esmaspäev, 1. veebruar 2016

Tehnika, teetass ja targutus

 
Märkus: Pildil ja jutul puudub kahjuks seos.
 
Vahel näib, et tähtis ei ole see, kui hästi sa teistele puru silma ajada oskad, vaid see, kui meisterlikult on arenenud su võime iseendale vassida. Mõnel isendil puudub see oskus peaaegu täielikult, seega tema argielu on täis ebaõnnestumisi ja muidugimõista ka õnnestumisi, kuid need jäävad kaadrisse vaid murdosaks ühest pilguheitest, nii et kandvaks pooleks jääb too pahupool. Too kodanik on õnnetum ja loob enda ümber seetõttu rohkem seda miinusmärgiga ollust, mis omakorda muundub millekski halvaendeliseks või otse näkku jamaks.
Mõnikord soojal suvel tuleb peale see väike rahulolutunne, mis lubab põlvekriimudeta edasi kulgeda, kuid võimalus jääb, et seda õndsust kauaks ei jätku ning päike peidab end permanentselt planeedi teisele küljele, juues võrkkiiges õõtusdes läbi rohevalgetriibulise kõrre alumiiniumpurgist Pepsit.
Näiteid, kuidas me ennast petame, on palju ja erinevais toonis, et saaks kirja panna pika-pika loo väga eripalgeliste karakteritega ja ehk sõnadestki jääks väheks ning peaks appi võtma pildid, nii seisvad kui liikumises olevad.
Mis aga on tähtis, on see, et endale hämamisega tuleks jääda piiridesse, kus eluterveks ja füüsiliselt kõlbulikuks jääda. Sel ajahetkel, kus kulgeme, ei ole see rentaabel mõtlemine ja loeb see, kes kõvemini karjub ja viitsib oma egost punnis mantrat korrata. Ja seda ostetakse kamaluga kokku, see on meelelahutus, see on äri ja sellest tõuseb tulu.
Tänapäevane loob enda ümber kolossaalse turvaruumi, aga ei tegele eneseanalüüsiga, arusaamata, et kõik, mis avalikku ruumi paiskad, ei pälvi kohemaid hurraasid ja maani kummardusi, vaid suuremas osas negatiivsust, milles peitub pahatihti see objektiivne, kuid ebamugav kaader, mitte pime sitasti ütlemise sugutung, mida samuti eksisteerib üsna rohkesti, sest osaliselt on sõimajad argpüksid, kuid teisalt on äärmusviisakus võtnud sõnaõiguse.
Paks jääb paksuks ja maitsetu maitsetuks, lukusta sa reaalsust ukse taha nii palju, kui soovid. Kahjuks on enesele ja sealjuures teistele jama ajamine jõudnud nii väiksemate kui suuremate riigimoodustiste südameasjaks. Muidugi, kas riigiaparaat on üldse võimeline olema eetiline ja arvestama päris sündmustega nende ehedal, küll ehk ebameeldival, kujul? Poliitika juba iseenesest ei ole näidanud end küljest, kus kaaluvihid jäävad keskele pidama. Inimese olemus peaks olema ikka tema enda voolida, riikki on tema tuletatud institutsioon, mitte kuldvasikas omaette.
Piirideta hea ja kurjatoov enesepettus on kaks poolt ja kumbki neist ei ole pikas pildis rahutoov. Kasulik on valida see kesktee, mis ei luba ei ühel ega teisel domineerida, sest liiga palju head on võrdne jamaga. Liiga palju head viib maailma tasakaalu kõikuma ning gravitatsioonikadu ei soovi meist keegi. Pahema poolega täpselt sama lugu.
Seega kui valetad, valeta natukene, kuid lase tõtt samuti endale ligi, luues parema, kuid mitte domineeriva häma, mis kaitseb, kuid ei võõruta päris elust, milles on küll ämbritäis kurjust ja valusaid ebaõnnestumisi, kuid samas on fantastiliselt ilus ning kordumatu rännak.

Kommentaare ei ole: