Kolm paari sokke

 

Ta mõtles praetud kartulite peale. Praetud puupliidil, sibula ja võiga koos. Parimad praetud kartulid valmivad just puupliidi raual. 

Ta ei võtnud vaevaks meenutada seda, kuidas naabrimees alguses vanaisa ja siis vanaema peksis ühel kauni-ilmsel kevadel ja kuumal suvel ja siis sombusel sügisel ning lõpuks pühade puhul ka detsembrikuus, talvel. Seda polnud vaja. Kohe kuidagi. 

Aga oli ikka hea meel küll, kui paar aastat hiljem toosama naaber ühel suvalisel joomingul katkilöödud tooli jala ning põhjakõrbenud panni abil surnuks materdati. 

Mõne päeva pärast oli tulemas tema sünnipäev - üksteist aastat. Oli lootust, et isa ja ema tulevad sel korral tähtpäeva pidama. 

Suureks üllatuseks nad seekord saabusid, kuid isa oli purupurjus ja natukene kainem ema kukutas kreemitordi trepi peale. Naabritädi sai küll pahaseks, kuid isa ähvardas teda trepist alla visata ning sellega lõppes ka suurem jutt.

“Kui mu Artur veel elus oleks,” sajatas vanem naine ust sulgedes.

“Surnuks löödi su polt, lits!” sõimas isa häälekalt ning tõstis õllepudeli suule. “Tervist sulle, vanamutt!”

Vaatamata söömata jäänud tordile oli sünnipäeval tema jaoks eriline tähendus - vanemad tulid ja kingiga, milleks olid kolm paari punaseid sokke. Lamedamast lamedam sünnipäevakink ja just veretoon oli see, mida ta enim vihkas värvidest, kuid rohkem kinke oma vanematelt ta ei mäletanud. Ju neid oli veel, kuid need kolm punast paari ja ehe rõõm olid end eredalt meeltesoppidesse end matnud. 

Legendaarsest kolmest oli alles jäänud vaid üks, mis ilmselgelt enam varba otsagi ei passinud, ning ta oli peaaegu valmis allesjäänud sokid ära raamima. Siis mõtles ta, et kui mõni naine peaks häärberisse sisse astuma, siis sokid seinal ei mõjuks just hästi, seega peitis ta need seifi. Põlemis- ja lõhkemiskindlasse karpi seniks, kuni temal elupäevi ette nähtud on.

Kui vanavanemad oma maise teekonna olid lõpetanud, oli ta juba täisealine - tal oli oma korter, seesamas ahjuküttega Uuemõisa kahekordses häärberis, kus ta oli kasvanud; ta ei sõitnud ühistranspordiga, vaid üsnagi stiilse vihmase taeva karva automobiiliga Volvo XC90 ning tegi igapäevaselt pealinnas tasuvat tööd. 

Hea meelega oleks ta vanaisa ja -ema eest lõpuni hoolitsenud, kuid hooldekodus olid pädevamad inimesed ööpäevaringselt. Kuna vanaema ei kurtnud millegi üle, siis ta arvas, et nii saab ta kuidagi tasuda nende nähtud vaeva eest. Imelikul kombel polnud vanapaar kuidagi oma kodus kinni ning läksid hoole alla pikalt kaalumata. Ta külastas neid igal nädalavahetusel ja nädala sees kolmapäeviti.

Matustele isa ja ema oma nägu ei näidanud. Nii oligi parem. Esimest korda mõtles ta kingituse hävitamise peale, kuid miski hoidis teda tagasi.

Ta polnud alati hea poiss. Ta teadis kohalikke joodikuid nimepidi - nii hüüd- kui ka kodanikunimega. Kõigil paadialustel olid tobedad hüüdnimed nagu näiteks Tont, Lauakas, Tünn ja Taat. Just Tünn ja Taat olid need, kes tema pakutud viiesaja krooniga nõus olid. Ta mäletas, kuidas ta värises ja arvas, et mehed naeravad ta välja, võtavad rahagi lihtsalt niisama endale ja laksavad vastu peanuppu. Selle lillakat tooni lipiku, mille ta vanaisa rahakotist oli pätsanud. Vanaisa otsis seda aasta aega, kuid mitte korrakski ei kahtlustanud ta teda. 

“Oot, mida sa tahad, poiss?” jörises pika takkus valge-pruuni segu habemega Taat.

“Lööge Tont maha,” kogeles ta.

“Mis sa tahad, et me Arturi ära tapame või?” päris Tünn viinalonksude vahele.

“Jah.”

“Okei, aa palju sa maksad?” küsis Taat.

“Viis sotti,” ütles ta.

“Viis sotti?”

“Nojah, viis.”

“Mitu viina selle eest saab?” püüdis Tünn arvutada.

“Mitu,” vastas ta.

“No siis teeme ära,” hõiskas Taat, “aga millal?”

“Nii pea, kui võimalik,” sõnas ta ning ulatas joodikutele viiesajakroonise.

Ta ei lootnud eales, et mehed teda tõsiselt võtavad, kuid juba järgmisel päeva hommikul oli näha küla vahel politseid liikumas ning jutte, kuidas Tont oli mõrvatud. 

Teda halvas hirm ja õud ning ta ei saanud mitu ööd uinuda, oodates politsei õuele sõitmist. Vilkurid peal nagu filmis ja eriüksus saatmas. Kooliski ei suutnud ta keskenduda, oodates millal direktor klassi astub ning tal kaasa palub tulla, ja hinded tegid tugeva hüppe allapoole.

Vanaema muretses, vanaisa ohkas, kuid korrakaitsjad neid ei külastanud. Lõpuks samm-sammult ja päev-päevalt lahtus hirm ning elu jätkus tavalisemal, rahulikumal rajal.

Ma ei tea, mis sulle küll sel ajal sisse läks, oli vanaema öelnud. Sa muidu nii hea ja tragi poiss.

Nüüd istus ta, päikeseprillid ninal, Alanya rannas. Oli oktoober, puhkuse aeg. Ta mõtles praekartulitele ning naisele, keda ta ammu ei huvitanud ning lastele, kes olid küll omad, aga ei olnud ka. 

Ju siis midagi ikka voolab minus nagu mu vanemateski, arvas ta.

Viimane sokipaar kolmest oli ka Türgis kaasas, kenasti grip-kinnitusega koti sees, mida ümbritses miniatuurne turvakohver.