Oleja omadused

Meie ümber on palju õnnetuid inimesi. Mõni mängib loteriid, lootes välja kolida lutiklummatud korterist kellegi vanaema juures, kes teises toas väljakannatamatult norskab ja nohiseb; mõni liitub sektiga, kes kuulutab, et neile antud riigi seadused ei kehti; mõni on otsekohene ja õpib poomissõlme sidumist.

Ma ei kuulu neist väljatoodust kellegi hulka. Ei soovigi. Kuid mind huvitab, mis mind reel hoiab - mis keelab mul kraavi keeramast, otsides lohutust mõistusummikust?

Põhjust tunda ennast kehvasti on mul küll ja veel. Aga ma püsin. Vahel peksab paduvihm mind vastu muru pikali, kuid ma ajan end alati üles. Panen läbimärjad riided okstele kuivama, teen taskust leitud tikkude abil väikese lõkke enese soojendamiseks ning leian sigaretigi, mida süüdata. Ma paiknen laiuskraadil, kus maalihked ja tormid on paratamatu tõelisus.
Ja päike tõuseb...

Mille pärast kerkib too ketas ka minu jaoks, ma ei mõista.

Ei väidagi, et ei tohiks või ei peaks ilmtingumata, kuid mul jääb see adumata, tühjaks lahtriks mu arusahtlis.

Võib-olla on mul olemas need vajalikud oleja omadused, et läbi elu rammida nagu korstnast kaarenmusta suitsu viskav buldooser, kuid seegi ei anna rahu. Inimesele meeldib pärida, kuid hetkel ei ole küsimus kellegi majalobudikus või linnamaasturis. Muidugi ära neist kummastki ei ütleks, kuid need pole hetkel primaarsed.

Mis küll need oleja oskused on? Või on neid hoopis üks, see ainukene pusletükk? Elus on siiski enamus kombineeritud, tüütu ühepajatoit, kust tahaks kõik kaalikad välja sorteerida, aga ilma tolle juurikata pole mekk nagu päris see.

Või... või... Sulavõi...

Võib-olla ei ole elu veel sellele õigele närvile vajutanud, et ma mõne õnnetukeste grupeeringuga liituksin? See teeb olukorra päris põnevaks, sest omateada on nagu kõik kondid kehas läbi klohmitud. Ma vihkan üllatusi, aga see sobib mulle. Hetkel. Täna. Sel kellaajal, selles tähtkujus, taolise nukker-rõõmsa sügisilmaga.