Ülekaaluta Üllär

 

Üllär jälgis pingsalt kella minutiseierit. Stardivalmidus oli olemas: jope üle õla heidetud, kingad labade otsa torgatud, rahakott kenasti taskusse surutud ning võtmed valmis ust avama. Ja siis kõlas stardiks saluut ning mees tormas välja, olles peaaegu unustanud kodusissepääsu enda järel sulgemata. Kuid see võidujooks oli halastamatu ning võitis see, kel parem kohaltvõtt ning kes loomult kavalam.

Õue jõudnuna avastas ta, et oli salli maha unustanud, kuid tagasitee oli kinni kasvanud ning sellest võsastikust läbi murdmine oleks võtnud aega ja energiat rohkem, kui edasi rühkimine.

Üllär võttis sammukiirust maha ning asus enda ümber toimuvat jälgima.

Kõik tavalised näod, mõni tuttavam eelmistest hommikupoolikutest nii kahe-kolme aasta lõikes. Täpselt sama kaua, kui Üllär alevikust kusagilt mõttetust kohast Läänemere kaldal päris inimeste hulka kolis. Üks poetagune heidik viipas laisalt nukralt silmapiiri taha kaduvale lahkujale, kuid mineja ise oli õnnest peaaegu trussikutesse vesistamas. Lõpuks ometi aksepteeriti teda tõsiseltvõetavaks kandidaadiks ametikohale, kuhu oli eeskujulikult tugev konkurents. Tema, mees põhimõtteliselt karu pärasoolest, mitte midagi ütleva töökogemusega vallamajas, kuid kindla hariduspõhjaga. Ju siis vestlusvoor oli niivõrd veenev, arvas Üllär, kuid vahet ei olnud - unistus põrgupõhjast ära kolimisest sai teoks.

Tilk tumedat tõrva tilgub ikka meemannergusse ning värske linnakodanik avastas end hulga inimeste keskel, kellega tal polnud sõna vahetada ning kes tema seisukohtadest suurt midagi ei pidanud. Neil oli kiire ja eeldati, et kusagile tormab ka tema, kuid Üllär oli maamehele omase pika toimega ning polnud veel perroonilegi jõudnud, kus elu kiirrong vuhises edasi ja tagasi, moodustades justkui ühe korduma jääva ringi, kust sai vaid maha hüpata. Kuid too rada omandas nii kiire hoo, et maha sai vaid end tõsiselt või fataalselt vigastades.

Mõned nädalavahetused üritas ta sulanduda ühtsesse purjalik massi, kes teineteisele keeli kurku toppisid ning hiljem peldikuboksi varjus muudki. Ei muutnud too käik midagi. Ühe tagasihoidlikuma välimusega tütarlapsega sai küll jutule, kuid õhtu edendes sai selgeks, et too pealtnäha vaguravõitu armas naisuke teeb vaid tasulisi vastuvõtte ning parema meelega edaspidi ei kohtuks. Kui, siis vaid mõneprotsendilise töötunni maksu tõusuga.

Veelkord saatust narrida proovides nõustus ta lõpuks kolleegi pealesurutud pimekohtinguga, millest võtsid osa Daisi, tema abikaasa ning too müstiline naine. Daisi sõbrannad näisid kõik täiesti toredad tavalised naisterahvad nagu kolleeg isegi - ainukene sõbralik nägu Ülläri uues keskkonnas. Mõnda neist võis lausa kauniks pidada, kuid näis, et nood paremad partiid olid juba hõivatud ning mitte ühe, vaid lausa vahekordselt.

Kuna Ülläri meelest olid nood trofeemaigulised näitsikud nagunii tema liigast tunduvalt kõrgemal, pidas ta lugu nendest ordinaarsematest. Eeskujulik arvutitundmine lubas tal Daisi sotsiaalmeedias ringi tuulata ning kuigi ta end pärast kehvasti tundis, mõne vestluse töökaaslase ja tema sõbrannade vahel läbi lugeda. Ja oli ikka mahlakaid detaile küll! Kuid ei midagi ülimalt labast. Nii et asjade seis näis stabiilne ning suurt prohmakat polnud vaja prognoosida.

Õhtu aga nägi välja selline, et nad lobisesid kolmekesi maast ja ilmast, jäid veidi purjakile ning maabusid natukene peale keskööd igaüks omas urkas. Seda müstilist kaaslannat ei saabunudki, kuigi Daisi helistas kolm korda ning saatis viis lühisõnumit. Vastust ei tulnud. Kinnine toon, vaikus eetris.

Hiljem uudishimust kannustatuna avas Üllär luba küsimata ühe naiskolleegi sotsiaalsetest kanalitest ning tulemus oli midagi, mida mees tõepoolest ei oodanud, ei osanud kartagi. Kuna ta teadis, mis pidi olema tolle kohtingukaaslase eesnimi, ei võtnud mitmekümnest erinevast vestlusest õige välja selekteerimine pikalt aega.

Daisi: Miks sa ei tulnud? Ma saatsin sulle ju mitu sõnumit ja hellasin.

