Sisuloome

Markus viipas hävitava sõrme kiirusega pikki telefoni ekraani: tänane TokTiki soovitatud sisu ei kannatanud kuidagi kriitikat. Liiga vähe lõbusat ja lolli, liiga palju võltsi propagandat ning lausvale informatsiooni. Pärast tööaja lõppu ei soovi ju veeta aega millegi tõsise ega maailma lõppu kuulutavaga, veel vähem koduste toimetustega nagu nõudepesu, riiete pesu või põranda läikima löömisega.

Ses plaanis ma demokraatiat ei usu, oli Markus veendumusel. Kui kõigil on õigus olla suur arvaja ja videograaf ja kurat teab, mis veel, siis need asjad ei saa olla tasakaalus. 

Ja oot-oot! torkas talle järsku, kus üldse Moona on?

Tõepoolest, kui üks keskmiselt enam haritud (TTÜ magistrant infosüsteemide alal) eesti mees tuppa astus ja võtmed teab kuhu lennutas, sealjuures ka jalanõud ning nokamütsi, tervitas teda toas vaikus. 

Moonast polnud lõhnagi, ja seda kasutab naine ikka rohkelt. Mingi Louis Vuittoni hais on.

Marko hüüet, et mis süüa täna on, polnud samuti korteri seinte vastu lauatennist mängimas.

Markus heitis kiire pilgu avatud köögi poole ning elektripliidil polnud pottigi podisemas, kõik oli klaar.

“Olen ma unenäos või mis värk on?” küsis ta valjuhäälselt.

Koju saabunud, oli ta otsejoones diivanile prantsatanud ning mobiiltelefoni võludesse sukeldunud. Sisu otsinud. Tuuma, juhtmõtet, mida muidu ei tundnud elus olevat. Kõik oli justkui liinitöö. Kui ametipostil füüri teenimine, ja papp oli hea, kuid sellega oli Markus võimetu looma midagi, mis oleks jäävam. Millest jääks märk, selline, mida ei saa vältida.

Isegi too korter põhimõtteliselt kesklinnas ei andnud seda vajalikku positiivset tooni. Pool sellest oli nagunii Moona oma - laents võeti kahepeale. Mõnikord mõtiskles Markus väikese hirmutundega, mis saaks siis, kui nende paarissuhtest saaks sooloesinemine ning tema peaks endale uue ulualuse leidma. Moona kohe kindlasti seda eluaset ei jätaks, Markol koolid ja huvid-sõbrad siinsamas titeeast peale. Tema peaks lahkuma, aga mis majanduslike vahenditega. Vanasti sunniti abiellu, nüüd on pangalaen surmani siduvaks tõotuseks. 

Keskmiselt enam haritus peaks ju aitama, aga reaalsuse kibe maik oli see, et vaatamata kahele natukene üle keskmise sissetulekule oli neil keeruline. Muidugi, sai ka kaks autot muretsetud, sest noh, kes ikka ühega julgeb tänapäeva nõudmiste juures sõita. Ja no mingit kastiratast ei hakka ju elusees ostma, mida küll edukad sõbrad sellest mõtleksid?!

Masinad olid ägedad: otse esindusest ostetud, kõikide lisadega, aga ikka…

Tänu poeg Markole avastas Markus TokTiki, kus noored totakaid tantse muusika saatel tantsisid ja tuntud popp lugudele suid kaasa maigutasid nagu kalad. Tundus tobe, aga haaras nagu maadleja turjast ning pea sirvis mees vähemalt tund aega järjest erinevaid videosid. Igasugu tsirkust sai lühiformaadis nautida, ka kenasid naisi vahelduseks kodusele ordinaarsusele. Nii et õhtul kodus viibides ei pannud ta enam ümbritsevat tähelegi. 

Palus naiskaasal endale süüa ette tuua ning külastas aeg-ajalt tualettruumi. Ka sängi võttis Markus sidevahendi kaasa ja kuna Moonagi oli süüvinud samamoodi oma tegemistesse interneti laias maailmas, polnud mehe arvates sellest suurt probleemi. Kõik elasid nii - naabrid, sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad. Isegi juhututtavad. Lahutusi ja lahkuminekuid oli palju, kuid see käis moodsa kiire elu juurde. Markus ei aimanudki, et temast saab osa nurkast ja näotust numbrimängust.

“Olgu nii,” sõnas Markus, “äkki ikka leidub midagi, mida tasub vaadata. Nagu päris meelelahutust.”

Mees maandus diivanile, kus on mehe koht ning kulutas ekraani nagu parklates ketsilaskjad kumme.