Tore kutt

"Su ema helistas," sõnas Urmek ning võttis korterikaaslase kõrval istet. "Viska krõpsu!" 

"Osta ise," oli meeshääle eitavaks vastuseks.

"No okei siis," ütles Urmek, "oma raha eest sa ju neid ei ostnud."

"Oot, tuled põrkama või?" kostis pinnasemu tigedalt. "Minu ema raha on minu raha...! Mis ta tahtis üldse?"

"Et ma sulle edasi ütleks, et sa oma telefoni laadima paneks ning et homme on sul töövestlus McViineris... Ma kahetsen, et talle oma numbri üldse andsin, ole nagu sõnumitooja sulle."

"Ah, pekki, see vestlus, jaa!" Kartulikrõpsu pakk visati elegantse viipega tühte oanurka, teise aga mängukonsooli pult, mis seinaga kohtudes katki pudenes.

"Sooda oled või, kes sulle uue ostab?" üllatus Urmek, kuid küsimuse vastust aimates jalutas noormees suurema sõnasõja eest oma tuppa.

Oli aeg, kus Urmek ja Armas, sündinud mõlemad kolmekümne esimesel detsembril, vana aasta viimasel päeval, olid lahutamatud sõbrad. Nagu sukk ja saabas, öeldakse. Hetkelist olukorda iseloomustas pigem väljend sokid ja perse, kuigi kusagil kaugel ilmanurgas oli kindlasti idülliline paik, kus jalariie ja tagumik teineteist päikeseloojangu taustal embasid.

Nooruses ühendas neid huvi jalgpalli vastu, sest Urmek oli parimatel päevadel 173 sentimeetrit pikk, Armas seevastu aktsepteeritavad 178, täiesti keskmine pallilööja pikkus. Numbrite mäng on karjuvalt ebaõiglane, kuid c'est la vie, ütles Armas, hääldades toda prantsuskeelset klišee lauset "tseelaavee", mis kõlas justkui venekeelne "tšelovek".

Kuid mis jäi ühel sõbral puudu, selle tasandas teine, seega kaug ja karistuslöökides oli Urmek tõsine käpp ning eksis vaid ühe korra purjuspäi Sõle tänava palliplatsil. Korra sai platsile joostud isegi U19 koondise eest. Armas aga valitses peapallides ning peremehetses isegi 188 sentimeetriste koljatitega karistusalas võideldes, kuid koondisekutset ta ei saanud, kuigi ootas ning oli lausa kindel, et see on vaid aja küsimus.

Võib-olla oli see aluseks ideaalse sõprussuhte murenemisele, kuid kes mitmete probleemide rägastikus ikka täpset alguspunkti mäletab.

Eks sai pidusid peetud ja naisi rabatud ning tahmas peaga öeldakse ikka asju, mis sülg suhu toob, kuid esimene avalik lahkheli leidis aset just nimelt iidse sõna ja sõdade põhjuse "naine" tõttu.

Urve oli noor naine, kes nagu enamus noori naisisendeid tähelepanu, nii positiivse või lausa vägivaldselt vastiku, puuduses kannatama ei pidanud. Raske oli ausalt öeldes valida ning päris trofeeks kellegi rikka kõhuka onu laias voodis Urve ei soovinud. Uusrikkurite poegadele, kes kalda peale inetuid losse ehitasid, pelgalt panopihviks, mida (jah, just mida) aeg-ajalt koinida ja sõpradele näidata, polnud samuti vaimustust.

Niisiis otsustas ta miljonite külgelöömise katsete taustal selekteerida snaipertäpselt välja see mees, keda ta armastada võiks ning vastupidi. Või siis naine, tänapäeval ei tohtinud kedagi välistada oma seksuaalsetest eelistustest, kuna nii oli rängalt solvav ja mitte progressiivne.

Jah, pidi Urvegi tunnistama, et ühel vara-vara hommikul kursaõega koos kellegi eramajast peolt kodu poole taarudes katsus ta teist kogemata nimmepiirkonnast ning tunne oli päris okei.

Mitte just pikka kasvu naisterahvana (162 sentimeetrit) oli temalgi huvi spordialade vastu, mis lühemat sorti  inimesi soosisid. Ta oli katsetanud võimlemise, mägironimise ja isegi iluuisutamisega, kuid ükski neist ei tekitanud sügavamaid, tähendusrikkaid hingevõnkeid. Küll aga jalgpall.

