Imelik, mõtles Urves, et kikas nüüd enne pimedat ka endast teada annab. Pidi ju too enne koitu aia otsa ronima ning häälepaelad valla laskma. Pealegi, lähim asustus on too talu kaheteistkümne kilomeetri kaugusel, kust teed sai küsitud. Peab ikka vaikne siin olema, et kõrv nii hästi võtab.
"Kas polnud hea mõte siia pageda, mis?" päris Urve mehelt.
"Jah, sul oli õigus," andis Urves vastuseks ning keeras end seljale. "Meil on seda väljasõitu vaja."
See oli vist Urve isa sünnipäev. Urves istus diivanil, Urve vendade Umro ja Urmo vahel, kuid keskustellu polnud ta kutsutud. Tähendab, oleks olnud, kui tal oleks mõni tark sõna vahele poetada, kuid ta ei jaganud perekondlikke väärtuseid, mida Urve talle nüüd üha tihemini mõista andis. No mida ma teha saan, et mind ei koti üldse mingi teadus, füüsika ja asjad, oli Urves vastanud ning Urve jäi mõtlikult vakka. Nii istus ta ligi viis minutit ja siis lukustas end peldikusse. Mu vanaisa luges küll omal ajal kõvasti Horisonti, aga sellest vist ei piisa, hüüdis Urves pagendusesse pugenud naisele järgi.
Jälle on mind siia üleelama jäetud, vandus mees omaette kahe teadusmehe vahel. Mõlemad korralikud pereisad, mõlemal üpriski talutava palgaga ametikoht ning kõik selle juurde kuuluv. Umro kuulus koalitsioonierakonda ning oleks peaaegu riigikokkugi valitud. Urvesel polnud isiklikku autotki.
Raudselt tegi Urve seda meelega, sajatas üksijäätu. Kuhu ta nüüd kadus? Kes teab, mis ämm talle jälle seal kõrva sosistab.
Talle meenus, kuidas kord kolmeaastasena oli ta end ükshetk avastanud ihuüksinda kõrgete lagedega kolmetoalises kesklinna korteris. Pool-opakas vanaisa oli end järjekordselt oma tuppa barrikadeerinud ning lapse hõiked tekitasid temas veel suurema paranoia, nii et kui isa ja ema lõpuks kinost tagasi jõudsid, oli ühes toa nurgas lõdisedes kükitamas üks väike ja teise toa nurgas üks suurem laps. Edaspidi sai juba harjumiseks, et vanemad kadusid siis, kui tahtsid, andmata selgitussilpigi, silmapiirilt ning ükshetk otsustas laps, et teeb oma rändekäigu ning on sellel reisil siiani. Muidugi teavad nood kaks, kus ja kes Urves on, kuid üle kolme sõna suhtlust ei ole olnud sellest ajast peale.
"Kas sa oled mõelnud, et võiksid ikka püüda olla rohkem meie moodi?" küsis Urve küsimuse, mida vähemalt täna ei lootnud Urves kuulda. Siin, rabajärvekeste vahel, tummas lummavas vaikuses. Võiks ju nautida seda ürgsust ja ehk teineteistki.
"Jälle see jutt!" ohkas mees. "Sa ju tead väga hästi, et see asi ei klapi. Mis mõtet on nagu forsseerida kõike. Ma ei suuda olla see, kes ma ei ole."
"Sa ju tead, kui tähtis mulle mu pere on!"
"Jah, ma tean, aga mis saab meie perest?"
"Meil ei ole seda... Aga me peaksime olema osa minu omast!"
"Teada jah, miks meil ei ole."
Urves pani end tihti valiku ette, kas Urve või mitte Urve. Ja ta valis Urve, teadmata sügavalt, miks. Võib-olla olid nad kokku kasvanud nagu tamme juured, mida sai lahutada vaid üks hea kümme kihvteravat saeketti. Isegi need kaasa targad vennad ei suudaks oma raudse loogikaga seda mõistatust lahti harutada. Kuid millalgi see pidi juhtuma, see oli selge ning seda lehka võis tunda õhustki. Üks tahtis oma ja teine olla teiste oma ning need kaks ei saanud kuidagi ühte rada lonkida. Nad mõlemad pingutasid omamoodi, et liitu hoida, kuid mis oli selle panuse üldine idee, ei aimanud enam kumbki. Urves käis välja plaani, et teeks väikese ringreisi lähinaabruses, näiteks tuur Skandinaavias, mis sai teoks, ning Urve, et veedaks ühe toreda öö kusagil põhimõtteliselt lageda taeva all, naudiks loodust ja nii. Need ei olnud ainukesed püüdlused, vaid lähiajalugu neist, kuid miski ei sidunud lahtikisutud umbsõlmpaela nii, et see tasapisi uuesti kinni kasvaks.
"Okei, millal me siis lahku läheme lõpuks?" valgus ootamatult üle Urve huulte. Naine isegi oli oma hetkeemotsioonist pisut üllatunud.
"Ma ei tea, varsti peaks," kostis Urves tähistaevasse pilku puurides. Ta oli üllatunud kaasa järsust avameelsusest, kuid samas mõni sekund küsimust seedinuna ei olnud ka. "Vist ammu oleks pidanud."
"Jah, juba mõnda aega tagasi," nõustus naine ning nad keerasid teineteisele ühises magamiskotis lebades selja.
"Head ööd!"
"Head ööd!"
Ärkamine oli karmivõitu, kuigi vastärganud tulekera soojad kiired tungisid puulehtede vahelt ülestõusjate pilkudesse. Selline pohmeluse-laadne tunne, mis tahtis maha murda, kuigi värsket õhku hõljus nende ümber miljonite tonnidena.
Oleks pidanud ikka selles matkamajas ööbima, arvas Urve.
Värske õhk ei ole ikka linnamehele, oli Urves arvamusel.
Nad ei söönud hommikustki, kuigi olid päris hea noosi kodust kaasa pakkinud. Võib-olla teevad nad lõpuks käigu, mis oleks neile mõlemale õige vaatamata sellele, et oli juba hilja ning tagasivõetamatu kahju korda saadetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar