"Kas jumal vaatab alla, siia keerleva maapalli peale, kui ma kruusateid tallan või muidu lollusi teen?" päris Riida kirikuõpetajalt, kes mõtlikul ja kaasamõtleval ilmel tema ees puupingil istus, käed justkui palveks risti asetatud.
Jumal näeb kõike, tahtis usumees esimesena sõnada, kuid leidis, et see oleks liiga labane ja ülekasutatud, seega ütles nii:
"Kui ka mõni pahategu kahe silma vahele jääb, siis kõik muu on ikka ja alati temale teada."
Riidale igasugused kirikutegelased meeltmööda ei olnud, sest ateist-materialistlik maailm igasugust udujuttu ei seedinud. Ja Riida oli omadega selles hetkes, nagu peab olema, mitte kusagil kaugel, kus vanamehed salaja noori poisse näpivad ning ajavad pada, kuidas see on ikka jumala tahe. No ei ole ikka küll, sa räpane pervert!
Kord oli ta Riivuselt küsinud, mida ta sellest ahistamiste teemast arvab, lootes, et noor usuvend kohmetub ja kogelema hakkab.
Ma ei ole katoliiklane, oli Riivus vastanud, ning rohkem selles suunas küsimusi Riidal ei olnud.
Riivus ei olnud alati Jeesusega ühel lainel, kuid polnud ka padupätt, kes vanatädide poekotte tühjendab. Ta tinistas paaris bändis kitarri, käis korra Riias kontserti andmas ning Tallinna lavalauad raksusid tema seitsmekümne kahe kilo all vähemalt seitsekümmend korda.
- Tead, pihtis tulevane õpetaja bändi bassimehele, kes tundus sel ajal kollektiivis kõige mõistlikum ning oskas vähemalt nägu teha, et on teise jutust huvitatud, ma pole isegi muusikakoolis õppinud, ma ei ole elus midagi vist teinud, kuid nüüd plännin siin teiega kitra ning... Meil läheb ju hästi ja saund on mõnus, kuid ma ei tea, ma ei usu enam sellesse.
Madala otsa mees Mihha ei osanud esialgu miskit konstruktiivset kosta - ta tõepoolest tegi vaid näitemängu, et vestluskaaslast kuulas. Mihhast polnud jutumeest, ta mõtles maisetel teemadel. Näiteks mitu õlut pärast proovi võiks juua. Õnneks oli Riivus jutuhoos ja ei pannud seda kõike tähele.
- Mulle meeldib mussi teha, mulle meeldib esineda, jätkas ta, aga midagi on nagu puudu. Ma ei tea, meil ei ole nagu sõnumit. Samas, mis sõnumit saabki üks indie-bänd anda väga. Selline pehme ja iseloomutu nagu see muusika oma eos on. Olgu, vahetan žanrit ja laksan vaid karmi madalhäälestuses metalli, aga see jällegi tekitab veel suurema augu hinge. Tead, ma käisin ühe raskema bändi proovis lihtsalt katsetamas, panin jämedamad keeled pillile peale ja lasin korralikult drop C'sse ning... Minusse tungis veel üüratum tühjus.
Basskitarrist Mihhal tõusis mõneks sekundiks vasaku silma kulm kõrgele, peaaegu poolde laupa - informatsioon, et Riivus oli ilma bändi liidri loata mujal pundis proovimas käinud, tuli kindlasti vastavatele institutsioonidele edastada. Mihhal oli Riivuse kidrakõlast villand. Pealegi kippus Riivus liiga palju soolosid lugudesse sisse kirjutama ning tõsise bassimehena ei sallinud Mihha soolosid silmaotsaski.
Sa oled ikka totaalne värd, kirjutas bändi eestvedaja ja vokalist Truu Aus Messengeri ühisvestlusesse. Ma saaksin aru, et sa reedad meid Ria Pausi pärast. Aga mingi suvaline metal - see on lihtsalt üle mõistuse.
Tõmba perse, närakas! lisas Truu kümne minuti pärast.
Nagu rändrahn oleks mu seljalt kukkunud, mõtles Riivus endamisi. Nüüd hakkan ma ennast leidma, aga luban, et ei tõmba läbi pool pealinna vabadest ja mitte nii vabadest kaunitaridest.
Ria Pausiga liitus esialgu projektipõhiselt hoopis Truu Aus, kes poole nädalaga bändi tuumikuga tülli läks ning pärast hittsingli "Without Faith" salvestust hoopis kauplusekett "Selver" müügitiimiga liitus. Kuna Truu oli levipala kaasautoriks märgitud, reaalselt loomingus kaasa aitamata, kukkus siin-seal mõni euro Autorite Ühingult tema pangakontole.
Riivuse reeturlikkus on tal siiani meeles.
Lootust Riivuses leidus, kuid usku, sellega oli seis hoopis nigelam. Mees oli pärit sekulaarsest, isegi paduateistlikust kodust, nii et nalja pärast ja selleks, et isale pinna peale käia, lasi Riivus on Randvere kirikus ristida. Püha vesi langes temalt justkui aja beebipehme käterätikuga kuivatatud ning pöördumine tagasi pühakoja rüppe toimus nähtamatult, kuid sihikindlal sammul.
Kust ma usu ikka leian, kui kerkkost, kus lööja om mu oma lell, mõtles tulevane kirikuõpetaja ning viis paberid usuteaduse seminari.
Oi, naeris Riivus endamisi, küll vanamees alles vihastab!
