Mu tuima sihverplaadi alla on peidetud muie, kui olen nahkhiirena kinnitatud autobussi lakke.
Ei vihka seda sõitu, ei oksenda vastikust pigikleepes asfaltile nagu sillutaksin saiatükkidest teed.
See
pisut looklev sissetallatud rada on saanud osaks ja justkui võitmatu
armaada on see kulgemise lõpp, kus ma istun toolile ja tõusen sealt
viiveks ning prantsatan tagasi.
Istumine tapab. Seismine seiskab. Elamine on kahjulik.
Tööd on päevas õnneks vaid kaheksa tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar