reede, 24. märts 2023

Isakodu

 

  1. Linnas


Olete ju näinud küll neid Mikimaa filme, kus kadunud poeg, karastunud suurlinna elust, tuleb tagasi kodulinna, kus hargnevad lahti vanad armikasvanud armud ja vere hinnaga tasutavad vimmad?

Midagi sinnakanti on ka see antud lühikene jutustus, mille kangelane olen just mina, Alar, selline natukene üle keskmise nii oma ea kui mõtterikkuse tõttu.


Nägin hiljuti unes, kuidas ehitasin oma tütrele isakoju liivakasti. Mul ei ole veel lapsi, aga on isa, kel on kodu, kus ma üles kasvasin, kust ma põgenesin ning mida ma nii jälestan kui armastan üheaegselt.


Naljakas oli see unenägu ka seetõttu, et olen puidutöös naeruväärselt halb. Erinevalt isast, kes võis nii voolida kui kokku klopsida, kuid tundeeluliselt jäi temas palju vajaka. Aga eks mehed ongi sellised, nagu tänapäeval aktuaalne öelda. Sellised vägivaldsed ja täis testosterooni, valmis vägistama kõike, mis liigub ning anastama teiste vaevaga välja võidetud õigusi. 


Ilmselgelt see nii ei ole, aga ülemaailmse internetivõrgu populaarsuse tõttu on kapseldumine nii kerge tulema.


Eks ole imelik, et leiutis, mis peaks meid just nimelt ühendama ning mul ei ole probleemi luua sõprus Aliga kuskil Lähis-Idas, aga tõsieluline on hoopis see, et luban murda kondid naabri Antsul, kes ei vali sama erakonda, mis mina ja kes asub heal juhul sada meetrit minust kaugemal, mis kokkuvõtteks ei muuda meid kohe kuidagi rohkem sõpradeks.


Nii võib tundudagi, et terve maailm on sinu vastu ja kui õue astud, saad tou vastu pead ja midagi võõrast peeru vahele.


Eks elus juhtub paljutki, aga kui ikka unises Tartus või veidi kärmemas Tallinnas oma asju ajad, võid rahulikult keskööl jalutada ilma, et keegi turja hakkaks.


See unenägu kordus paaril ööl veel ning omamata ebausku ja olles ehe eesti pagan, jäi see mind kripeldama.


Ootasin. Käisin tööl. Kutsusin Anneliine välja. Anneliine andis korvi. Olin kurb. Käisin tööl. Kutsusin Annikese välja. Sõime pastat. Annika andis korvi. Olin natukene kurb, sest Annike on väga ilus naine. Käisin tööl.


Ja siis ilmus too unenägu liivakastiga uuesti.


Hommikul helistan isale.



Saabus hommik, helistati hoopis minule. 


“Isa on surnud,” teatas ema lakooniliselt, väikese tundevärelusega.


“Mis juhtus?” pärisin ma, olles üllatunud, et ema mulle helistab. Tavaliselt helistan ikka mina ja kurdan oma rasket saatust või küsin raha laenamiseks. 


Kohtingutel läheb kõvasti füüri, aga ma ei hoia ka tagasi. Järgmisena kutsun Ave. Ma tean - ta on abielus, aga see ei tähenda ju, et kutsuda ei tohi.


Ei vea mul isiklikus elus kohe kuidagi. Frustratsioon on kergejalgne tekkima.


“Ah, ootas see insult oma aega juba ammu,” ohkas ema, “Poleks ta nii palju joonud, ehk oleks kauem kestnud, aga mis seal enam.”


Tõtt-öelda ei osanud ma sõnagi kosta rohkem. Meie perekond ei ole kommunikatsioonis spetsialiseerunud. Me nagu… Talume? See on ehk kõige ilmekam väljend.


“Millal matused?” proovisin asjalik olla.


“Ei mina tea,” ütles ema unisel toonil. “Pead Auliga rääkima, tema ajab neid asju…. Tegelikult ma tahtsin sulle öelda, et isa jättis maja sulle.”


“Et nagu ametlikult?”


“Mis sa lolliks läinud, muidugi ametlikult.”


“Ahah…”


“No sa võiksid siis sellega midagi teha, Auli ka ei jaksa mitmel rindel võidelda.”


“Mida ma selle loguga ikka teen?”


“Miks sa küsid nagu tüütu laps, Alar!” ärritus ema. “Sinu oma nüüd ja pole see ikka mingi logu.”


“Sital peab ikka käima õues kemmergus.”


“Auli mees lasi ammu kanalisatsiooni viia sinna, mis sa plärad.”


“Olgu siis, ema! Tšau!”


“Head aega! Head aega!”


Istusin pikalt käsipõsakil vaadates, kuidas kaks pirakat kajakanäru suurt laialikukkunud burgerit omavahel jagavad.


Kuradima Aule! Igal pool ikka eesrinnas see mu vanem õeraas! 

Me ei ole alati olnud nii kauged ja külmad, aga mida rohkem ikka kerkisime, seda selgemaks said meie erimeelsused sisuliselt kõiges.


Aule oli viieline, lõpetas Tehnikaülikooli cum laude ja abiellus kena tõusikuvõsuga, kes kõik piirid tema edu ees laiali lõi. Neil on kolm last, kaks poissi ja üks tüdrukutirts. Nad mõlemad hoiavad ülipositiivset kuvandit sotsiaalmeedias ja on muidu eesrindlikud, lausa piinlikult, aga inimestele meeldib ning nii see edu aga kuhjub.


Mina siin saan naistelt ei’sid.


Aga tundub, et sain hea tüki maad ja isegi korraliku majaga! Niisama! Ja ma ei olnud isa lemmiklaps! Muidugi Aule oli ju see, kes kõigi silmarõõm ja hingehelin.


Kui nad vaid teaks… kui nad vaid teaks.


Aga mina tean ja teab Aule, et mina tean…


Mingi võim on mul siiski alles, munad omal kohal rippumas!


See selleks… Mul on oma maa ja maja!


Nädalavahetusel rendin Boldist auto, mingi odavama, sest enda oma mul ju ei ole, ja sõidan maale!



  1. Maal


Kas see oli vanamehe viiekümnes juubel, kui ma siin viimati käisin, sorasin ma, seistes isamaja ees, oma mälusahtlites ringi. Igatahes oli see ammu. 


Oli enne Anni minekut; enne, kui Auliga lõplikult raksu läksime, kui juhuslikult ta teise tüübiga sahkerdamas tabasin. Saad aru, Auli pakkus mulle raha, nagu ma oleksin mingi labane pätt, väljapressija. Muidugi ma võtsin selle vastu, mul oli vaja näidata, et ma olen olemas! Elustiil maksab, eks!


Tegelikult on armas majake, kenasti tööd tehtud.

Huvitav, kas Aule maksis remondi eest? Sel juhul olen talle omakorda sees ja ma ei taha seda tunda, mis juhtub siis, kui ta tuleb ja selle sisse nõuab. Ta naudib seda, kindlamast kindlam!


Astusin enesekindlalt ukse ette ja keerasin võtit. 


Pea istusin põleva pliidi ees nagu klassikaline peremees kunagi, oodates öist rebaste haukumist tagumises toas unenohinates laste taustal.


Esimest korda üle pika aja sattus mu mõtterada Auli peale… 


Kas mina jätsin tema või tema minu? Eeldatavasti viimast, arvestades, milline lödipüks ma olin. Aga ma ei olnud suuteline last kasvatama, tema samuti mitte! Meie elustiili juures, mis hõlmas enda pilve tõmbamist ja segi joomist, kuid meie õnneks ei läinud televisiooni oma vastutustundetust ja nõrkust demonstreerima. Isegi vaid paar läbupilti imbus sotsiaalmeediasse ja mu edasise tööotsingu natukene keerulisemaks muutis.

