Eliitetturid

 Nad polnud kaua koos jalutamas käinud, elutempo ja -stiil sundisid autorooli taha istuma, mis päädis alaseljavalude ja torkavalt tuntava kehakaalu tõusuga. Ei aidanud kaasa ka ülimalt ebaterved toiduvalikud, kuid söök oli see, mis nende mõlema meele rõõmsamaks tegi. Ja muidugi korralik kogus alkoholi loomulikult. Kuid nad ei tarvitanud mingisugust odavat kraami, proledele mõelnud prüginestet, parmude kust, vaid seda, mida müüdi uues moodsas Telliskivi loomelinnaku poes nimega "Sigalakku täis".

Iroonilisel kombel oli poe omanikule, Herkki Herilaiule, käe peale tätoveeritud "X", mis tähendas straight-edge nimelisse alternatiivkultuuri kuuluvust, kes teatavasti vihkasid igasuguseid uimasteid.

Armasta oma vihavaenlast, selgitas Herkki pärijatele.

Kuus kuud hiljem kukkus Herilaid tsüklisse ning poepidamise võttis üle tema elukaaslane, Helga Heeringas.

Armastus - see võib vahel nii suur olla, et neelab su enda ka alla, andis Helga delfi.ee'le eluliselt vajalikku päevakaja.

Pildil peab olema, see on selge kui sinitaevas.

Aida surus õmbluste rebenemise kiuste endale töökostüümi üll, Ainus tõmbas pükse jalga venitades sügavalt hinge ja  lootis, et nööp pükstelt Pelgulinna avarustesse ei vuhise.

Ei ole veel hullu midagi, luiskasid nad peegli ees iseendale.

Hea, et meie maja ikka lift olemas on, lisasid nad.

"Siin lõhnab natukene nagu Rannamõisas," poetas Ainus, "männimetsa lehk, midagi hingele, ma ütleks."

"Küll sa oled täna nostalgiline," naeris Aida. "Hakkad veel jutustama ka, kuidas sa kord sügispimedas tugevas vihmasajus jalgrattaga kodu poole väntasid ning välk su ees ühe tammepuu lõhki käristas ning just siis said sa aru, mida eluga peale pead hakkama."

"See oli tõsijutt," kaitses ennast Ainus.

"Jaa, tean, ma niisama... Mul on ilge pissihäda!"

"Kuse põõsasse," irvitas Ainus õelalt.

"See oleks väga väikekodanlik, Ainus, me oleme paremad, sa ju tead seda."

"Me väärime kindlasti enamat... Aga tead, see jalutamine ei olegi nii rõve, kui ma arvasin."

"Ei ole tõesti. Ja tead, ühes ajakirjas öeldi, et kõndimine, saad aru, kõndimine põletab palju-palju kaloreid!"

Nii mõnegi suve veetis Ainus vanaema suvilas Rannamõisas. Või noh, vanaema elas seal, kuid kuna maja meenutas pigem suvilat ja Rannamõisa oli suvilatest tüüne, siis tegu on ju suviseks ajaks mõeldud peatuspaigaga.

Muidu oli kõik kena, aga jäi puudu edasipüüdlikusest, kuigi paljud edukad komparteilased olid just selle paiga oma suve veetmiseks valinud.

Ainuse hing vajas enamat!

Paar ei oleks omal jalal õue sattunudki, kui ei oleks nende pisipoeg Aikot vaja värskes õhus jalutada.

Ühes ajakirjas kirjutati nii, sõnas Aida. Ja see, mis kirjas, on tõsi. Punkt! Ja igaks petteks veel üks punkt!

Muudel päevadel sõitsid nad autoga linna peal, peamiselt Pirital ja Viimsis, sest mujal oli liiga vähe edasiminekut ja silmailu, kerides kõik neli akent alla. Isegi talvel, isegi lumesajuga, sest värsket õhku pidi pisikene saama. Küll läkastas ja köhis pärast väikemees, aga nagu ütles Ainus: kõik on hea eesmärgi nimel.

Aiko oli õnneks tugev poiss ning letaalset haiguspisikut endasse ei talletanud.

Nüüd aga juhtus see, et aeg oli rehvi- ja õlivahetuseks ning asendusmasin Aikole ei sobinud.

"Palun, siin oleks valikus näiteks Mazda CX-30," ütles teenindaja, Riho Raiko Roheline, autoajakirja sirvivale Ainusele.

"Eeee," venitas Ainus.

"See on hea asendusauto, noh, endale ei ostaks, aga," naeris Riho.

"Palju selle hind uuena on?"

"Midagi kolmkümmend tonna."

"Eeee."

"Kas ei ole hea diil? Meil hetkel midagi majanduslikult ökonoomsemat pakkuda ei ole."

"Tead... mis su nimi oligi?"

"Riho Raiko Roheline."

"Tead, Riho," alustas Ainus, "me elame täiesti normaalses uues kortermajas Pelgulinnas, eksole. Ei midagi rojalistlikku, aga ikkagi ülitugev keskklass! Neljatoaline, kolmsada ja peale tuhat hetkel turuhinnaga. Paar poliitikut asuvad samuti seal ja nad ei ole vaesed mehed, onju. Ma tahan öelda vaid seda, et me ei saa endale lubada asendusautot, mis maksab vaid kolmkümmend tuhat, mõistad?"

"Mõistan," valetas Riho Raiko, kes elas emaga ühes vanas Nõmme ahjuküttega puumajas. Varsti paigaldan õhksoojuspumba, lubas ta emale.

"Näete, eksju, ma olen siin kimbatuses, ma ütleks, et lausa närvivapustuse äärel, kurat võtaks! Kuidas ma sõidan õhtul alla garaaži parkima sellise panniga! Mul on häbi! Häbi! Mõistad?" päris Ainus ja jutustas vastust ootamata edasi: "Ma ei saa sellist blamaaži lubada endale ja oma lapsele! Kurat, äkki tuleb keegi ja hakkab mu poissi narrima, et näe, sinu isal on mingi Mazda. Ja siis norib teda juba terve tänav. Mõistad? Raudselt jõuab jutt lasteaeda ka. Ma teen seda oma lapse nimel! Oma ainukese lapse nimel! Selline see Eesti on! Sitt on, ma ütlen!"

"Kas ma toon teile klaasi vett," pakkus Riho viisakalt.

"Too jah," võttis Ainus abi vastu. "Kas see maksab ka midagi?"

Nii pididki Aida ja Ainus minema lapsega jalutama, sest rendiautod ega ühistransport ei tulnud kõne allagi.

- Ma mäletan seda õudset aega selgelt... Ema pidi minuga arsti juurde minema ja isa oli Moskvas komandeeringus. Emal juhiload puudusid, ma ei saa siiani aru, miks, ning pidime sõitma Mustamäele bussiga. Ja milline õudus see oli! Seal kubises pisikutest ja proletariaadist, kes sündsusetult tagaistmel sigisid. See hais, see võigas hais! Nüüd ma tean, mida pidid küüditatud inimesed Siberis läbi elama. Pidin peaaegu minestama, aga õnneks jäin elavate kirja.

Vahel, kuid nüüd üha harvem ja harvem, ärkan öösiti higist leemendavana ning pean end vannituppa värskendama minema - see mälestus on nagu kõrvetatud minu kehasse.

Võib-olla kunagi saan sellest üle, ma siiralt loodan seda.