Regressiivid

1.

Elmut võttis viina. Raskelt ja südamest, kivi sellelt tukslejalt kukutamata. Kibedamekiline vool seda lahmakat endaga allapoole kaasa ei võtnud ning ilmus nagu päästerõngas vee peale. Elmut võttis vägijooki ka siis, kui ta kaine oli, sest ta mõtles tinutamisele umbes sama intensiivselt kui nooruk seksuaallähedusele. Ühel korral proovis ta oma elutähtsat liigetki pudelisse pista, et toota juurde uusi Elmutinäolisi alkoholianumaid, mis kasvavad nädalatega väikesest lapikust viieliitriliseks koletiseks. Eksperiment luhtus.
Pärast seda üritas too keskealine kaks korda lahutatud mees end lae alla riputada, kuid oskamatud sõrmed, mis sõlme punusid, ei täitnud oma ülesannet adekvaatselt, nii et ligi sajakilone meespurakas iga kord maha prantsatas, väänates viimasel korral jalagi.

"Mida paganat sa nüüd teed?!" hüüatas korterisse sisenenud Elvi, Elmuti tütar esimesest abielust, kes aeg-ajalt isa vaatamas käis ja tema kommunaalmakseidki tasus.

"Noh, ma siin..." kokutas Elmut. "Tegin mõned teaduslikud katsed... inimkatsed, võib öelda."


2.

"Noh, on sees juba?" päris pahane naishääl. Oli kuulda nohisemist ja nohatust. "Mida sa mökutad kogu aeg? Nagu taandarenguga oleksid."

"Kohe-kohe saab," kostus vastuseks. "No nüüd peaks täiesti lõpuni olema."

"Ma ei tunne midagi!" hüüatas naine.

"Mis mõttes?" oli meeski üllatunud.

"Mitte midagi ei saa aru nagu!"

Nad lamasid kõrvuti, mõlema pilgud lakke kinnitunud.

"Proovime ehk homme uuesti?" küsis naine, olles pisut rahunenud esialgsest ebameeldivast üllatusest.

"Ei ole vist mõtet ikka," kostis mees ohkega.

"Viimane kord, kui ma aitan sul midagi kodus parandada," lausus naine solvunult ning tõusis vannitoa põrandalt, et too tüütu õhtupoolik homseks hommikuks ära unustada. "Viimane kord, ma ütlen," kajas too keskeale lähenev femiintoon, mis vaibus tasapisi magamistuppa, teki alla.

3.

Miiale näis, et juba mõnda aega vaatavad kõik tema peale kuidagi imeliku pilguga. Eriti just büroos, selles kolmeteistkümne kordses modernses hoones, mille kaheteistkümnendat valitses just tema, kardetud ja ehk austatudki matriarh, Miia, esimene omanimeline.
Tema positsioon peaks juba eos tähendama seda, et keegi ei julgegi tema poole kuidagi viltu vaadata, sest timukas on tema parem käsi ja sõjavägi vasak ning need kaks saaksid veretööks kokku vaid pelgalt leige aplausimotoorikaga.
Ta märkas liftipeeglist end korrastades, et piinlikult sirgeks triigitud särgile oli ninakoll kukkunud ning sinna iminapana kinnistunud. Miia pühkis kiiresti tatitüki särgilt ja kohendas seelikut, sentimeeter üle põlve.

Ma olen ilus, ütles ta oma peegelpildile hääletult, kuid avatudsui. Viis aborti - ikka ilus... Võib-olla ma olen jah natukene paksuks läinud. Peaks vähem sööma, jah, palju vähem.

Uks avanes ja kaadris lõi laiali suur kuubikutest koosnev labürint, mille lõpus asus suur klaasist kabinet, matriahri pesa. koht, kus kuninganna oma tulevasi lahinguid ja konkurentide mõrvu plaanis. Sekretär hoidis telefoni kõrva ääres ja lehvitas sisenenud Miiale.Too assisent oli talle alati pinnapeale käinud, sest tal oli justkui loomulikult trimmis taguots.

Ma olen kõige kauneim ilma peal, suhtles naine omaette edasi, kui sammud teda tema läbipaistvasse kabinetti viisid. Ta möödus mitmetest nägudest, isastest ja emastest. Üks neist oli paar aastat tagasi ühe abordi põhjuseks, teine aga lahutas abielu, sest ilmnes samasooarmastuse talumatu raskus, millel Miia omakorda lahkelt peal trampis ja peenikest sigaretti süüdates lahkus; kolmas lahkus oma kuubikust ja lõikas vannis sooned valla.

See pole minu süü, et nad nii nõrgukesed on, kostis Miia ja tal oli suures plaanis õigus.


4.

Kassat tehes silmas ta, et oli käevarde kena punase joone tõmmanud. Naljakas, et nagu mitte midagi tunda ei olnud, imestas Niiva ja kõrgus esmaabikapi poole, kuigi verejooks oli juba seiskunud ning riidemäärmine oli olnud minimaalne. Noor naine rebis õhukesed paberid plaastritelt ning asetas kaitseribad ettevaatlikult käele - ikka kipitas pisut.

See väike vahejuhtum ei varjutanud teadmispäikest, et just täna õhtul saabub külla üks mees, eriline mees. Vaatad peale ja noh, selline suhteliselt tavaline, kuid kenamapoolsem tüüp. Just selline, kellest nagu puudust ei tule, aga üle ääre samuti ei aja.

Kindlasti suudleb ta, uneles Niiva, ja... Ta tegi muhelev-piinliku pausi... ja seksib hästi. See on talle nagu pilku kirjutatud.

