Numero Uno

Ursula tutvus Ulrichiga Tahiti nudistide rannas ning naist tabas tõsine hingeline äratundmine justkui piksenool tumetummast äiksetaevast. Naine oli lahutanud oma õnneliku abielu kaks aastat tagasi, kuna tundis, et ei ole alates keskkooli lõpupeost elu nautida saanud ning kaotatud enese otsing, millesse põimitud uued näod ja muud vajalikud kehaosad, oli vaja kohemaid teostada.

 

Kui endine abikaasa Urmo oli töllak-tühja näoilmega teda vaatama jäänud ning lastegi pilgust võis lugeda tõsist hämmingut, lausus Ursula, et nüüd peab ta enda eest hoolitsema, see on naisena tema kohus.

Aga mis meist saab? oli noorem poeg, kuueaastane Urmas, kalkvelsilmi küsinud.

Teil on ju isa, vastas Ursula, ja ega ma päris ära ju ei kao. 

Nii ta kostis, tõstis pakitud kohvid korteri (Pelguranna 13-2) ukse taha ning jäi taksot ootama. Silmast silma on Ursula oma eelmise elu lastega kohtunud vaid korra - eelmise aasta jõuludel.

Urmo ei kosta siiani pea sõnakestki. Peale “palun”, “aitäh” ja “kus telekapult on?” mees välja ütlemiseks ei kasuta. Pikema jutu paneb kas paberkandjale või kirjutab mobiiltelefoniga Facebooki sõnumitesse.

Ursula aga võttis oma värskest vabadusest viimast ning nautis kõike ja kõiki, kes teda ligi lasid. Ta vabanes aastatuhandete vanusest taagast, mis naistele peale oli sunnitud. Küll sai ta ettevaatusabinõud mitte kasutades osaks sugulisel teel levivate põnevate nimedega haigustele, kuid sõbranna Ulvi ütles, et nii tulebki elada - täiel rinnal ning Ursula uskus teda.

Ulvi oli samuti liuglemas kui luik tasasel veel uuel eluteel, kuid märkamatult oli värskest saanud närb, kulunud ja kulutatud, maamutta tallatud kruusatee, kuid avalikult ta seda teadmist jagada polnud julgenud. Isegi ta ema ei teadnud, et paariminek kohaliku kristalliteadlase ja avatud vaimuga oli juba eos hukule määratud, kuna spirituaalsuse vastu hakkasid üha sügavamat huvi tundma keskealiste eevatütardele lisaks noored, veelgi avatumad ja hakkajamad naised, seega kestis nende sotsiaalmeedias suurejooneliselt jagatud kihlus kolm päeva ja kaheksa tundi. 

No kuidas Amandeusel siis läheb? oli Ulvi ema teadmatusest kord tütrelt pärinud. Millal teil need pulmad pididki olema?

Amandeusel on juba uus naine, sosistas Ulvi pilku maha suunates.

Mida? küsis ema, kelle kõrvakuulmine jättis soovida juba noorena.

Amandeusel on nüüd noorem ja ilusam naine, röögatas Ulvi ja tormas toast välja.

Ega sellepärast siis niimoodi hullu kombel kisama pea, sõnas ema.

Ulrichi ema ja isa poolt pandud nimi oli Uno. Elukunstniku vanemad olid nii Uno Naissoo ja Uno Loobi loomingu palavad austajad. Lisaks oli Ulrichi isa nii lähedal suure punase liidu jalgpallikoondise põhiväravavahi kohale, seega särginumber üks oli tema purunenud unistus. Ulrichi vanaisa oli kuulnud teises ilmasõjas kaotaja poolele, seega polnud Mikk Tammekivil võimalustki oma karjäärist viimast võtta.

Kui mina ei saa olla number üks, siis saab minu poeg, otsustas Mikk, ning kuna poisile ei olnud kuidagi paslik panna nimeks Üks, siis otsustati koos abikaasaga hispaania keelt kasutada. Boonusena kokkuklapp mõlema lemmikhelilooja ja kitarristi-solistiga.

Kurblooliselt ei olnud Ulrich milleski silmapaistvalt esimene, pigem eelviimane, mõnes koerustükis igavene teine, mis siin-seal töötas tugevalt tema kasuks, sest ei saadetud teda pättuste eest noorte kolooniasse ning hiljem pääses ta napilt seinte ja trellide eest korduvalt.

Mees ise seda ei tajunud, aga tehtud tegude tagajärgede eest pääsemises oli ta kindlasti numero uno - pjedestaali kõige kõrgemal astmel.

Kuid see muutus kõik ühe ebaõnnestunud pangarööviga, kui Uno otsustas oma kamraadid heldelt ametivõimude kätte anda sabade ja karvadega, sest oma püksid on ikka taguotsale lähemal.

Veel praegugi vaatab Ulrich tihti selja taha ning jälgib tähelepanelikult iga maja ees seisvat sõidukit, et teha kindlaks jälitusmustreid. 

Kalvi sai 10 aastat, Kalle sai 12 ja Kallit, ainukest bande naisliiget, karistati 8 aastase vabadusekaotusega. 

Kallet kartis Ulrich tõsiselt, sest too mees kasutas enne keha ja siis võib-olla kuulas, kuidas sõnad kõlavad. Ega Kalligi teab mis pehmeke olnud. Kalvi oli lihtsalt rumal ja seetõttu kõige ohtlikum.

Pärast kohtuistungit istus Uno teleka ees ja vaatas tuimal pilgul saksamaa telesarja Cobra 11.

Kurat võtku! tabas teda mõte. Ma hakkan sakslaseks ja panen siit ajama!

Uno Tammekivist sai Ulrich Draum juba Eestimaa pinnal.

Ursula ei olnud iial Ulrichi passi näinud, seega talle oleks olnud suureks üllatuseks, et Ulrich Draum on sündinud 13.dal märtsil Raplas, mitte kusagil Ummerstadtis. 

Et suurt valet tsipakene pehmendada, oli Ulrich avaldanud, et omab Eestis tõesti kaugeleulatuvaid juuri baltisakslaste ajast. Õnneks polnud Ursula varem saksakeelt emakeelena valdavate inimestega suhelnud, seega mehe kerge aktsent jäi paljastamata.

Et tema teele just kodumaine naisterahvas sattus, kelle kulul elada saab, oli Ulrichi meelest nagu loto peavõit. Ikka hubane omasid tillitada, pole seda teadmatust ega suurt hirmu nagu kord ühe albaanlanna Eliraga, kelle sugulased Ulrichi siiani taga otsivad, et korralik füüsiline noomitus teha.

Mis on kodu, kus on kodu, ümises ta tihti tuntud kodust viisijuppi. Seda muidugi Ursula eest salaja. Kui nad olid vaadanud ära Nukitsamehe, sest Ulrich oli palunud Ursulal tutvustada talle ikoonilisi eestimaiseid linateoseid, siis juba kaasa ees, ja Ursula oli üllatunud, et tema võõramaalasest elukaaslane seda laulu nii selgelt ja ilusasti laulab.

Amandeus kohtas Ulrichi juhuslikult, olles ullikeste otsimise retkel nagu kunagine kamraadki. Sel korral Türgis, kus peeti suurejoonelist joogalaagrit. Nagu meie peategelane, muutis pärast kinnipidamisasutusest vabanemist Amandeus oma nime Amandeuseks.  

Varem tunti teda Kalvi Kasena, mitte just kõige arukama tegelasena, kes käitus pea oma instinktide ajel. Vanglas õppis ta aga manipuleerimise kunsti, sest ihurammu tal üleliia ei olnud ning sõbradki ees puudusid. Ellujäämise mängus otsustas Kalvi ellujääja olla ning mitte teiste järelt koristada, pesu pesta või vägistatud saada. Viie aastaga muutus süsteemis palju ning kinnipeetu elu võis pidada päris mugavaks, seega asus Kalvi pakutud koolitustesse ja raamatutesse kaevuma. 

