Vaevan oma rõveda lõustaga ehitud pead minevikukahjamistega...
Tehtud või tegemata rumalused, tagantjärgi tarkused, kasutud või lausa tervisele kahjulikud inimsuhted...
Mõni päev vaeva vähem, mõni hommik või öö, mis veedetud unedemaal, rohkem. Vahel tungib too tüütus lausa unenägudessegi!
Olgu kogustega, kuidas on, kuid lahti lõplikult neist painajatest ei saa. Võtan rusikasse surutud käe taskust ja virutan pahalasele vastu lõuga, kuid vaatamata sellele, et paiskan ta külmale asfaltile, tõuseb ta, moll irves ja suunurgast tilkumas nire elunektarit, üles ja on valmis uueks lahinguks.
Leidub vaikseidki perioode, kus saab rahulikult, püss murule asetatud, katelokist kehatäidet manustada, pahvida üks mahe sigarett ning vaadata taevalaotusel kogunevaid pilvi ning mõistatada, mis loomakujundeid nad moodustavad. See oleks justkui meelepete, et nii asjad jäävadki. Küllus ja lumm ning ei ühtegi piiska tõrva hästi lõhnavas meepütis.
Tahad rahu, valmistu sõjaks - nii püüangi toimida. Surmaprits on küll maas lebamas, kuid kuul on rauas; lusikas kobab sööginõu põhja, kuid kolmas silm ja kõrv on valmisolekus järsuks pöördeks.
Tehtud või tegemata rumalused, tagantjärgi tarkused, kasutud või lausa tervisele kahjulikud inimsuhted...
Mõni päev vaeva vähem, mõni hommik või öö, mis veedetud unedemaal, rohkem. Vahel tungib too tüütus lausa unenägudessegi!
Olgu kogustega, kuidas on, kuid lahti lõplikult neist painajatest ei saa. Võtan rusikasse surutud käe taskust ja virutan pahalasele vastu lõuga, kuid vaatamata sellele, et paiskan ta külmale asfaltile, tõuseb ta, moll irves ja suunurgast tilkumas nire elunektarit, üles ja on valmis uueks lahinguks.
Leidub vaikseidki perioode, kus saab rahulikult, püss murule asetatud, katelokist kehatäidet manustada, pahvida üks mahe sigarett ning vaadata taevalaotusel kogunevaid pilvi ning mõistatada, mis loomakujundeid nad moodustavad. See oleks justkui meelepete, et nii asjad jäävadki. Küllus ja lumm ning ei ühtegi piiska tõrva hästi lõhnavas meepütis.
Tahad rahu, valmistu sõjaks - nii püüangi toimida. Surmaprits on küll maas lebamas, kuid kuul on rauas; lusikas kobab sööginõu põhja, kuid kolmas silm ja kõrv on valmisolekus järsuks pöördeks.
Elada alarmeeritud seisundis ei ole mugav, kuid
sellest võib saada harjumus, millest teise, hoopis erinevasse keskkonda
sattudes võib nii kasu kui kahju olla või isegi mõlemat koos. Pole ju
uudis, kuidas sõdur tänu läbielatud koledustele rahuajal koduste
turvaliste seinte vahel murdjaks muteerub, keda pahatihti peatab vaid
tema enda torust lendu lastud metall, mis kolba lõhki lööb.
Olnuga
nalja ei ole, kuid sellega tuleb õppida kooseksisteerima nagu sõjaka
naabriga, nautides küll neid rahuhetki, kuid olles samal ajal valmis
veriseks arveteõiendamiseks, sest alla andes ei oleks olevikku ega
tulevikku - võitluseta alistudes võidaks pahupool terve sõja ning lööks
oma lipu minusse püsti. Enda kehast välja kolida on ilmatuma raske ja tüütu, seega pahatihti tuleb tülinorijale labaselt pasunasse kütta... Järgmise korrani... Järgmise korrani.... Ja järgmise korrani. Vastupanu tasapisi nõrgestub, vaenlane kaotab moraali ning kuigi ta igaveseks ei alistu, on sada aastat aega taagavaba eluolu nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar