Verekuu

Oivo ärkas kahtlasevõitu krabina peale ning otsustas olukorda kontrollida nagu halba aimamatu ja üpriski rumal tegelane mõnes põnevus- või õudusfilmis.

Ta heitis põgusa pilgu kõrval hingajale, kes kandis nime Iiu, naine oma parimas eas, kolmkümmend kolm, haritud ja põhiliselt edukas, väikeste tagasilöökidega nagu elus ikka ette tuleb. 

Oivo polnud kunagi täiesti kindel olnud, kas Iiu teda päriselt ka armastab, nagu meest, nagu inimolendit oma ainulaadsuses ja banaalsuses, kuid otsustas, et tihti ta seda küsimust endalt ei küsi. Eks kaheksa aastat kooselu ütleb ju ka midagi. Küll mitte palju, aga üsnagi piisavalt.

Igatahes sissetungija vastu kaitseks Oivo, nii mõtles ta, oma kaasat iga kell ja võiduka või mitte nii võiduka lõpuni.

Trepiastmeteni tippinuna avastas mees, et oli sussid jalga panemata unustanud. Põrand oli külm, kuigi käes juuli keskpaik ning päevakuum ähvaradas naha ihult sulatada.

Kurja küll! vandus ta endamisi. Valjuhäälselt oleks selline teguviis olnud ilmselgelt eluohtlik.

Külmetavatele jalataldadele ja varvastele vaatamata pidi siiski teed jätkama ning Oivo astus trepist alla nii ettevaatlikult kui ühele eluealt pea neljakümnesele ja kaalult sajakilosele oli võimalik. Poolepeale jõudes ta seisatas ja kuulas tähelepanelikult.

Köögis tilkus kraan - ju polnud Iiu seda õhtul täiesti kinni keeranud.

Õues seisva saarepuu lehed liibusid vastu aknaklaasi nagu postitantsijad striptiisiklubis, sahistades koketeerivalt oma kastanjette.

Oivo süda klohmis justkui poksiringi kümnendas raundis.

Mitte midagi ohtlikku, kõik tavaline nagu üheksast viieni kontoritöö…

Oivo ohkas sügavalt. Oli see kergendus või väsimus hinges, ta ei soovinud täpsustada. Igal juhul hakkas mees tasapisi kahetsema, et oli selle väljasõidu pakkumise teinud. Tema, kes Iiu sõnul kunagi härjalt sarvist ei haara ning oma elu ise õigele või valele teele juhtima ei asu.

Aga tolle moodsa kahekordse metsamajakese päevarendi hind oli pea pool alla hinnatud ning suhte suund oli ülevalt allapoole kukkuma asunud pärast seda, kui Iiu klassikokkutulekul käis. Kes teab, mis seal juhtus. Iiu oli vakka, suu lukus nagu seif.

Pealegi ei olnud Oivo ammu Lõunas, see tähendab Lõuna-Eestis, käinud. 

Nii hea pakkumine Võrtsijärve ääres, lapsed vanaema, Iiu ema poole ja privaatsust kui palju.

Oivo lausa tunnetas seda sumedat ja pehmet juuliöist tuult oma põske paitamas, kui ta majutust internetis broneeris, ning lootis, et Iiulegi see üllatus vastukarva ei ole.

Iiu silmis virvendas kahtluseiva, kuid naine nõustus pikemalt mõtlemata. 

“Oligi aeg veidi mune näidata,” poetas Iiu, ning Oivo ei mõistnud, kas see oli positiivse või pigem halvustava tooniga öeldud.

Sõit Lõunasse võis alata.

Oivo seisatas ning teritas veelkord kõrvu…

Süda rinnus rapsis nagu kala kuival, kuid muidu oli kõik tavaline: lihtne, toimiv ja igav. Nagu Oivo. 

Iiu oli oma meest alati igavaks pidanud ning ei peljanud seda aeg-ajalt ka välja ütlemast. 

Selle tõttu ei saanudki Oivo pihta, miks naine temaga üleüldse koos on? 

Huvitavaid mehepoegi terve ilm ju täis!

Miks ta ära ei lähe, kui ma nii ebameeldiv olen. Või ei ole nii väga… Kuidas see maitsete asi nüüd oligi?

Inimestele ei sobi üksindus. Suurele enamusele, kui täpsem olla. Ikka otsitakse oma karja, karjamaad või karjast või kõike seda ühes.

Oivole ei meeldinud üksi olla juba lapsest peale.

 

Karjast ma endale ehk ei otsi, mõtiskles ta. Kuigi Iiul on justkui jämedam ots suhtes käes. Võib-olla on asi selles, et ma elan tema korteris. Enda oma müüsin maha ning ostsime auto ning muud head-paremat. Reisidel sai käidud - Pariis, New York ja Kaplinn ja… Aga Iiu oli ikkagi kuidagi muserdunud. Nagu oleks vähe sellest või midagi. 

Minu korter oli ju suurem, lausa neljatoaline, aga miskipärast keeldus Iiu sinna kolimast. Olgu, piirkonnaks oli Mustamäe, Sõpruse puiestee kant - Iiu elas Kalamaja värskelt renoveeritud pea kolmekümne ruuduses, aga ruumi oleks Mustamäel olnud kõigile rohkem. Siis veel Iinat ja Aagupit polnud, kuid ka pärast teise lapse sündi ei soovinud Iiu mujale kolida. Tegelikult oli tal soov küll, kuid see käis perele üle jõu.

“Alla Noblessneri kvartalis asuva korteri ma lihtsalt ei koli, saad aru!” röökas naine, kui Oivo oli pakkunud, et kuna perelisa veel tulemas, siis kolida mõistlikuma suurusega elamisesse. Kas või Oivo isa poole Murastesse, kus vanast suvilast ehitatud kena maja - ruumi ja õhku kui palju.

“Mul on standardid!” käratas Iiu ning sinna see kõik jäigi.

“Me elame nagu sprotid õlis,” sõnas Oivo tasasel toonil. “Kõik ühte väiksesse karpi pressitud.”

“Aga vähemalt oleme maitsvad! Meil on stiili!”

“Mulle sprotid ei meeldi,” peaaegu sosistas mees ning eemaldus toanurka, püüdes ennast teha nii väikeseks, kui võimalik.

Oivo astus varvas-kand stiilis pea hääletult akna juurde ning talle avanes veres ratas, suur nagu mõni planeet, siugjad pilvekiud selle eest läbi looklemas.

Verekuu sünnib siis, kui Päikest ja Kuud jahtivad hundid Sköll ja Hati enda saagi lõpuks ometi kätte saavad. See on aga märguanne lõpu algusele – Ragnarökile.

Ma ei ole iial sellist vaatepilti näinud, ütles ta lummatult. 

Siis tundis ta äkilist valu oma seljas ning asus piirkonda käega kompama - see ei olnud küll tüütu sääsk, kes avatud aknast jahile tulnud. Vaid viiv ning mees lamas elutuna põrandal, väits selga puuritud.

“Nii lihtne see oligi,” sõnas Iiu, “ just nagu Oivo.”