“On jah,” oli autot juhtiv Samuel päri ning heitis pilgu masina armatuurile. “Kütet peab võtma.”
“Tõepoolest, nii soe nagu suvel, ja suvel ladistas vihma mis jube,” jutustas Õie edasi. Ta oli alati olnud vestluses partneritest kandev pool. “Nagu vananaistesuvi. Aga tore ju ka omal kombel. Muidu istuksime toas ja vahiksime telkut või oma telefone nii, et silmad punnis peas, eksole?” Naine pööras mehe poole vastust otsiva pilgu.
“Jah,” ütles Samuel ning lisas: “Pean autot juhtima, ma ei saa lobiseda.” Kõrvaltlugejale võis see lause peegeldada tigedusenooti, kuid see oli mehe poolt öeldud nii neutraalselt, kui võimalik.
“Mõnikord ma mõtlen, et saadaks need tööasjad sinnapaika ja läheks kuskile lõunamaale logelema. Ma ei jaksa enam maalida nii palju. Tellimusi on, aga neid on palju. Kunstnik, kes viriseb, et tal läheb hästi… Ennekuulmatu! Aga nii on, mul läheb tõesti hästi, aga ma ei jaksa. Peaks liinitöölised palkama. Mark Kalev Kostabit tegema või midagi säärast.”
Õie oli õnnelik. Ta lausa pidi olema, sest ta oli omal alal edukas ja tal oli kaaslaseks Samuel, kes oma vabad nädalavahetused veetis vabatahtliku sohvrina, et naise maalid soovijatele koju viia. See oli Õie omapära, et kui ostja asus väljaspool pealinna, tagas tema transpordi. Et oleks isiklikum side, arvas ta. Lisaks oli hea vaadelda, kes on ostja, mida ta esindab, kuidas kõneleb ja nii edasi.
Kodulinna prestiižikamad kogujad polnud midagi huvitavat. Neil oli maitset, neil olid võimalused, kuid tuuma jäi Õie jaoks väheks.
Välismaised ostjad olid aga kuidagi kauged, aga nende panus oli muidugi hinnatud.
Teatud pilte müüs ta meelega odavamalt, et saaks maailmapilti avardada. Vahel maalis Õie mõnest eriti põnevast ostjast lisaks portree täiesti tasuta. Koopia jättis aga endale.
Nii kerkis tema ateljee seinale üsna põnev kollaaž erinevatest kodumaalastest.
Sa peaksid nendest eraldi näituse tegema, oli Samuel öelnud ja sellel plaanil oli iva.
PRR Kultuuriportaal kuulutas Õie Õiepere sotsiaalseks geeniuseks, Laudaleht moodsaks ja vastikute vanamoodsate piirideta artistiks, Kirp ilu ja samas koleduse etaloniks.
Milleks see kole sinna lisatud oli, jäi Õiele mõistetamatuks. Ju siis oli antud ajaühikus surmapatt ainult kaunis olla. Autori meelest olid kõik tema portreedele jäädvustatud inimesed lummavad.
Laiema tuntusega suurenesid ka tellimused ning isegi vabariigi peaminister oli huviliste seas lisaks muidu kuulsatele ja kummalistele.
Samuel istus trepiastmel ja kimus kolmandat sigaretti järjest. Ta vihkas suitsetamist. Pärast seda, kui otsustas selle kahjuliku tegevusega lõpetada. Lõplikult. Haisevad riided käisid pinda ja kuidagi ei olnud elus olemine see, kui viies trepiaste juba kurjakuulutavaks muutus. Isegi mõõdukas tervisesport ei olnud enam abiks. Nüüd aga… Selline tagasilöök.
Samuel ei olnud õnnelik. Ta eksisteeris, oli ja hingas, higistas.
Võib-olla mul puudub säärane soolikas, oli mees mõelnud.
Kord lehitses ta mobiiltelefonis pildigaleriid ning märkas paari jäädvustust endast, meesisendist, kel naeratus näol. Samueli läbis kummastus - ma naeratan tõesti harva. See äkki teadmine kurvastas ja kummastas samaaegselt. Need naeratused paisati õhku enne seda, kui Õie tuntumaks sai. Tegelikult juba varem, sest ühe hoog ei andnud teisele hoogu sisse; teisele, kes oli kõrvaltegelane, abiks, kuid mitte märgatud-tunnustatud. Nagu kummitus, kuid too kummitus liigutas reaalseid esemeid ning omas silmavärvi, iseloomu ja muud - nagu inimene ikka.
Millal Õie teda heade ideede ja abi eest tänas, Samuel ei mäletanud. Võib-olla alguses, aga see juba unustuste hõlma all.
Samuel ei suhtunud oma kaasasse veel põlgusega, seega pidas lugu Õie pealehakkamisest ja tema inspiratsiooni jätkusuutlikkusest - see oli nagu rong, millel polnud pidureid ning raudtee ei saanud justkui iial otsa. Kuid seina olid tekkinud praod.
Huvitav, arutles Samuel endamisi, kas tema mõtleb ka nii? Äkki on tal minust ammu villand ja vaja vähe eesrindlikumat, väljapaistavamat meest, mitte kunagise menubändi soolokitarrist. Okei, meil on aastas kolm-neli mängu vana rasva pealt, aga jah… Priit joob jube palju, Siimul on naistega kogu aeg jamad. Pappi pritsib ühe korra pealt mõnisada näole, aga… Pole nagu see ena. Ammu ei ole. Ma passin tihti stuudios, kui Õiel tegemist on ja tööpäev möödas, aga midagi uut ei tule kuidagi.
“On jube imelik see sügis tõesti,” kostis Samuel ning tundis oma paremal põsel Õie naeratust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar