Igavene teine

Kui Jalvar maantee pealt oma kodurajale keeras, silmas ta puude kohal looklevat suitsukarva lohemadu. Mees surus gaasipedaalile ja tippis telefoni hädaabinumbri. Peast käis läbi mitu ähvardavat mõtet, kuid kui ta neist kuuendani jõudis, oli ta autoga läbi hoovivärava sõitnud, pildudes pilpaid siia-sinna, ning pilt, mis tema ees lahti rullus, oli trööstitu ning ta katkestas poolelioleva kõne.

Majast oli alles jäänud vaid mustavad laibakujutised, vana pikk televisiooniantenn oli pikali jäänuste sees ja justkui sirutas oma hargid abiks taeva poole. Jumal aga pidas lõunapausi (üks õun, kaks viilu musta leiba, Kiievi kotlet salatiga ja klaas tomatimahla) ning juba üldjoontes oli tal ammu seal maal toimuvate protsesside suhtes tülgastus tekkinud, nii et mida aeg edasi, seda sadistlikumaks ta oma hoolealuste suhtes muutus.

Hea, et ma midagi väärtuslikku siin ei hoidnud, leidis Jalvar toimunust midagi positiivset. Muidugi jah, too kirves oli uus ja hea puid lõhkuda... Ja fotoalbum Janest, meenus talle järsku. Mul on hea meel, et see põles. Ei pea enam ennast piinama.

Üsna pea oli kuulda kaherattalise mootori kuma ning saabus uudistajaid mujaltki lähimajapidamistest.

"Mis sa nüüd peale hakkad?" küsis tsikklimees, lähim naaber Mardi-nimelisest talust. "Ehitad uue peale ehk. See vana oligi paras sipelgasööt. Võib-olla teed lõpuks laudagi ja hakkad päris maameheks."

Jalvaril polnud õrna aimugi, mis edasi saab, ja vassida samuti ei viitsinud, nii et andis ausa vastuse:

"Ma ei tea."

"Nojah," jätkas naabrimees juttu, "natukene vara küsida, tõepoolest. Aga plaan peab olema. Isegi nüüd. Plaan peab olema," kordas ta sigaretipakist suitsu otsides. "Tahad ka üht?"

Jalvar raputas eituseks pead. "Mul on tänane limiit täis," sõnas ta.

"Ma ei tea, ma paneks küll paki pastajana kindlalt. Sellise asja valguses eriti. Võtaks ikka julga jahedaks küll, kui omal laut või maja maatasa põleks. Jahipüss tuleks lausa kombaini kabiinist üles otsida ja kokku panna. Tead, palju ma pangale raha võlgu olen? Kõvasti, ma ütlen. Selle eest saaks Tallinnas vist ühe kahetoalise korterigi. Aga mitte muidugi kesklinnas. Ma elasin ka pool aastat seal pealinnas, tead. Hing hakkas veritsema ja käbarad igatsesid musta küünte alla. Ma olen selline mees lihtsalt. Räägitakse, et pederastiks sünnitakse, ma ei usu seda. Seal on kindlasti midagi veel, mingi nõme onu või lihtsalt naised ei taha sellist. Aga noh, igal juhul olen mina tõsine maaseksuaal, sest see linnaõhk mind kohe kuidagi vabaks meheks ei tee... Oled kindel, et tobi ei taha?"

"Ei," kostis Jalvar, "ei soovi."

"No eks sa küsi, kui isu tuleb," ütles jutukas naaber, kes kandis nime Jaak, ning tõmbas tikku uue sigareti süütamiseks. "Kui ma lobisema kukun, siis nagu ei saa enam pidama," selgitas ta Jalvarile. "Panen vähemalt poolteist pakki järjest. Mulle näib, et sa nagu ei hooligi sellest jamast väga. Kuidagi tuima tükki teed. Mul viskaks ikka sita jõhkralt ventikasse ja sõidaks kohe Järva ning paneks nosu likku selles... Mis selle koha nimi olgi? Põrgus, just selles Põrgus. Jooks kohe neli päeva järjest ja naise saadaks ka puu taha oma inisemisega. Pärast muidugi paluks andeks, aga siiski."

"Mind tõesti ei kõiguta väga," lausus Jalvar rohkem kui mõni sõna. "Ma elan siin seepärast, et siin on vaikne ja keegi ei mölise kõrva ääres. Selline taluvärk ei ole mulle kunagi meeldinud. Kui tahan inimesi rohkem näha, sõidan masinal paaki täitma."

Jaak pööritas silmi, sikutas sassis habemetüügast - linnamehed olid kohati nagu pederastid.

"Loomad on normaalsed küll, aga nendega tegelemine vajab aega ja keskendumist," jätkas ta.

"Jah, kui loomad ja talu on, siis naistesse nagu palju asja ei ole," irvitas Jaak.

Võib-olla ta ei olegi nii lilla, kui ennast paista laseb, mõtles naabrimees. Asjadest on ta alati aru saanud, seepärast temaga vahel hea juttu puhuda. Janelaga suurt juttu puhuda ei saa, sest temalgi tööd käed-jalad täis ja vahel saunas saab pisikese õllekese kõrvale nagu paar sõna elust ka üles võtta, kuid jah...

"Mitte et mul aega ei oleks. Töö nagu jätab mulle vabad käed ja ei pea kusagil kontoris passima. Ma oleks ammu Paldiski maanteel püsiklient, kui peaksin kusagil paneelmaja korteris konutama. Ja noh, ma olen käinud nagu Londonis, New Yorkis, Pariisis, Brüsselis ja Berliinis, nii et nagu meie pealinna elutempo on aegluubis nende kõrval, kuid see müra... Need inimesed, kes kogu aeg midagi tahavad. See kogu asi muudab tuimaks. Isegi rõvedaim porno ei liiguta ühtegi retseptorit."

"Sa vaatad pornot või?" päris Jaak värelusenoot hääles.

"Enam ei viitsi sedagi. Ei paku nagu seegi midagi. Isegi vingeim amatöökraam, mitte nagu debiilsete võltside dialoogidega mainstream."

"Sa nagu..." ütles naabrimees justkui julgust otsides. "Sa nagu soovitada ei oskaks midagi?"

"Ah, kuule, unusta ära," sõnas Jalvar. "Ma ei vaata mingit pervokraami, eksju!"

"Ma ju seda ei väitnudki," hüüatas Jaak. "Ma niisama lollitasin ju!"

"Olgu, okei, unusta ära siis."

"Ja-jah. No teeme siis nii jah... Vaata kurat kuhu see jutt läheb sellises olukorras. Tohotillae, ma ütlen. Suhteliselt võsas lugu küll... Sa ikka peaksid edasi siia jääma. Mul siin juttu ajada kellegiga ja, nagu sa rääkisid, sul seda kohta siin vaja, sest muu on jama. Mul ühel tuttaval on see vana soojak, tead küll, see rataste peal selline. Mingi sotiga annaks ära. Talvel kõlbab kenasti. Tüüp ise elas ka selles koos naise-lapsega lausa, kui majale suure remondi ja juurdeehituse tegid. Samal ajal treisid teise lapse ka," pilgutas Jaak rõõmsalt silma.

 

Võimalik, et ta tegi ainult nalja, mõtles naabrimees. Pani omameelest laheda pirni. Aga mul on tõsi taga. Mu kollektsioon vajab täiustamist ja vana, oleme ausad, on nagu kapsaks vahitud juba. Kaks kõvaketast kraami täis! Midagi uut on vaja, midagi... Midagi vingemat! Küll ta mulle kõik välja räägib. Teeme sauna, võtame kanged õltsid ja küll see jutt jooksma hakkab. Vaiksemadki mehed on kaagutanud kõigest nagu leghornid õrrel.
Mul on vaja seda. Mul on vaja seda rohkem, kui temal üksindust. Ta ei aimagi, kui väga on mul seda vaja. Seda ja ei midagi muud! See teeb mind õnnelikuks...

"Ainult sada eurot?" segas Jalvar ta mõttele ebaviisakalt vahele.

"Mhh.. Jah... Mhh," komistas Jaak. "Just, sada euri, ausõna. Ma võin talle kohe traati tõmata, tahad?"

"Kui viitsid, tee kõne talle. Ma käin korra linnas ära ja siis ehk tagasitulles saame asjad korda ajada."

"No suurepärane, kuule! Aga sa mõtle ikka lauda ehitamise peale. Kanakuudi võid ehitada, kui nagu karja pidama ei hakka."

"Jaak, seda ei. Kohe kindlasti mitte."

"No ära piparda midagi," õrritas ta laialt naeratades. "Küll elu su lõpuks paika paneb. Sul ei saa aegade lõpuni ükstapuha olla."

- Jaak räägib, ja ta teeb seda ikka paganama palju, et tal parim sõber läks Norrasse tööle, mõne aja pärast vedas pere kaasa ning juba mitmendat aastat proovib olla põhjamaalane. Harva helistab, Jaak üritab rohkem kontakti saada, aga enamjaolt jääbki kutsuv toon kutsuvaks. Võib-olla on tal minust villand saanud, ütles Jaak siis. Ma nagu kuidagi ei imesta, vend on ikka kohati päris segi omadega.

Mina ei ole olnud kellegi parim sõber, see, kellega nagu puuda soola ollakse ära söönud või keskkoolis tükke teinud. Isegi poisipõlves mitte. Ma olen see huvitav tüüp, vähe mõtisklev-tusane, intelligentne nagu öeldakse, aga see kõik on teatud piirini. Kui peaksid aga need päris semud ühendust võtma, on selge, milline saab olema valik. Nendega veedetakse see suurem osa ajast. Samas, kogu aeg ei saa ju tõsine olla, vaja ju nosu ja noks likku panna aeg-ajalt. Kuid siis, kui on oma pruudi asemel kedagi teist pruugitud ning kodus taldrikud vastu maad kukkumas, otsitakse mind üles ja ma vastan. Vahel jätan kõne kutsuma nagu too Jaagu endine sõber, kuid üldjuhul siiski kuulan, mis öelda on.
Ja see ei ole midagi uut. Mikroeranditega.
Saab too siis oma raske loo ära räägitud ning minu aeg on raisatud. Oleksin võinud tähti õues vahtida või midagi. Peale suure ja väikese vankri ma nagunii miskit muud ära ei tunne. Natukene prosti tunne tekkib. Ja siis mingid töllid unistavad olla suur guru ja asjad, kuid nad ei taipa, et see ei ole vaid ususekti pealik olemine, et saad kõik nooremad värvatud esimesena järgi proovida, see on nagu...

Mul on kõrini olemast teine valik: säästusõps, säästumees, säästupoeg, säästuisa.
Kuigi näib, et see ongi mu tee, ei tee ta mu hingele head.
Seega ma ei viitsi jahuda, elan siin kuradima kuusehekkide vahel, kilomeeter maanteest ja jobud saadan pikalt. Kuid nüüd see Jaak, lobamokast pervert, külje alla libisenud. Vean kihla, et kui too isehakanud põhjamaalane traati tõmbaks, tõmbaks Jaak kohe minu poolt leebet, otse üle mere. Ja tema puhul parem ongi, sest seda loba ei jõua ära kuulata...
See kõik on nagu üks surnud ring. Ma olen igavene teine.