Kaugsuhe

 

“See laul on meist,

Kes on leidnud teineteist.

Keera raadio valjemaks,

Sest seal kõlab meie laul.

”

Refrään, mis pani judinad üle selgroo jooksma, ning just nüüd, selsamal hetkel juhtus see jube lugulaul raadiost kõrvadesse tungima, see kutsumata külmade käte ja jäätunud hingega külaline.

Oli talv, madalama temperatuuriga kui tavaline Eesti aasta lõpp ja uue algus, nii et Stiig Giits oli õnnelik vähemalt selle üle, et korralik automobiil sai soetatud, rooli-, istme- ja eelsoojendusega - täisvärk! 

Mõtle, kui peaks siin tagumikku kinni istuma, mõtles ta endamisi. Ebareaalne!

Stiig vahetas raadiokanalit, kust kaikus suvaline saatejuhtide energiline, kuid meelest sekundiga haihtuv jutuvada.

Ahh, ohkas mees kergendust tundes. 

Kuid midagi elus lihtsamaks ei läinud, kivi hingelt ei veerenud, vaid neid kuhjati sinna juurde ja juurde.

Paberite järgi oli Stiigil kaks last, totaalne klassika. Ilmaelus aga oli ta oma järelkasvuga sama lähedane kui verivaenlased. Vaenlastel on vähemalt teineteise vastu passioon. 

Stiigis oli süütunnet, et ta oma eluteed sedaviisi seadnud oli, kuid sügav antipaatia tema ja laste ema vahel ei olnud viljastav pinnas perekondlikuks kaugsuhtekski.

Põis pakitses, kuid keset Nõmme rahulikku puumaja elu polnud just kõige viisakam auto kõrvale end kergendada. Hämarus laskus, valgus taandus rindelt kärmelt, kuid siiski.

Kurat, ma ei jõua enam! vandus Stiig ja avas masina juhiukse ning silkas jalalt-jalale tammudes teisele poole Audi nime kandvat raudruuna.

Just samal hetkel, kui Stiig oli siseelundi pooleldi tühjendanud, astusid maja välisuksest välja endine elukaaslane Stiina ja vanem poeg Siim.

“Kus siis Sander on?” päris ta ihuliiget püksi peites. Õnneks uhke auto toonitud klaasid varjasid kiire kuselkäigu graafilise poole.

“Sander ei tunne ennast hästi,” vastas Stiina napisõnaliselt. “Mis sa käisid kusel siin või?” 

No küll on sel alles kullipilk! sajatas Stiig mõttes.

“Eh… noh… jah,” ei suutnud mees tegu varjata.

“Oled sa ka ikka inimene,” kurjustas naine, kuid kiretult, monotoonselt.

Oli aeg, kui me teineteist sallisime, mõtiskles Stiig teda vaadates. Täitsa pandav raam ikka siiani.

“Jube kusjonks oli, sorka.”

“Oma poiste ees pead vabandama, et nagu siga käitud, minuga pole sul midagi tegemist.”

Olid ajad, olid ajad, keerles Stiigi peas. Kui ta kätte annaks, teeks ikka igasugu trikke.

“Noh, viska rihm ka peale,” sõnas Stiig pojale.

“Aga sina?”

“Ah, oot, ma ema pärast panen, pärast jälle möliseb midagi.”

Üks reede ja üks laupäev kuus oli kohtu kohustus Stiigil oma poegadega tegeleda. Pluss rahalised kohustused. Vahel õnnestus kõik plaanipäraselt, vahel mitte. 

Mul ei ole oma lastest tegelikult ükskõik, selgitas kord ühel olengul Stiig tundmatule joomakaaslannale. Aga ma ei saa eksiga üldse ühele lehele, ta ajab oma pläusti kogu aeg. No tema alustas tegelikult, kargutas suvakaid ja vähem suvalisi, tööjuures enamasti, ta personalis tööl, seal lai põld ringi hooramiseks. Enam personaalsemaks minna ei saa, eksole? Hõkk! Ja muidugi, jääme ausaks, mina kättemaksuks sebisin ta parima sõbranna hoovi. Oli see vast seiklus! Suht parim seks üldse mu elu jooksul.

Tundmatu kaaslanna kuulis mingit arusaamatut mõminat, kuid sai aru, et tegu on meessoo esindajaga, seega surus oma usja keele tema suulakke.

Kaebust Stiig ei esitanud.

“Kuidas koolis siis läheb?” otsustas pärast pikka vaikust Stiig Siimult küsida.

Noore mehe pilk oli liimitud telefoniekraani, nagu enamusel nii väikestest kui suurtest.

“Kuidas koolis läheb?” päris Stiig veelkord, kui pärast viite vaikuseminutit vastust polnud teele saadetud.

“Normaalselt,” poetas Siim üle huule.

“Okei, siis on hästi,” sõnas Stiig. “Tegelikult Sandril pole midagi viga, eksju?”

Sander - pika viha ja kasvuga poiss. Alati ema poolel, kuigi isa poolse suguvõsa nägu - Stiigi vanaisa koopia. 

“Ma ei tea,” luiskas Siim, kilduseks purunenud perekonna diplomaat.

“Nojah,” nentis poole kohaga isa ning proovis mõtteid mujale uitama meelitada.

Mõnus ümar perse, fantaseeris ta. Võtaks kohe ja krabaks täie jõuga! 

Enne poistele järele minekut sirvis ta Instagramis oma lemmikmodelle ning värskeks lihaks turul oli üks kodumaine suunamuutja, kes ei olnud veel endast alastipilte müüma hakanud, kuid selle käigu veerel, üks varvas juba üle kaljuääre.

Ta koolitas suhteprobleemides vaevlejaid, olles ise 22 aastat vana ja pikim püsisuhe vältas peaaegu pool aastat. 

Maalastele aga tema õpetussõnad meeldisid ning nad olid valmis välja käima lausa kakssada euroraha tunnise valgustusehetke eest.

Aga ju öeldakse, et õpetavad need, kes oma kunstis püünele jõudmisest võivad vaid unistada.

Kadi Kalk, pagan, mõtiskles Stiig suu vett jooksmas, kuidas ühel eesti naisel saab olla nii vormikas taguots?!

“Isa, miks te emaga lahku läksite?” rebis Siimu ootamatu küsimus Stiigi kiimunelemise jõhkralt tükkideks.

“Eee,” ei saanud mees sõna suust. “Me kasvasime lahku, eks.”

“Isa, palun, ole sinagi vähemalt aus!”

• No mida ma talle ütlen? Olen aus?! Kuidas ma saan aus olla?! Võiks muidugi. Stiinale saaksin täiega puid alla laduda, aga kas ma saan sellest midagi? Kas Siim usub mind? Või kõik see sitt, mis ma olen ise kokku keeranud? Võib-olla oleks aeg pöörata lastega suhetes uus lehekülg ja saada nendega uuesti vähemalt teretuttavaks, mitte vaid alimendimasinaks või restoraniviijaks. Okei, sööme normaalsetes kohtades, aga me ei räägi tegelikult midagi. Vahime kas taldrikusse või telefoniekraani. Sander on täielikult loobunud, Siim veel viitsib teeselda. Vanad nad on? Sander juba viisteist, ta varsti saadab mu avalikult pikalt. 

See on mu viimane võimalus?

 

Kadi Kalk, kordas Stiig oma peas, Kadi Kalk, milline mõnus perse, oo jaa!

P.S Meedium ei ole ikka mina ja me vaibid ei kattu.