Perspektiivitus

Kellest saab muusik, kes kujuneb kirjanikuks. Keegi hakkab ettevõtjaks. Üks saab isaks. Mõnest ei saa kaupluseketis lettide vahel tuiavat turvameestki.

Maime ei mäletanud, millal esimest korda emalt naiivselt ja valevabalt päris: "Kas me oleme vaesed?"

Koolis käies oli aimata küll, et teiste riided on paremad või lõhnavama pesupulbriga puhtaks küüritud. Tema, kellel kord vedas ja sai allahindlusega kehkatundideks muretsetud uhked spordijalanõud alla pandud, leidis need pärast tunde esimese korruse poiste peldiku potist. Ta oli otsinud tunde ja isegi muidu tõre kartsamutt oli abikäe ulatanud. Too abiline leiu avastaski, sest plikana polnud väga julgust poiste tualetti ronida. Kes teo toime pani, ei selgunudki, aga aimata oli. Ema kehitas õlgu ja lubas palgapäeval uue osta. Kui raha üle jääb... Midagi ei jäänud üle.

Mida ema tema küsimusele vastas, polnud samuti päris sajaprotsendiliselt meeles, kuid eeldada võis, et naine kehitas õlgu ja asus öisesse vahetusesse tööle minema. Tagasi vaadates võis too, keda ikka emaks kutsuti, pigem isamoodi toimivaks pidada - napisõnalisus, konkreetsus ja professorlik hajameelsus, mis oli segatud väikese doosi ükskõiksusega. Muul viisil polnudki vist võimalik sel ajahetkel. Edaspidi muutusid olud muidugi halvemusepoole.

Väike naeratus ilmus Maimu suunurka alles siis, kui tütar abiellus. Pulmapidu oli tagasihoidlik, kooselu sujus esialgu tõrgeteta, kuid mis ei tahtnud kuidagi tulla, oli järelkasv. Mart oli juba varem ette heitnud abikaasa leigust linade vahel, kuid see tõik muutis asjalood veelgi hullemaks.

"Vale mehega elad," ütles ema, kui oli läbi oma õe, Maime tädi kaudu, asjast teada saanud. Nagu inimesega temaga ju suhelda polnud võimalik.

"Kas minu isa oli siis õige?" küsis Maime vihaselt, lootes, et too tuim tükk korragi liigatab ning temas miskit liikvele asub.

Maimu aga raputas õlgu ja sammus toast välja. Maime kujutas ette, et ta marsib nagu sõdur rivis, saapad vastu asfaltit sädameid löömas.

Abikaas aga otsis viga naises ning püüdis meeleheitlikult oma viljakust tõestada võõrastesse sängidesse pugedes, kuid ümberlükkamatut tõestust ei ilmnenud. Põuest ilmus poolik, pakk sigarette ja kahtlase väärtusega sõbrad.
Maime leidis omakorda nutuõla, kes pika mangumise peale tõestas tema veatult funktsioneerimist. Lauale laotud tõendikuhja hävitas arst, külmade käte ja klaasistunud pilguga.

Lahutus oli möödapääsmatu.

"Vale mehe leidsid," lakoonitses Maimu.

Tõendite ellimineerimisega kaasnes tagasipööramatu kahju, miniatuurtõest sai olematu tühjus.
Pilt tema elumaalist tuhmus järk-järgult. Tulevikuvaateta olevik, mälestusi mitte-vääriv minevik.