Riivuse isa Revo Reepa oli tuntud-kardetud karjäärikommunist ja pealekaebaja, seega kodus pidi olema kõik nagu sotsiaalrealistlikul maalil. Jõule ei peetud, näärid siiski toimusid, seega kingituste puuduses pisikene Riivus kannatama ei pidanud. Pealegi oli priviligeeritud seisusel vabadus soetada letialust kaupa ning võimalik ostelda vaid parteilastele mõeldud kauplustes sel ajal kui lihtrahvas leivasabas veenilaiendeid suurendas.
Usuteaduse õpingud sujusid tõrgeteta ning silmapilgu möödudes avastas Riivus end sellesama koguduse eesotsas, kus oli ristitudki - Randvere.
Veel üks kena mats jalaga vastu seltsimees Reepa loppis tagumikku!
Lootus pakitses Riida põues, kui ta oma laste isa, Rombetit kohtas. Kohtinguäpis, nagu antud ajas kohaseks on saanud. Naine mäletas selgelt õhinat, kui teade, et Rombetki oma ühetoalise üürika lagunenud diivanil lamades ükskõikselt sõrmega telefoni ekraanil paremale viipas.
Suht mõnus mätas tundub, mõtles ta. Ta ei olnud peale oma viimast suhet naisterahva soojust oma linade vahel tunda saanud ning see tekitas temas juba füüsilist valu.
Ma ei otsi suhet, onju, oli esimene, mida Rombet Riidale kirjutas.
Mina ka mitte, valetas Riida.
Nad olid peaaegu paar (kumbki ei suutnud otsustada, mis seisus nad on) kaks aastat ning juba poole pealt tuli ilmale Erwin, esimene ja viimane poeglaps Riida järelkasvu seas.
Siis - abistaks käeks köitev ja kütkestav internet - kohtus Riida Rassiga, olles samal ajal pool või isegi veerandsuhtes Rombetiga. Rombet samal ajal hakkas pidama plaani Saaraga, kes konservatooriumis viiulit mängis.
Ma ei otsi suhet, eks, kirjutasid nii Rombet kui Rass vist isegi samaaegselt oma uutele silmarõõmudele.
Sama siin, vastasid Riida ja Saara.
Nelik oli peaaegu paar jälle kaks aastat. Erivenus seisnes selles, et Rombet ja Saara omavahel lapsi ei saanud, küll aga Riida ja Rass. Nende tütre nimeks sai Eeva.
Eeva polnud aastanegi, kui Rassi tähelepanu äratas kolleeg Kartul.
Aitab, ma ei viitsi enam heteronormatiivne olla, arutles Rass paari õllesõbraga, laps on juba olemas, võin vabalt võtta. Tuhmistunud pilguga semud aplodeerisid laisalt.
Suure šoki mõjul kaevus vahetult enne ametlikku lahkuminekut Riida tutvumisäppides ning leidis Remo, nägusa ja ülbe mehehakatise, naisest kaksteist aasat noorem.
Remo ei varjanud kunagi, et talle meeldivad paljud naised, ning ta oli oma valikutes väga vaba ja salliv.
Püsisuhe on boomeritele, kirjutas Remo, sind laksiks aga küll.
Otse loomulikult ei tahtnud Riida olla see müstiline "boomer", seega tippis oma uuele sümpaatiale vastuseks: "Jah, suhe on mõttetu!"
Nad olid enam-vähem üks üksteist kuud, selle ajal jooksul oli nii Riidal kui Remol kõrvalepõikeid, kuid siis nägi ilmavalgust Rita, Riida teine tütar, Remo esimene.
Kurat, ma ei otsinud ju suhet! vandus mees, kes otsustas mitte võtta vastutust kasutada rasedust ennetavaid produkte. Riida lasi ilma toimetada, kuid teades läbikäimise iseloomu, võinuks hurmur pikemalt ette mõelda. Aga elu on elu, eksole!
Mina ka mitte, ausalt, ütles Riida nukralt, mul lihtsalt kukub alati nii välja. Inimene on ju karjaloom, ma ühest loodussaatest kuulsin.
Boomerid vaatavad telekat, ühmas Remo ning rohkem nad omavahel ei verbaalselt ega füüsiliselt ei suhelnud. Oma isaga ei ole Rita kunagi kohtunud ning tõele au andes ei olegi kindel, kas Remo temale alguse andiski. Olud olid sel ajal nii pöörased!
Aitab sellest armastuse otsimisest, mul ei ole lootustki oli Riida otsusekindel, kuigi sõrmed sügelesid kohtingu aplikatsioone tarbima. Mul on kolm toredat last, armastan neid!
Kuid ihu ja hing ihkasid siiski oma, seda sissetallatud mustrit, mis elu siiruviiruliseks värvis, kiiret erutust ja pikka hingevalu tõi.
Ta kolis Randverre, vanaisa suvilasse, mida isa aitas tasapisi väikeseks majaks ehitada.
Kord kohtas ta bussipeatuses pisut boheemlase olekuga meest, siis nägi naine teda poes makarone korvi astemas, metsatukas jalutamas jne.
Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ja Riivusega poejärjekorras juttu tegi, sai ta oma kurvastuseks teada, et tegu on kirikumehega.
Mu radar on ikka täitsa rikkis, naeris Riida.
Kas usk ja lootus annavad liitmistehte abil kokku armastuse, see on hetkel teadmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar