvo oma laia, ideaalse hambumusega naeratust.

Peale prügi pioneeriliku sorteerimise jäi jätkusuutlikust ja rohelisest eluviisist Tarvo ellu ka Kairi, siiani keskkonnatundlike inimeste Facebook’i grupi usinaim arvaja-aktivist.

Kairi uskus erinevalt Marvost, keda ta oli teadmatult kohanud ehk korra-paar öises Kalamajas, et maailma annab muuta, et sotsiaalmeedia on just see, mis muudab, sest internetil on võime puhuda mis tahes teema suuremaks kui see reaalses elus eal saab olla.

Noor naine oli oma partneri peale vahel tigegi, kui teine jahedalt maailmasse suhtus.

“Saad aru, me kõik kärvame maha!” ütles Kairi õhinal. “Võib-olla juba homme, saad aru? Me peame midagi tegema!”

Maailm on pidevas muutumises, kliimagi ei ole sellest erinev. Tõsi oli, et inimtegevus ei ole olnud pea kunagi loodust säästev, seda ülistav ja arendav. Ka inimmass maakeral oli saavutanud kolossaalsed mõõtmed võrreldes varasemaga. 

Kuid kas oli süüdi selles tavakodanikud, keda kasu nimel oldi sajandeid liigtarbima meelitatud? Progress saabub alati hinnaga, mida tuleb varem või hiljem maksta. 

Peaaegu reeglina protsendiga.

“Tõesti,” nõustus Tarvo, sest ta armastas oma naist. Talle ei meeldinud see sõna “partner”, mis seondus mehe jaoks äritegevusega.

“Sa ei ole ammu midagi postitanud,” sõnas Kairi nõudlikul toonil. “Mulle hakkab enam ja enam tunduma, et sa ei ole ajaloo õigel poolel.”

“Olen muidugi,” kostis Tarvo, “lihtsalt tööl on nii palju tellimusi ja aur läheb suures osas sinna.”

“Aga meil on eesmärk!” hüüatas Kairi. “Ma ei tunne sind enam vahel äragi!”

Mees armastas oma kaasat, seega ei tihanud tüli üles kiskuda. Temagi asetas vaikse vile saatel pehme katte silmade ette ning eksisteeris edasi. Põhiliselt Tarvo sissetulekute najal nende elu püsis, vahel siin-seal aitas ka Kairi prominendist ema ja firmaomanikust isa. Kairi oli töötu, sest temas tekitas stressi teadmine klaaslaest.

Marvo oli enda peale vihane, et oli võõra peale niiviisi nähvanud. Nagu tige ja elus pettunud vanamutt. Tundus ju tore mees tegelikult. Kutsuga lausa! 

Aga mis nägu tal peas oli? Kui vana, kui pikk? 

Kohe üldse ei mäleta, kohe kuidagi ei meenu.

Peaks ehk jalutamiseks teise marsruudi valima vahelduseks.