Klubiparadiis

"Yo-yo, gängsterid ja lihtsalt karvased!" rögises Raimund mikrofoni. "Davai-davai, pealinna kunn on nüüd ja kohe teie ees, yo!"

Aeg näitas numbrikombinatsiooni 01:02 ning kohe astus lavalaudadele väikelinnade hirm ja suurasunduste lootus Mäks Pein, pea neljakümnene räpikoletis, kelle poeetilised võimed märkimisväärset ohet esile ei kutsunud. Kõik põhines stiilipuhastel üleleilerdatud, kuid mõjuvatel biitidel ja kõrvapaitavatel korduvmänglevatel heliribadel ning muidugi väheräägitud faktil, et Mäks oli tuntud loovinimese ja rekordautori pojapoeg, mis avas meelelahutusmaailmas peaaegu kõik uksed. Välja-arvatud teatud omasoosoosijate klubipinnad, sest oma lugudes oli Mäksil tavaks ära mainida, mida ta sedasorti soodumusega inimestest arvab.

Nendest riimiridadest ei kõlanud ei otse ega kaudselt läbi neutraalne või soosiv suhtumine, täiesti vastupidi.

Ning pole ju üllatus see, et Peinile meeldis väga sarnaseid mänge magamistoas harrastada, mida ta oma lugudes teistele ette heitis. Ei ole see küll alati elus reegliks, kuid pahatihti seda, mida avalikult karmilt hukka mõistetakse, nauditakse salamisi täiel rinnal.

Raimund oli õhtu avasõna, bändide sissejuhataja, isehakanud, võib väita, et isegi veidi sunnismaine.

Mõni aasta nooremana sai paari väga veendunud hevimehega odavat kanget plastikpudelis õlut maitstud ning kihlveo kaotanuna pidi ta alkoholimeki toetaval mõjul enne kurja surma-metalit viljeleva bändi Türaürask sõnama valjul häälel läbi helivõimenduse nii:

"Kui ma kedagi iial ei paneks, siis peaksin valima sinu, Liisa-Lotta!"

Esialgu võib tunduda, et tegu vähe arukate joobunud töllakate naljaga, kuid kui Raimund oli selle lause veidi kogeledes rahvani viinud, tabas teda odavat kesvamärjukest täis plasttopside valang, ning Türaürask lavale ei jõudnudki, sest algas kahe seltskonna vahel tõsine kähmlus, ning liituma pidi korrakaitse.

Hea, et trahvi ei saanud, sõnas suletud välisukse ees istuv Raimund baaris teenindavale Tavole, kelle nina kohtus vabal lennul oleva tooliga. Õnneks viinakapp jäi suuremas osas terveks.

Hea, et sidrunisse ei pistetud, kostis Tavo, see oleks veel hullem olnud.

Enamus infrast jäi terveks, jumal tänatud, ütles Raimund ja sülitas ebaviisakalt oma jalgade vahele,ei pea ennast päris hullarisse ajama, et võlgadest pääseda.

Jah, aga tead, mis ma mõtlen, oli Tavo mõtteaval. Nagu ausalt. Eestlase ausõna! Ole mees ja hakka bände sisse juhatama, tead. Mäletad, nagu Baumanni Riks mõnedel konsadel? Sa muidu selline suhteliselt pelmeeni-laadne meest meenutav toode, aga lavale sa kuidagi sobid. See üks lause oli juba nii pull, et anna minna.

Ah, jäta naljad!

Tõsijutt, kurat! Okei, sa ei usu, millal järgmine bänd mängib? päris Tavo.

No ma pean Türaüraski mänekaga rääkima, nendele olen põhimõtteliselt esinemise võlgu, andis Raimund vastuseks.

Aga okei, teeme siis, et nende laivil paned ühe mõnusa epiloogi mikrisse.

Ei tea, kas tasub.

Tasus, ning Raimundi eessõna enne Türaüraski lavale astumist päädis kas juhuse tahtel või planeeritud käiguna bändi edukaima kontserdiga ning enam ei möödunud tema klubis ühegi artisti esinemist ilma tema, Raimund Roosi, sissejuhatuseta.

Tõesõna, Raimund oleks oma eluga midagi palju paremat peale hakanud, kuid juhuslikud valikud võivad elukäiku muuta fataalselt ning isegi veendunumast arvutimängurist võib saada ööklubi omanik nagu Räimundiga juhtus.

