Kodutu

- Viimati külastasin teda kvartal tagasi. Vist. Võib-olla kolm nädalat hoopis. No tõesti ei mäleta. Nii palju tegemist on olnud tööl ja kodus. Ausalt öeldes olen tupikus, kas talle tunda kaasa või mitte. Aidata tahaks küll, aga ei saa. Muudkui peaga vastu seina.

"Oota!" hüüdis Maili mehele järele, kui too oli juba autosse istunud ning süüte sisse keeranud. "Kas sa õhtust ei söögi?" päris naine läbi avatud juhiukse.

"Ah, kui tulen tagasi, siis söön."

"Ma võin kaasa pakkida midagi, viid Erile ka. Suht hea lõhe tuli täna välja."

"Ah ei, ta jälle leiab põhjuse vingumiseks või midagi. Las olla. Ära mind ootama jää."

 - Vahel mõtlen, et äkki ma käitun Mailiga liiga sitasti, toimin täpselt nagu Eri, vähehaaval hävitades teisi, lõikudes terava fileerimisnoaga nende kehalt õhukesi verevaid laaste.

No pole minu süü, et ta vahel pinda käib!  

"Noorukina oli mul piinlik seepärast, kus ma elan. Nüüd, vanemana, tunnen ebamugavust, et mul põhimõtteliselt ei ole kusagil elada, mul puudub koht, see pidepunkt. Taolist meest ei soovi enda kõrvale ükski mõtlev naine ja selline seis kooselus lükkab elutee sajaprotsendiliselt varem või hiljem rappa. Tehtud, nähtud ja ära proovitud. Lausa mitu korda, mitte vaid üksainumas.

Vähesed mehed soovivad olla tallaalused ning nii karm kui see ka ei ole, mitte midagi eluks vajaliku omamata suundud sa sinna üsna kiirelt, olgu sul vaimujõud kui suur tahes. Ma ei ütle, et naised nagu eos halvad on ja kõike. Ei ole. See oleks nagu mingi alateadvus, et elukaaslasel võiks olla mingi alusbaas, kuhu kodu üles ehitada, kus lapsi kasvatada jne. Turvalisus. Kas või näiline. Vundamendita maja ei püsi kaua koos.
Räägitakse, et elu edasi läinud ja mürgine mehelikkus hävitab mehi ning parem kui neid üldse ei eksisteeriks peale soo jätkamise eesmärgi. Sügaval sisemaailmas on siiski kõik sama universaalne, kui mitusada aastat tagasi. Noortele ja/või rongist mahajäänutele meeldib mässata, kriisata ning nõuda oma õiguseid, kuid need ka oma valdusesse saades ei muuda põhiolemuselt mitte midagi.

Vot sellepärast ma elangi siin omaette. Looduslik valik."

"Sa leiaksid ju kindlasti kellegi, pole veel ju nii vana midagi. Pealegi on nagu sinuvanuses naistel prioriteedid ehk hoopis teistsugused. Loll jutt kõik."

"Ma võiksin sinuga pikalt vaielda, aga see ei viiks kusagile, sest sina jääd endale kindlaks ja mina oma liistude juurde. Kahjuks olen ma juba nii vana, et peaksin võtma teiste rasked koormad enda kanda. Ja noh, minulgi on päris raske last aastatega kogutud.

Ma eksisin rängalt sellega, et tegin siis, kui soodsam aeg oli, täiesti mööda valikuid. Mäletad ju küll, mis Eloga sai?"

Ervit noogutas ja sõnas: "Selliseid asju ei tea iial ette ju. Loll oleks nagu selle põhjal edasisi otsuseid teha."

"Ahh," ohkas ta sügavalt. "Tõele au andes aimu saab küll. Iseasi, kas tahad seda näha või on oidu sellele tähelepanu pöörata. Aru mul peas oli, midagi nagu aimasin, aga arvasin, et see vaid hetkeline asi ning tormasin sügaviku poole edasi. Kõik oli minu enda teha ning ma jätsin tegemata.

Vahel ma mõtisklen, et miks ma ei võiks alla anda, leppida kujunenuga ning saada kuidagi hakkama. Ja mõttetasandil ma suudan asjad selgeks teha, kuid see sisemine mootor, see leiab, et minul ei ole midagi viga, et see fakt, et ma põhimõtteliselt kodutu olen, ei ole nagu probleem, kuigi väljaspool minu keha on see ülimalt tähtis asjaolu. Nii tekibki konflikt, millel ei ole lahendust, sest mõlemad pooled on oma õiguses üliveendunud, dogmaatilised lausa. Mõlemal on tõtt-öelda ka üsna tugevad argumendid, aga elus võidab too, kes asju reaalselt võtab."

Erviti vererõhk asus tõusulainele. Mees sõnas: "Sa räägid, et sul pole kodu. No see siin ju on. Peavari olemas, vesi jookseb kraanist. Sa räägid, nagu meie ei olekski kuidagi mainimisväärt selles loos."

