Vabalangus

 

Lühijutu alusbaas unenäost.

Ta astus aknalauale ning tuhises nagu püssikuul üheksandalt korruselt alla. See toimus otsekui aegluubis, südasuvine lämm oli laste pead tuimestanud ja, imelik see oli, kuid isa oli kaine. Ainult üksik higinire tervisejooksu sörkimas kortsuliselt laubalt alustades habemetüükas lõualt habehalli maikasärgi kaelusest sisse finišeerudes.
Ükski nägu ei saanud toimuvast väga selgelt aru.

Vaikus.

Siis tõusis mees tugitoolilt ning astus värisevatel jalgadel, mida ehtisid auklikud toasusssid, vaateava poole. Temas polnud grammigi hirmutunnet, pigem uudishimu ja see kohutas teda ennastki.

Korteriavarusse tungis esimene tasane nuuksatus.

Lumehelbeke tasa-tasa. Langes tasa. Kuid käes oli südasuvi, persed paljastusid ning kesv hakkas mõnusamalt turri. Taimede lehk ja vabaduse lõhn.

Emas polnud midagi helbeõrna, ta oli maine naine. Seepärast lasi ta oma jalgade vahele ka maise mehe. Mõnikord salaja ka ebamaise, sellise kergemat kaalu, kuid see ei täitnud tema kivist keha. Selles langemises oli aga miskit kerget. Võib-olla lasi naine end esimest korda laiali voolata, kartmata tagajärgi. Teol on alati järelmõju.

Kõik oli tumm. Kärbeski ei pinisenud tüütult kõrva ääres ega kippunud lahtilõigatud arbuusi peale kankaani tantsima.

Mees kiikas üle aknalaua alla, kuid kaasast polnud jälgegi. Isegi ihumahlaplekki polnud kõnniteeäärsel murulapil. Ta tundis kergendust, justkui oleks pool tundi kinnihoitud põie sorinal potti vabastanud. Isale meenus, kuidas ta ühel väljasõidul oli kohanud üht kahekümne kaheksast, kes tuimas tükis midagi kirgast süütas. Ema oli kolmkümmend ja mõni aasta peale, kuid eluga meistritiitlile maadelnud, seega mitte kõige parem silmale. Inimene on laisk loom ja võõral peendral on ikka parem nosida, kui oma aeda nõu ja jõuga korras hoida.

Hääletuse lõhkus esimene karje.

"Ema!!!" hüüdis keskmine, see kõige tähelepandamatum järeltulija nii, et mees pidi kahe käega kõrvad pealigi suruma.

"Ema!" röökis teinegi, see noorim, neljaaastane tüdrukutirts.

"Ema!" liitus teistega vanemgi, kes oli oma emotsioone elutargana esialgu ketis hoidnud.

Isa kägardus akna ette vaibale ja ägises valust. Ema teedpidi õue minna ta siiski ei tihanud, kuigi avast välja kiigates võttis vähe niigi tudiseva tallaaluse nõdramaks.

Laste karjete sekka tungis aga suminat, otsekui mesilasparv oleks terpikotta tunginud. Mees ajas end maast üles ning suundus heli poole.

Ta avas ukse ning nägi suuremat rahvahulka trepist üles liikumas. Nad seletasid miskit teineteisele ja žestikuleerisid ägedalt. Nende seas liipas üles ka tema, see lahkunute sekka arvatud ema. Naine naeratas, temas oli midagi lahti seotud, otsad laevale visatud ning lainetega ära uhutud.