Müstika: Ah, tead, ma ei taha praegu sellest rääkida, jube kehv olemine on.

Daisi: Ok.

Päev hiljem.

Daisi: Räägi nüüd, mis juhtus?

Müstika: Ausalt?

Daisi: Nojah, ausalt.

Müstika: Ta tundub selline mees, kellega ei ole tulevikku lihtsalt. Ja kena ei ole ta ka. Suht koledapoolne. Oleks vähe tegijam, elaks üle.

Daisi: Oot?! Ta ju töötab minuga koos ja sa tead küll, et ma teenin hetkel isegi rohkem kui Danel.

Müstika: Ma ei saa nagu end näidata koos äbarikega. See viib mu aktsiad alla ja siis hakataksegi mõtlema, et ma nagu luuseritega lävin. Tüüp ei oma nagu mingit kaalu tegijate seas.

Daisi: Sa ajad nüüd päris hullu juttu.

Müstika: Ma lihtsalt ei saa.

Daisi: Ma ei mõista sind.

Müstika: Kui natukene mõtled, siis saad aru.

Daisi: Ma ei tea.

Müstika: Kas sa oleksid Daneliga elama hakanud, kui ei oleks teadnud, et tal on päris hea käpp tänu isale suurtes firmades sees.

Edasi ei tahtnud Üllär lugeda. Ta teadis, mida Daisi võis sõbrannale vastata. Isegi temasugune tore naisisend ei saanud vastu sotsiaalsele survele ning inimlikult võttes oli see mõistetav. Pärast seda ei tunginud ta enam kolleegi isiklikku virtuaalellu ning vältis reaalseidki kokkupuuteid. Danel oli muidu täiesti normaalne mees, kuid tunne, et ta on kolmas abiratas kaherattalisel sõidukil, ei teinud absoluutselt head. Ning too teadmine kõrva taga, kuidas sõber tegelikult mõtleb.

Kuid hallid toonid libisesid tema elumerelt ühel kolmapäevasel päeval, kümme minutit enne kaheksat, kui Üllär trepikojast tanavasillutisele astus, et bussi peale sammuda ning viie minuti pärast kontori ees olla.

Koos temaga sattus samale teele üks pikasääreline kullakarva kiharatega olend. Kindlasti naissoost, umbes samavanune, kuid kas ka olemas selsamal mõttelaiuskraadil, polnud esialgu tähtsustki. Kahe ilmaolendi pilgud kohtusid ning vahetati naeratusi.

Üllär tundis, kuidas miski temas liigatas, midagi liikuma hakkas ning tema sültja vere uuesti voolavaks muutis. Ta proovis leida tolle kaunitari kohta infot, kuid ei olnud, millest kinni haarata. Puudus igasugunegi niidiots, helkiv nõelapea heinakuhjas. Mees ei teadnud ka, kust kohast sümpaatia järel tavasituatsioonis luurama asuda. Päris järgi käia puntist X punkti Y oleks ka olnud totter ning raudselt jääks vahele. Päris kohe juttu ajama minna polnud samuti julgust. Ja nii kutsuvalt too blondiin ei naeratanud, nii et risk oli ülikõrge.

Nii nad sattusidki aeg-ajalt ühele rajale sammuma ning Üllär oli juba valmis võtma ette selle keerulise käigu ning ütlema lihtsa "tere", kuid kui ta oli juba ärganuna oma vaimu valmis pannud, pidi ta 7:52 üksinda ära sõitma. Moraal langes silmnähtavalt.

Kuid täna majast välja tuisates oli hoopis teine tera - lootust näis olevat rohkem, kui argipäevaselt. Üllär heitis pilgu käekellale: 7:51.
Pagan, vandus ta.

Pärast igat teist edasisammu jälgis ta, mis jäi temast maha, mis toimus tema ees ning nii vasakul kui ka paremal.

Pagan, sajatas ta veelkord. Ma jäin hiljaks!

Üllär seisatas, lükkas pilgu veel korraks ekslema, kuid ei midagi. Peatuseni oli jäänud nii nelikümmend meetrit.

Kurat küll! ütles mees ning lonkis noruspäi edasi. Alati siis, kui ma valmis olen, läheb midagi valesti.

Müstika: Meeleheitel mees on nagu jube turn-off, tead. See Üllär on täpselt selline tüüp ju ka. Kaugelt juba tunda. Sinu Danel küll selline vend ei näi kusagilt.
Daisi: Ära jama! Sa tead ju küll, et kui ma Daneliga suhtlema hakkasin, elas ta mingis ahjuküttega üürikas ning isaga üldse ei suhelnud. Ma ju kolisin temaga sinna kokku esimeseks, mitte nende Pirita majja. Kolm aastat elasime seal enne, kui ma teada sain, kust Danel pärit on. Läbi pika pinnapeale käimise viis ta mind perega tutvuma.

Müstika: Kuid sa tundsid potentsiaaliga mehe ära.

Daisi: Ah, sa hakkad nagu õlekõrt lõhki ajama. Räägime hiljem. Tšau.

Müstika: Ok, tšau.