Sula suvel

 

Eessõna:

 

Üritasin üle pika aja midagi lugemislaadset kirja panna, kuid takerdusin totaalselt. Kirjaloomega tuleb selliseid hetki ette rohkem kui üksainus - põhjus, miks lõpetasin aastaid tagasi tõsemalt jutuvestmise. Pealegi, kõik jutud said vestetud, mis sel ajal hinge peal tantsu lõid. Lisaks avastasin, et kordan end aastatetaguste mõtetega.

Siiski riputan pooliku jutu siia üles. Kel tahtmist, saab jutule ise lõpu mõelda.

Väärtust lisab ehk teadmine, et lugu on malli vehkinud päriselulistest sündmustest.

Ja kes teab, äkki leian kusagilt kodumaa-avarustest häid ideid, kuidas see jutt oma lõpu leiab. Kõrgelt sellele muidugimõista ei panustaks.

 

Ja lähme siis asja juurde...

 

 

Ta krigistas oma pärljaid hambaid, kui silmapiir lahkujad endasse õgis. Kolmekesi ja piinliku korralikkusega pikkuse järgi reas sammusid nad oma koja poole - vaid poolteist kilomeetrit loode suunas, kus kõrgus kahekordne valge lippaiaga piiritletud huulepulgapunase tooni katusega suur majalahmakas.

 

Maa tiris Mario endasse, selle juured ja niiske muld embasid ta keha mõmmiku rammuga ning polnud võimalik, et keegi teine, keegi ahne ja ablas, tema valdused, ka need, mida mees veel notari kinnitusega polnud oma nimele kirjutada polnud jõudnud.

 

Sülearvuti kõvakettale oli salvestatud kõik võlad kuupäevaliselt, summad ja kellaajadki olid kõik märgitud, kuid kui palju Mario täpselt võlgu oli või neid üldse maksnud, polnud tal halli aimugi.

Alati terendas silme ees uus projekt, uus maalapike samas lähedal, mille soetamiseks oli kas või pisemgi võimaluseude.

Eks sai lubatud, vannutudki, käelaba pühadel raamatutel, kuid mida ei kuulnud oma kukrus võlaandjad, oli kulla kõlin, suured numbrid virtuaalkontol.

Vaikus… Ja nii tasaseks kõik jäigi.

Ainult telefoni pikalt kutsuv toon, mis lõpuks ühtlaseks piiksumiseks muutus. Vastamata sõnumid ja vaatamata elektronkirjad, inkasso turjakas töötajagi lonkis kurvalt ümber maja, kuid uksekoputusele ei vastatud. Paksud kardinad olid aknaavade ette tõmmatud ning nende kaitsvas varjus hingeldas hirmunud Mario.

 

Mario sajatas endamisi veelkord ja ajas end istukile. Kolmik oli kadunud ning võis end vabamalt tunda, kuigi põsk õhetas kõrvakiilust.

“Sitta kah,” sülgas mees ning viskas suitsu suunurka. “Täna siis selline õhtu.”

Triost üks, kõige sõjakam naisterahvas oli viisakuse piirid sinnapaika jätnud ja Mariole vastu vahtimist virutanud. Korralikult, tunde ja südamega. Endalegi üllatuseks kohtus mees pärast heledat laksu pinnasega. Ju pikalt harjutanud, arvas Mario.

 

Sellest oli vist kuu või paar, kui Mario kuulmeisse teave, et naabri Elle ei ole enam terve mõistuse juures. Otse loomulikult tõmbasid Mario suured uudishimulikud kõrvad jutud võimsa ehitustolmuimejana kehasse ning pühendunud verekoerana asus ta tegutsema.

 

Ei olnud saladus, et Elle lapsed olid vabastavat linnaõhku nuusutama läinud ja käisid oma vanal emal külas traditsioonidele vastavalt, st. jõulupühadel, jaanipäeval ja suurema numbriga sünnipäeval.

 

Elle tütre Elviira elukaaslane Eiko ütles tihti: „Sul seal muti juures muidu täiesti kuul pähe olla, aga jaanikal väike grill ja normaalne jook – suurepärane, noh!“

Olgu mainitud, et Eiko ei olnud tihti kaines seisundis.

„Sureks ta ära,“ lisas joomamees, „müüks kogu kupatuse maha ja siis teeks tõsise peo!“

„Pool korterilaenust võiks ikka ära maksta,“ proovis Elviira oma bravuurikat kaaslast taltsutada, aga too ei võtnud kuidagi vedu.

„Ah, sitta sellega,“ sülgas ta, „neid võlgu jõuab maksta küll. Me elame vaid korra, eks ju nii?“

Elviira noogutas, kahtlusehelk silmis, kuid oma esimesele ja võib-olla viimasele elu armastusele ei suutnud ta kuidagi ei öelda.

Mis kuri vägi küll Elviirat, ülikooli cum laude lõpetanud ja kena välimusega siresäärset naisterahvast, tõmbas sellise paadialuse nagu Eiko poole, päris Elle nii endalt kui ka teistelt enam kui igal kolmapäeval. Lausa reedel, laupäeval ja pühapäevalgi.

Ju see minu Eino see kehv eeskuju oli, arutles vana naine, too ju ka igal nädalavahetusel purjus nagu prussakas ja roomas mööda tube ringi. Aga kui tööd tegi, siis ikka korralikult. Oli alles mees! Enamus ajast talumatu, aga vahel liiga hea. Ei tunnetatud piiri vist kusagil.

 

Mitte just lähedased peresuhted lõid viljaka pinnase Mario-taoliste sahkerdajate külvitegevusteks.