Nii kujuneski temast Amandeus, guru ja teadjamees. Oma vangla-aastad luiskas ta hoopis Siberis askeetliku eluviisi koolituse ajaks. Tema õnneks paljud tema järgijad ajalukku ei kaevunud ega tausta uurinud, seega mulli lõhkemist ei pidanud pelgama. 

Kuigi välimus ja sisu olid näiliselt muutunud, ei saanud Amandeus Ulrichi reetlikust unustada. Ta üritas, proovis kordi, mediteeris Indias, popsis rahupiipu Nevada mägedes ja lausa sundis end, aga meenutus esimesest kuust kinnimajas ei saanud tal lasta endise sõbramehe tehtut mineviku varju vajuda.

Ah et nüüd frits, etskae tüüpi, ütles ta endamisi. No vaatame seda asja. No vaatame. Kohe lähedalt, luubiga. Mikroskoobiga!

“Amandeus, kallis,” sosistas uus kaasa, kes Ulvi kuninganna troonilt tõukas, mehele kõrva, “sa oled täna väga tusane. Tahad, teeme suitsu või midagi?”

“Ulla, mis sa jamad!” oli Amandeus pisut pahane.

“Aga kallis, ma ei saa sind nii vaadata,” muretses naine, “mul ei ole enam nii lõbus, kui varem. Tead, ma olen janus, armas, ma lausa kuivan!”

“No joo siis vett nats!”

“Amandeus!” hüüatas noorik solvunult. “Sa ei ole üldse enam lahe!”

“Vabandust, musike,” sõnas Amandeus, “mul on hetkel väga mustad mõtted peas. Ei teagi kohe, mida teha, aga tahaks.”

“Äkki seksime?”

“Ma ei viitsi, see ei aita hetkel.”

“Aga…? Seks aitab alati ja kõikide tõvede puhul! Sa ise ütlesid nii, kui kohtusime.”

“Seekord mitte, musi, kahjuks kohe üldse mitte.”

“Aga mis ma teha saan, et sind aidata?”

“Ei tea, ma pean mõtlema.”

“Ma aitan sul siis mõelda, kallike, räägi mulle.”

Amandeus jäi mõttesse ja rääkis oma loo… Seda veidi modifitseerides ja nimesid-kohti vahetades. Objektiivsuse protsent oli umbes 32 - täiesti tavaline isehakanud gurule.

“Või nii…” Amandeuse noor ja ihaldusväärne iludus hakkas justkui särama. “Ma tean, saadame talle anonüümkirja, nagu filmis! Paljastame selle petise ja siis on sul jälle hea olla ja saame seksida!”

“Jah, musike, see on tõesti hea idee! Miks ma küll ise selle peale ei tulnud.”

“Selleks ju ma olemas olengi, kallike! Kas nüüd seksime?”

“Jah,” nõustus Amandeus ja naeratas nagu hommikupäike.

• Ma mõtlen siiani, kes selle kirja küll Ursulale saatis? Kindlasti keegi vanadest “semudest”, aga kes… Enam pole aega isegi mõelda. Tema nägu, kui ma selget eesti keelt rääkima hakkasin, oli mällusööbiv. Mul vedas, et vigastusteta minema pääsesin, sest laualt tassi ta haaras ja minu poole teele saatis. Õnneks mul enamus dokumendid-pangakaardid alati kaasas, muidu eksleksingi siin nagu kodutu koer. Vedas, et ta mu passi tükkideks ei rebinud, kui selle sahtlisügavustest üles leidnud oli… Peaks Rootsit proovima järgmiseks… Või Taanit, Koppenhaagen on päris lahe linn.