Pärast abikaasast eemaldumist (nad ei olnud veel Nikolaiga ametlikku käiku lahutusprotsessile andnud) sukeldus nüüd peaaegu vaba naine sõbrannade soovitusel baaridesse ja ülemaailmsesse suhtlusvõrku, kust võis teatud portaalidest ja aplikatsioonide abil leida kaaslaseid nii üheks õhtuks kui ka terveks eluks, nagu nad reklaamtekstis tihti väitsid.

Lõbustusasutustest leidis Niiva vaid lõtvu ja kiireid vahekordi, mis viisid korra arstigi külastama, nii et näiliselt vaba võrguühendus näis sobivam ja turvalisem olevat. Nii viipas ta üle erinevate meestenägude ja vahetas kirju portaalides, kuni leidis selle, mida arvas otsinud olevat - tavaline, aga sellest natukene parema välimusega klemm, pealinnast ja kindla töökohaga.

Niiva ületas teadlikult ristmikud punase või viimseid vilkeid tegeva kollase fooritule ajal ning selekteeris need hoiatused hoolikalt ning paigutas siis kasutute mõtete riiulile, kui uus tutvus väljendas end labaselt, tundmata suurt emakeele grammatikat, nõudis pärast teist kirja tagauksest sisenemist ja palju muud põnevat. Pakkus sponsorlustki, kuigi kiire netiotsing näitas, et too säga teenib vaid kakssada eurot rohkem kui Niiva ja millest naine esialgu keeldus ning seilas edasi oma laineharjal, millelt tal polnud plaaniski maha astuda. Isegi naise tihe milfiks (vaatamata tõigale, et Niival järelkasvu ei olnud) kutsumine värske tutvuskaaslase poolt ja muudki rõvedad ettepanekud möödusid nagu tüütu tuulehoog.

Mul on hea meel, et ta minust noorem on, arutas Niiva turvakoodi valvepulti toksides. Vanadest kortsus meestest on jube kõrini. Lõhnavad samuti vastikult.


5.

Suurlinnades lõhkesid pikkade mantlite all pommid ja näriti närtsinud ligimeseihu, kui Jalvar ahju tuld tegi, taamal raadio miskit ebatähtsat sumisemas. Kindlasti uudised, kus keegi jälle kellegi alla ajas, ööklubis end laiali õhkas, kas kogemata või hea meelega kellegi lihtsalt maha koksas. Meediale meeldib vere lõhn ja publik vajab ettekujutlust selle hõrkvihavast maitsest.

Maailm oli muutumas, kuid Jalvar ei teinud sellest välja. Mees tegi, mida tegema peab: käis tööl, tegi sisseoste, laupäeval kummutas kaks õlut teleka ees ning magas piisavalt. Ning küttis ahju, et hommikul kere voodiriiete külge ei külmuks. Nüüd, suveõhtuses lämmis, mis ähvardas sajuga karistada, polnud puid vaja pliita alla visata, kuid sisseharjutud sunniskäigust vedas ta siiski ühe pooliku sületäie sisse - kurat teab, millal jälle järsult külmaks läheb ja siis hea kuiva hagu alla heita.

Kord proovis ta naisterahvastega internetis tutvust teha, sest alev oli väike ning valik veel nigelam kui kesine - kas liiga noored või muldvanad. Eimiskit lootustandvat ühele peaaegu keskmisele.
Üks pealtnäha tore mimm, omasõnul müügijuht ja kohe-kohe lahutamas, näis täitsa lubavat, kuid too näis otsivat midagi, täpsemalt öeldes kedagi muud. Ju siis ei olnud talle piisavalt põnev tüüp. Tundus tõsine pervomagnet.

Ükspäev komistas Jalvar bensukas omaenda jala ette ning maandus paari ees, kes teda põlglikult silmitsema jäid. Jalvar tankis oma usaldusväärset Audit peaasjalikult kohas, kuhu oli sõita viiskümmend kilomeetrit. Et vähekenegi muutust ja liikumist, sellist sobivat, argiellu tuua.
"Täpselt sama möku nagu sina," oli naine oma kaaslasele torganud.
Pidi uue kohvi ostma, muud midagi. Kondid jäid terveks.

Sealsamas tanklas, mis asus suurema asumi keskpunktis, silmas ta järjekorras naisterahvast, keda oleks julguse olemasolul kõnetamagi läinud. Mingi lolli vabanduse kõnetamiseks oleks ikka välja mõelnud. Paar aastat tagasi oli ta kindlasti saledam, avastas Jalvar end mõttelt. Too ebatäius turgutaski tuima mehekeha, kuid miski hoidis teda viimase hetkeni tagasi. Kui ta naist tumedasse linnamaasturisse astumas nägi, mõistis ta, et nagunii oleks see olnud kõrgliiga teema. Jalvar ise pallis rahvaliigas, too tühjavõitu ilmega kenake aga meistriliiga tabeli alaosas.

Eile... jah, see oli vist eile, kumas mehe kõrvu raadiost uudis, et ühest lähilinna korterist leiti laip. Enese käe ja nõu ohver olevat viinakuradiga kõvasti mehkeldanud, olnud omal ajal inspireeriv õppejõud Tehnikaülikoolis.

Pagan, kuidas elud ikka mäest alla kuristikku veerevad, imestas Jalvar. Väga habras, nii habras, kuid vahel sitke ja nagu metallist valatud... Tema tegi valiku, mina lihtsalt olen ja mul on juba päris pikalt ükskõik.