Tema esimene monoarmastus oli ju Christiano Ronaldo, iidoliks Lionel Messi, elav legend.

Urvel oli isegi FC Barcelona puna-sinine võistlussärk, number 10 seljal ilutsemas, mida ta aeg-ajalt tähtsamatel päevadel kandis. Venna pulmaski oli see kleidi alla peidetud.

Ühel augusti õhtul otsustas Urve oma muidu spordikauged sõbrannad kaasa väravaid taguma kutsuda. Et noh, teeme mõned joogid ka ja. Muidu poleks nad iial nõus olnud. Lisaks oli Pilve ainukene, kellel olid juhiload ning kellele poiss-sõber, just säärane ülalmainitud, autot transpordiks laenas. Bussiga olengule sõita polnud päris see.

Vaata, et sa suvakaid seal koinima ei hakka, said aru! käratas poiss-sõber.

Küll ta kord muutub, oli Pilve veendunud. Mina saan teda muuta! Ta on sisimas ikkagi nii hea poiss.

"On ju äge masin," uhkustas Pilve teiste ees.

"Mis marki see on?" püüdis Urve viisakat huvi tunda.

"BMW!"

"Oot, see rullnokkade auto või?!"

"Ah, ära ole kade," pöördus Pilve teise, Pilve arvates väga ilmetu sõbranna poole, "see on X7 ja sa lihtsalt ei talu, et sul ei ole nii lahedat meest ja autot ja korterit ja suurt, ma rõhutan suurt, basseini!"

"Okei, ärme tülitse enam," katsus Urve advokaati mängida. "Näe, siin on Gin ja ma lähen ning taon paar kolli!"

Sõna "gin", mitte segi ajada muinasjutulise džinniga, kes pudelist välja lookleb, vaid kole potisinine Mendelejevi tabeli pea igat elementi sisaldav alkohoolne jook, lahendas tühjast tekkinud tüli kärmelt, seega mõnus õhtu võis alata.

Sõle spordikompleksi palliplatsi oli lihtne neljaks või isegi rohkemaks tükiks jagada, kuna väikseid väravaid oli mitu ning harva juhtus seda, et suur seltskond liigamängude väliselt platsile sattus nii, et terve plats kinni oli.

Nii oli ka sellel augustikuu õhtupoolikul, sooja oli nii kakskümmend üks kraadi, tuulevaikne ning päike asus oma vahetust lõpetama, pildudes veel eredaid kiiri rannal kondajate päikeseprillide klaasidesse.

Taamal, elumajade pool, oli palli kõksimas kolmeliikmeline meeste seltskond.

"Kuule," ütles Pilve pisut pudistades, sest joodud sinejook oli aju tugevalt pehmendanud, "see lühem tüüp seal, see pruunide juustega, on päris ronitav redel, ma arvan."

"See või?" osutas ebaviisakalt Tuulika, tema, kes BMW'd rullnokkade autoks pidas, Armase suunas.

"Jah, see, jah, ära näita nii näpuga!"

Urvegi heitis kõnealusele pilgu, viskas teisegi, kolmas jäi noolena märklauda pidama.

"Tead või," lausus Pilve salapärasel toonil. "Kutsume nad mängima, ah?"

"Kreisi oled vä?" ahhetas Tuulika.

"Aga miks ka mitte," lausus Urve, "tunduvad toredad kutid ju."

"Tead, see pikk tundub lahedam," kostis Pilve otsusekindlalt, "täna panen ma just teda!"

Kui Armas enda poole neljast naiste seltskonda enda poole sihikindlalt sammumas nägi, oli selge, et siin on teemat ja ikka pikka pidevat teemat.

Urve kinnistus ka temasse esimesest pilgust. Hea meelega oleks ta naiselt kohe pärinud, mitu last me saame ja kuhu kodu ostame, kas Kristiinesse või Kakumäele, kuid pidi end tagasi hoidma ning hoidis suhte lõppemiseni.

"See sinu oma," sõnas Pilve, "on tegelikult seksikam, aga mul sügeleb õudselt ning vahet pole ju, mees on mees ja till on sees, eksole!"

"Aga Raffael?" küsis Urve.

"Mul temast jumala suva," oli Pilve käega, "ta rautab ka teisi tšikke, olen jumala kindel. Mulle meeldib hea raha ja kuigi ta on sitt kutt, annab vahel molligi, siis ma ei tea, ma talun ära, sest saan Gucci kraami osta lõdvalt ja pleiss on ka okei. Ta on sisemiselt väga hingeline ja haavatav, ütleks et kunstihing. Küll ta muutub. Mina muudan teda!"

Sõbranna aususest rabatud Urve ei märganudki tema kõrvale end parkinud Armast, kes üritas tasapisi aina lähemale ja lähemale liikuda.

Ülejäänud seltskond, Urmek, Tuulika, ning kaks nimetut, kuid mõlemad inimese DNAd kandvat seltsilist katsusid rammu paari sammu kaugusel penaltite löömises, seega külje alla pugemisel polnud suuri takistusi.

Kui Urve oli märganud Urmekit ja Urmek Urvet, siis Armas oli samuti oma silmarõõmu leidnud. Ning tema ei olnud Pilve, kellega säng jäigi jagamata, sest Armas oli liiga purjus ning lalises, kui vinge eit ikka Urve on.

"Täitsa pekkis!" käratas Armas. "Postist ka kümme meetrit mööda! Seda ei juhtu ealeski!"

Noormehe äkiline sööst äratas alkoholi keemia uimast üles Urvegi, kes tugevalt võpatas.

"Tra, sa vaata vaid," selgitas Armas talle kõrva karjudes ning naise alaselga kombates, "Urmek ei eksi iial pendlal ja nüüd puha mööda. Ma ei tea, on armunud või midagi, täitsa paes!"

Armas ei suutnud oma pettumust varjata, kui tuli ilmsiks, et Urmek ja Urve täitsa ametlik paar on. Isegi see fakt, et nende suhe kestis vaid kaks kuud ning Urve leidis endale kaaslaseks kakskümmend kaheksa aastat vanema ja kolmkümmend sentimeetrit pikema kuuekümne kuue aastase heal järjel härrasmehe, ei suutnud Armase kibestumust vähendada.

Ta ei viitsinud enam sporti teha, saatis ema pikalt, kuid raha lunis ikka ning otsustas lihtsalt logeleda ning päevad läbi mängukonsooli taga või pilk telefonis istuda. Mõnikord jõi end neljakäpukile, mõnikord löödi ta ise, aga õnneks oli alati Urmek, kellele helistada.

Sügaval südames vihkas ta oma sõpra, kuid ilma temata ka ei saanud.

Kui kops täielikult üle maksa viskas, haaras Armas oma nutitelefoni ning filmis üles video, kus sõimas kõiki naisi omakasupüüdlikuteks. Seletas agressiivselt žestikuleerides, kuidas enamus naisi eelistab vaid rikkureid ja jobusid, kes ülemäära enesekindlad, tugeva lõuajoonega ja kindlasti üle 180 sentimeetri pikad, ning riik peaks igale mehele tagama naise. Aga mitte igasuguse, vaid piltilusa. Sisu polnud oluline.

Tema Ourtube'i kontol oli sadu tuhandeid jälgijaid, kes video kommentaariumis sama mantrat kordasid. Info ülekülluse ja nartsissistliku biheiviorismi võidukäik oli nii mõnedki mees- kui naissoo esindajad muutnud mürgiseks ja oma õiguses nii ortodokselt vangis olevaks ja vähesed said pihta, et tegelikult võivadki inimesed olenemata nende sootunnustest mõnedest eluoludest täiesti erinevalt aru saada.

Urmekilgi polnud elu sirgjooneliselt rohelist tuld näidanud, pigem olid foorivärvideks kollane ja punane. Elurajal irvitasid stopp-jooned ja kiirusepiirangud ülbelt näkku. Kõik elutee äärsed paigad olid peatumist ja parkimist keelavaid märke täis.

Ainult töö laos oli veel jäänud ning Eesti keskmise töötasu sai kätte. Isegi veidi rohkem, aga normaalset elamist lubada selle palgaga ei saanud, seega kooselu aina talumatuks muutuva endise sõbramehega Kristiine linnaosa ühes silmapaistmatus korruselamus pidi jätkuma.

Aga kui ta vahel Sõle jalgpalliplatsile sattus ning kauni löögiga kera värava poole saatis, tabas ta ristnurka alati seitse korda järjest, kus tol Urvega esmakohtumise õhtul oli eksinud.