Isapoolne onu Toomas (õige onu nimi on ju Toomas või Jaan või Tõnis) oli kuni viiekümne viienda eluaastani mänginud peaaegu edukas trash-metal bändis, sel ajal Eesti ainukeses, ning juhuse tahtel ja majanduslike vahendite olemasolul oli muu kinnisvara hulgas soetanud ka oma vihatuima tantsuklubi, kuhu tema bändi kunagi esinema ei võetud.

Žanri totaalne erinevus onu Toomast ei muserdanud. Tema pidi saama, mida tahtis ja paar aastat pärast seda kui tantsupõrand oli maast üles kistud ning diskopallist kadnud viimane helk, sai ruumide omanikuks just Toomas.

Kättemaks on magus, kostis ta kummalisel, kuid soojal toonil.

Järgmisel päeval avati kodumaa teine ametlik rockiklubi, ei mingit träna ega šlaagrite imalust.

Seda enam oli onu Toomas vihane, kui Raimund ka muude muusikastiilide esindajatele oma seinte vahel võimaluse end näidata andis.

Türbel, seepärast selle klubi sulle kinkisin, tänamatu nolk!

Onu Toomas oli küll käre, kuid andestas kiiresti, kui õepoeg tema südameoperatsiooist kolmveerand kinni maksis - kõik tulud olid saadud klubi edukast tegevusest.

Ja nüüd oli ta jõudnud oma elus tähtsasse punkti, mis ei olnud esiklaps, esmakordne pangalaen või tõsine keretäis tänavakambalt. Oh ei!

Ta pidi sisse juhatama artisti, keda ta sügavalt ja südamest põlgas, sest too meesisend esindas artistis kõike, mida Raimund jälestas: enesekesksust, mida iseenesest ei panda kunstnikele pahaks, vaid võetakse kahjuks kompromissina, tõusliklikkust, loomingu naeruväärsust ja onupojapoliitikat.

Esimesel kontaktil Raimund loobus valge valega, et võib-olla ei ole meie klubi päris õige koht sellise moodsa räppmuusika jaoks. Vanakoolikas oleks veel mõeldav. 

Kuid Mäks Peini esindaja oli järjekindel ning pakus lõpuks summa, millest Raimund ei saanud keelduda.

Koroonaviirus oli raskekuulipildujana hakklihaks tulistanud enamus rahvapidusid ning söömakohti ja pärast taudi raugemist oli väga keeruline taas jalgadele tõusta. Õnneks personalile sai kõik palgad makstud, kuid uut edulainet ürituste suunas silmapiiril ei terendanud.

Raimund suitsetas sigareti sigareti järel, pistis huule alla nikotiinipadjagi, kuid oli kätte jõudnud hetk, kus pidi oma uhkuse alla suruma ning olema aus prostituut.

Teiste klubiomanikega suheldes selgus tõik, et ükski esinemispaik Mäks Peini oma katuse alla möllu tegema tegelikult ei soovinud, kuid nigel majanduslik seis sundis neidki tegema soovimatu, kuid vajaliku valiku lükke ning võtta Mäks Peini pakkumine vastu vaidlemata.

Kuigi Mäksiga kaasnes maksevõimeline publik, oli tegu reeglina ebameeldivate priviligeeritud noorisenditega, kes uskusid siiralt, et Lasna-, Musta- ja Õismäel elavadki vaid põhiharidusega muukeelsed, -meelsed ning keskmist palka teeniva inimese võiks eemaldada tema enda tuleviku huvides sanitaarlasku kasutades.

Sellest johtuvalt esines mitmeid kakluseid ja klaarimisi, mis jõudsid ka uudistesse, nii riigi- kui kommertskanalites. Sellist tähelepanu küll raharaskustes ürituste korraldajad ei soovinud, aga püüdsid hoida pidude vahel mugavat buffervahet, et esimene ventilaatorisse lennanud ekskrement sai aja-nimelise klaarija poolt puhastava vihmasabinaga seintelt maha pestud.

Nüüd seisiski Raimund, kulunud punane nokkmüts silmade ette lükatud ning Shure SM58 kämblas, ja juhatas sisse vääritu, kuid mateeria gigaväärtusega artisti nime mõnitava nolgi.

"Siin ta on, rahvas!" huilgas ta, "Määäääks Peeeiiin!"

Süda tilkus tumepunast elunestet, suu venitas ette võlts-sõbraliku muige.

See on lihtsalt äri, mees, kordas ta endamisi. Ei mingi elu mõte ega midagi, see on lihtsalt äri.

Nii ju tegelikult oligi.