Tegime liiga oma vanematele, sõpradele ja teineteisele, mis päädis sünni enneaegse ennetamise meditsiinipersonali abil, lahkumineku ja minu õnneks kaineks saamisega. 

Auli on vist siiani samal teel. Mul ei ole olnud julgust uurida. Ju siis ei taha tunda seda kahjutunnet, kui temal on kõik elus laabunud. Mitte et mul ei oleks hea meel ja ma ei soovi, et temal hästi läheks…

Sel juhul olen mina ainukene taandareneja, kuigi olen teinud suuri samme edasi. Isegi Aule pidi seda tunnistama!

Aga ma ei jaksa enam olla igavene kaotaja, see teine. Hõbemedalist. 



Fantaseerisin veelkord end filmiheeroseks, kes oma vana unustatud, aga siiani apetiitse armastuse kätel sängi kannab ja siis jõuliselt võtab. Kuum stseen, nagu öeldakse.


Ja nagu Aulele kombeks, suutis ta minu kujutlushetkegi ära rikkuda.


“Tere, Alar!” kostis mu õde mütsi ja salli üleriide riiulile visates.


“Sa koputada ei mõista?” olin pahane.


“No minu maasturi möiret on raske eirata, seega ma eeldasin, et kuulsid mu tulekust… Pealegi, ma saatsin sõnumi.”


“Mul telefon tühi,” luiskasin mõnuga. 


“Igal juhul olen ma siin ja meil on tarvis veits rääkida.”

“Ma ei tea, et meil midagi pooleli ega uut oleks. Kui sa just ei taha maja remondikulusid mulle kraesse panna ja selle katteks üldse maja ära võtta.”


“Ära nüüd nii lolliks ka mine, mul mitu neid.”


“Ülba-ülba, need ju tegelikult Arvi isa omad.”


“Tegelikult on kaks neist täiesti minu nimel ja minu raha eest soetatud.”


“Ohoo! Ja sul on kindlasti lennuk ka kuuri all?”


“Mõnita aga mõnita, kuid mitte selle pärast ei tulnud ma siia.”


“Milleks siis?” 


Tõepoolest, milleks siis? Otsustasin ikkagi inimene olla ning pakkusin õeraasule tassi kohvi.


“Kohvi tahad? Ma just keetsin kannu. On küll õhtu, aga ma ei tea, ei ole veel magamise isu.”


“Olgu, anna tass, ma pean nagunii linna tagasi sõitma.”


Limpsisime kahekesi kohvilurri, esimene emotsioon lahenes nagu hommikune udu tõusva päikese kiirtega.


“Miks sa siis tulid?”


“Eks ma tahtsin sulle sõnad peale lugeda, et sa seda kinki ka nüüd ära ei rikuks.”


“Hakkab pihta!”


“Ei, ära mõista mind valesti, ma ei tulnud moraali lugema, lihtsalt meelde tuletama.”


“See ju üks ja seesama.”


“Mitte päris, aga natukene tõepoolest. Igatahes riidlema ma ei tulnud.”


Arutasime asju hommikutundideni, ilma suurte vaenusõnade ega sajatusteta. Midagi uut siin päikese all!

Aule oli tulnud vaid selleks, et uurida, kuidas mul läinud on ja mis edasi teha plaanin, muud midagi. Seletas, mis tema võib-olla teeks, aga et mina ju teine inimene ja nii ei pea. Mul ei olnudki ausalt öeldes mingit kindlat sihtpunkti silme ees: see olukord oli alles verisulis. Liiga vara veel laiama hakata, seega kuulasin oma õde võib-olla esimest korda.

Mõni mõte polnud paha! Siiski teen ikka seda, mis teen, aga ma ei tea, mida.

Elan?

Jah, elan! Nii on.

Kommentaare ei ole: