Käopesa

Valev oli kunstnikuid alati purkiroojajateks pidanud või taolisteks imelikeks nagu Tare Mralla, kes end tihti pool- või lausa alasti näidata armastas, rebides kord suvepealinna galerii seinalt meeskunstniku väidetavalt seksistlikke teoseid. Meeskunstnik tunnistas oma süüd ning süütas end Raekoja platsil põlema. Mralla soovis kiivalt tema kärssavatele haavadele soola raputada, kuid haigla turvapersonal hoidis kättemaksuhimulist naist efektiivselt eemal. 

Tegelikult ka, pihtis ohvriks langenud meeskunstnik kohalikule uudisteväljaandele, päris ausalt, eks, ma ei ole suur jutumees tegelikult. Mulle päriselt ei meeldi Andrew Tate ja ma ei arva, et ta on Top G, kaugel sellest.

Kas te kardate siiani oma elu pärast? päris ajakirjanik Aja Kaja kaastundlikult.

Peab tunnistama, et jah, mul on tõesti hirm, kostis kunstnik Muld ning tema vasaku silma nurgas võis märgata pisara läiget.

Naistele pidavat vaid jõulised mehed, kes ei nuta, meeldima. Ilusad ja jõulised, mitte mingid Tõnissonid. Keha rasvaprotsent ikka 10 protsenti miinimum.

Tõtt-öelda Valev seda 10 protsendi jahu ei uskunud, nagu ei uskunud ta teisi hampelmanne, kes interneti vahendusel püüdsid noori mehi veenda, et naisi huvitab vaid mehe väline meeldivus ning ennekõike raske rahakott - ainult kõige rikkamad isendid meie maakeral ja lahutuse korral vähemalt poole vara kaasa tarimine, sest pea endise kaaslase talumise vaeva kaal oli vähemalt kakskümmend Tõnissoni.

Valev oli kunstnik ja õnnelikus abielus. Vähemalt nii ta arvas.

Valev oli tarbekunstnik. Paari aasta tagant sai ta tuttava galeristi abil isikunäituse, päevatöö veetis siiski erinevatele ettevõtetele kujunduste tegemisega. Mõnikord sai töökojaski käpad puiduseks teha.

Ta püüdis nooruses maalida ja katsetas spultuuri nagu üks õige kunsti-inimene, kuid tisler temas, tänu isale, oli liiga domineeriv ning tiris ja tõmbas teda agressiivselt tarvilike asjade poole.

Tema abikaasa Aja Kaja rassis tibukollases meedias, selles, mille artiklid ja arvamuslood kõige enam arvuti hiire klikke kogusid. 

Ajaga oli lihtne koos elada. Kui ta ka mõnel üritusel end liiga jommi jõi ning kolleegidega vallatles, nii mees- kui naisterahvastest kaastöölistega, sest diskrimineerimine oli pärispatt, tuli ta alati koju ning võttis Valevi kaissu, sosistades “Vabandust, ma enam nii ei tee.” Valev ei pidanud küsimagi, mida enam ei tehta -  ta tundis juba lõhnast ning teadis, et kõik kordub nagunii.

Internetiavarustes oleks Valev saanud nii mõnegi halvustava märgi külge, ja täiesti õigustatult, kui ta oleks rohkem tuntud olnud, kuid suvalise tüübina, kes küll korra aastas isikunäituse aupaiste osaks sai, polnud seda ohtu karta. 

Küll mõned sõbrad tegid aeg-ajalt märkuseid ja tundsid muret, kuidas selline olukord vaimsele tervisele mõjub. 

Valev vaatas neid selge pilguga ja lausus rahulikul toonil: Minuga on kõik hästi, meil on kõik korras. Seda mantrat kordas ta endale päevas pea kolm korda. Täpsemalt pärast söögikordi, ning too lause toimis suitsetamise asendusena kasutegurlikult. Enne Kajaga kohtumist oli Valev tõsine harrastus-suitsetaja.

Õhtul enne sängi pugemist, kui hambad olid päeva jääkidest puhtaks niiditatud-harjatud, vaatas ta vannitoa peeglist oma kujutist ning sõnas: Ma tean, et tegelikult ei ole kõik hästi. Ma ei ole loll.

“Kas sa oled kindel, et Valev ei taipa midagi?” päris Muld, kes oli juba aasta kodusel ravil olnud, Aja Kajalt. Aja tõmbas püksikud üle reite, istus mehe kõrvale sängi ja lausus: “Päris kindel.”

Munemise ajaks lendab emaskägu oma territooriumi läbi ja otsib sobiva pesa. Seejärel jälgib ta pesa ja selle omanikke mõnda aega, püüdes jääda märkamatuks. Hetkel, mil pesaomanikud on eemale lennanud, poetab ta sinna oma muna. Isaskägu võib samal ajal ka pesaomanikke peletada. 

Enamasti tõstavad värvulised oma pesa juures kägu nähes lärmi ja püüavad teda minema kihutada. Pessa poetatud munale reageerivad nad erinevalt. Enamik liike heidab võõra muna lihtsalt pesast välja.

Kuid sageli linnud ei märka pettust. 

Kui Valev oli hommikul esimese asjana oma oraalhügieeni eest hoolitsenud, puuris tema pilk peeglisse ning ta sõnas: Ma ei ole loll.

“Mida sa seal räägid?” päris köögis kohvi keetev Aja Kaja. 

“Ei midagi,” vastas Valev ning asetas hambaharja kahe päevalillega kaunistatud topsi.

“Ahah,” ütles Aja ning lisas: “Ma täna Tallinnasse, ära mind koju oota.”

“Selge siis,” kostis Valev ning seadis sammud välisukse poole.

“Sa ei söögi midagi?” küsis Aja muretseval toonil.

“Ei,” viskas Valev mokaotsast. “Otsustasin, et ei viitsi.”

Aja ei olnud noorena väga populaarne, eriti kaame seis oli noormeestega suheldes. Just püsisuhte loomise plaanides.

Ei adunud ta, milles nühk on - välimust justkui oli, kuid silmipimestava kaunitari poole siht oli sama kaugel kui India ookean Tartu bussijaamast. Surmavalt igav justkui samuti ei saanud olla - silmaring lai ja ajakirjandus kenasti ülikoolis lõpetatud.

Tihti pidi ta tunnistama, kuidas igatepidi lahjemad sõbrannad juba kolmandat suhet järjest pidasid või lausa viiendat abielu sõlmima asusid.

Tema sai heal juhul mõne juhusliku tonksu pärast ühist väljaskäiku baarist Maasikas või vedas Uues Laines mõnel muusikaüritusel.

Siis tutvus ta ühel sõbranna sünnipäeval Valeviga, kes esialgu ja, tõele au andes, hiljemgi põlvi nõrgaks ei võtnud, kuid ei olnud päris lame tüüp ka, kes vaid arvutist pornofilme passib silmad punnis peas ning oskab vestelda vaid teemal, mida tegi mingi suvaline jorss töölt või midagi taolist. 

Ja mis kõige tähtsam, ta tundus miskipärast huvitatud just sellest kättesaamatust püsivast suhtest. Ajaga?! See oli midagi erilist!

Võib-olla on mul säärane peoeide oreool juures, mõtiskles Aja tihti. Ehk ma käitun lihtsalt nõmedalt ja joon nats palju.

Ja kuna naine oma mõttelõnga rohkem lahti ei kerinud, siis ei saanudki ta klaarilt teada, et oli kullasoone peale sattunud.

Valeviga oli lihtne elada, ta justkui ei pannudki tähele, kuidas vana elu Ajat endasse tõmbab. Ta proovis aastaid olla korralik ja kraps, kuid ei midagi.

Maadligi enesehinnang vaid irvitas õelalt, vaadates rahumeeli, kuidas Aja end jommi jõi ning esimese saadava mehehakatise endaga sängi venitas.

Ta ei mõelnud üldse, kuidas tunneb end Valev, ta uubus oma taaka täie rinnaga.

Täiskasvanud isasel käol on selg ja saba tumehallid, kurgualune, pugu ja rind helehallid. Ülejäänud sulestik on valge tumedate vöötidega. Nokk on tume ja tipust kergelt kõverdunud. Jalad on lühikesed ja oranžid. Emaslinnud võivad olla pruuni selja ja ookrivärvi puguga. Samuti on võimalik, et nende selg ja lagipea on roostekarva, laiade mustade ja kitsaste valgete vöötidega.

Valev vaatles Mralla trullakaid vorme ning suunas oma nina kõrval magava naise suunas ning nuhutas vaikselt. 

Sa ei ole loll ja ma ei ole loll, kordas mees endamisi. Koll on lastud kapist ja oleme kõik käod.