"See koht, see korter selles majas ei saa iialgi minu omaks."

"Ah, kuule, välismaal elavad enamus inimesi eluaeg kusagil üürikates."

"Selle vahega, et neil on illusioon mõnusamast elust. Nad saavad seda muuga tasa teha. Minu honorarid aina vähenevad."

"No mis keelab sul korra aastas kusagile Egiptusesse sõita või midagi. Ma võin Mailiga sulle isegi laenata, kui sul puudu jääb."

"See veel puuduks."

"Sa hakkad mind närvi ajama jälle... Miks sa ei võiks asjadega lihtsalt leppida ja oleks asi vask?"

"Ma võin seepeale küsida, et miks sul lapsi ei ole?" salvas Eri ning muheles mõnusalt, teades et oli õigele punasele nupule vajutanud.

- See kõlab kindlasti väga idiootselt, aga ma ei tunne, et Maili oleks hea ema. Ja see on nii irratsionaalne, et ajab mind debiilseks. Ta on muidu nagu ülimalt hea kaasa, minu jaoks liigagi hea, aga... Ma kardan, et ükspäev ta lihtsalt otsustab vahenditest loobuda mulle ütlemata ning siis olen paraja portsu sees. Seepärast ma aeg-ajalt kummi kasutangi ning Maili naerab sellepeale. Valetan talle, et harjumusest. Ja asi pole vaid selles...
Aga jah, see imelik hääl minus ei anna rahu.

Pelgan, et ükspäev ta lihtsalt teatab, et leidis uue ning siis tuleb mul türbel teab kuhu minna.

Kõik on muidu päris kõva, ütleks. Maili sai vanaisalt päranduseks laheda maja Nõmmel. Okei, jah, see on majaosa, kui täpne olla, aga kurat, isegi pangalaenu ei jaksaks sellise eest maksta.

Kõik tuttavad nagu on kadedusest rohelised ja õhupuudusest lillad.

Omavahel saame ka päris hästi läbi ja... kuigi see lapseteema jah.

"Tead, mees, mine sa ka sügavale perse!" kostis Ervit. "Nahh ma tulin siia üldse, ah?! Kuulama, kuidas üks peaaegu pensiealine päss halab mingi mõttetu teema üle."

"Sinu ema on mõttetu teema?"

"See on nii sinu moodi, tead! Hakkad keerama ja keerutama. Õppinud mingi normaalne amet lisaks oma kirjatööle, muretsenud oma maja, olnud vähe rohkem isa eest mulle ja Eneliisile. Aga ei, ving ja hala!"

Rohkem Ervit ei kannatanud - ta lahkus hüvasti jätmata, keeras suuna kesklinna poole, mõttes külastada mõnda lodevat lõbustusasutust, kus kergelt kättesaadavaid küllalt ning jook piisavalt taskukohane. Kutsun takso, kui end päris känni joon, mõtles ta ning lahingplaan oli sündinud.

- Tegelikult ei mäletagi, millal ma oma isa ja ema eesnimepidi kutsuma hakkasin. Võib-olla pärast lahutust. Kumbki nagu ei tahtnud mind, aga Elo sai hooldusõiguse. Eneliis oli alati Eloga samal lainel, seega selles küsimuses oli asi klaar. Muidugi tegeles minu ja õega peamiselt vanaema, Elol polnud aega. Pani teistele teatris ajudesse samamoodi nagu Eri, kuni leidis mingi jobukaku kahe lapsega, kel ei olevat minu jaoks ruumi, sest mu konfliktsus olevat väljakannatamatu. Täpselt nii Elo ütles. Põhimõtteliselt sai selle hetkega minust prükkar, täitanud kodutu. Ja ma ei taha vanaemale üldse liiga teha. Ta andis totaalse maksimumi.
Ema ei soovinud mind seetõttu, et segaksin tema uut elu. Isa, sest too oli lihtsalt enesesse sulgunud gigaegoistist möku, kes ei saanud veel aru, et mees peab nagu olema see, kes kodule pinnase valab. Okei, sai, aga ei suutnud midagi teha. Lastekodust ja nii, nullist üles sirgunud. Ja mitte piisavalt andekas, et saada ärikaks või midagi.

Ma kaldun arvama, et Eri ei oleks ka siis normaalne, kui lõpuks endale uue naise leiaks, kuigi mingid tema loomingu suured austajad tal vahepeal on olnud. Küll uus talle Elot teeks, ta on nii sedamoodi.

Amigo paistab juba. Mul on soome keel päris hästi suus, nii et mingi meeleheitel brünett milf ikka näkkab. Blondid on out. Võib-olla nad meenutavad Elo, seepärast. Ma ei tea.
Muidugi kui eit autot näeb, saab kohe aru, mis seis on, aga selleks ajaks on too raudselt nii täis, et vahet ei ole. Mina samuti. Valetan, et eesti sõbra oma või midagi, kui küssiks tuleb.