Aeg (1,2.3.4), sa libised seebitükina käest...
Istusime
ukse ees trepil ja vahtisime põllu peal tantsivaid viljapäid ning
kuidas silmapiiri taha maanduv õhtupäike veel viimaste kiirtega nende
blonde päid B vitamiinistas.
Ta oli sama vana ja sama haige, mõned krossid lõplikule pimedusele võlgu, nagu oli olnud ilmsigi.
Siis sõnas ta: "Tead, sa ei ole nii vana, kui sa arvad. Tegelikult oled kolmkümmend kaheksa."
Ta oli sama vana ja sama haige, mõned krossid lõplikule pimedusele võlgu, nagu oli olnud ilmsigi.
Siis sõnas ta: "Tead, sa ei ole nii vana, kui sa arvad. Tegelikult oled kolmkümmend kaheksa."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar