See lühilugu on pühendatud kõigile äsja üle neljakümnestele, mina sealhulgas, kes hiljuti selle priviligeeritud eagrupiga liitus.
Jervan arutles - ja ta tegi seda haruharva - omaette, kuidas tema, paar aastat üle neljakümne, küll sellisesse ebaselgesse klimbisuppi sattus, sisse astus (oli täitsa soe mõnus leemeke mõnikord) ja sellesse vajuma hakkas.
Kuidas juba pea keskeas ja kõrgharidusega (magistrikraad ikkagi) meesisend nii rumalalt eksida võis, et oma aega ja ihu uusaegset õpetust maniakaalselt järgiva naisterahvaga jagas, kus ei puudu kristallid, posijad, nõiad, rituaalid ega tantra?
Ta pöördus kibekiirelt endise voodisõbrantsi poole, kes samuti uuest usust natukene tagasihoidlikumalt lugu pidas, ja tema mahitusel teadjamehe ja sensitiivi Rants Tootslase poole aja kinni pani, kuid too malbe maneeriga noorsand vaatas Jervanile sügavalt silma, pettumusenoot pilgus välklemas, ning lausus napilt: 100 eurot, palun.
Jervan ei osanud muud kosta kui: kas sulas või kaardiga?
Imetegija ja -nägija sõnas jällegi kidakeelselt: mul suva, raha on raha.
Kui Jervan oli Rantsu kontole läbi makseterminali vajaliku summa kandnud ja tiheda vihmasabina saatel piki Gonsiori tänavat jalutas, et kogu see selgusetu ja arusaamatu jant endalt pikkade sammudega maha raputada, kuulis ta oma selja taga justkui vatti mähitud naisterahva häält: “Jervan! Jervan!”
Kohemaid tükkis mehesse mõte, et ametlik naine minevikust oli teda jälle jälitama asunud, kuid tämber polnud see.
Jervan kiirendas sammu, kuid sedasama tegi ka too saladuslik hääl.
“Jervan! Jervan, kuule! Kas sa ei mäleta mind?!” hüüdis too.
Ma ei vaata tagasi, justkui laulis mees, ma ei vaata tagasi, ning seadis jalad peaaegu jooksusammule.
“Oota nüüd! Oota!”
Kollane tuli vilkus fooris teisel pool voolavat vett. Möödasõitvad masinad ei hoolinud omal jalal käijatest ning kallasid pangedega külma vett nende üleriietele. Pidurid kriiksusid kui paanikas linnud ning Jervan sai täpselt enne üle ristmiku kihutavat Audit sammu pidama.
Jervan peatus ja pööras kapuutsi alla peidetud pea. Vihmasadu andis aimu lubadusest muutuda puidlangetavaks maruks. Naisekuju lähenes talle justkui aegluubis, kuid samas ohtliku kiirusega. Kindlasti üle asulas lubatud piiri.
“Oled sa ka ikka kummaline,” sõnas Janneli noomivalt.
Janneli oli endise dokumentidega elukaaslase Jonnika kasutütar, keda Jervan juba ammu salaja piilunud oli. Jervani pojaga eelmisest kooselust Janneli ei klappinud. Eks pea kümneaastane vanusevahe ja kasutütre vähem kui kesine huvi laste vastu mängis rolli, nii et Jervani poeg elas suurema osa ajast oma emaga. Elatisraha laekus nii ja naa, sest Jonnika meelest oli kaasa rahakott pere oma ning naisperel ikka oma isiklik.
“Vabandust,” kogeles Jervan, meeltes mõlkumas need korrad, kui ta kasutütart napimates rõivastes näinud oli. “Ma ei tundnud kohe selle ilmaga ära. Arvasin, et… Kuidas läheb?”
“Hästi,” ütles endine kasulaps ja lisas kärmelt: “Mis me siin ikka vihma käes oleme, siin lähedal on üks hea kohvik. Seal müüakse päris head õlut ka… Sulle meeldib ju siiani õlu?”
“Nojah,” sõnas Jervan, “mis seal salata.”
Meie peategelane polnud lugenud kuulsat Nabokovi romaani ega telelinastustki kaenud, kuid seevastu oli tundnud sügavat huvi samateemaliste internetisaitide kohta, kus seksuaalvahekordi teiste vaatajate jaoks vahendati.
Mõnikord kujutas ta ette, kuidas ta Janneliga vastavaid poose võtab ja samal ajal talle erutavaid roppusi kõrva sosistab. Kuid seda vaid heal juhul kaks korda aastas. Kaks, onju! Juhul, kui Jonnikal ei olnud tuju olla partner seksuaalses plaanis. Jonnika oskas neid asju vastavalt oma tahtele planeerida ja allutada ning oli aldis end andma väga harva. Jervan polnud ju omameelest milleski süüdi - kiim oli see, mis teda kannustas. Ürgjõud. Määramatu jõud! See ju vabandab välja kõik.
Tahtmatult meenus talle meelesalvestus (vist selle vihmasaju tõttu?), kui sai esimest korda aru, et Jonnika võib talle sarved pähe asetada, sellised suured, põdra omad. Mitte põhjapõdra, vaid ikka sellise kodumetsa eluka, suure ja võimsa.
Nad sõitsid Nõvale, Jonnika isa suvilasse. Janneli oli oma naturaalse meessoost esivanemaga kusagile Euroopat avastama läinud. Janek, Jervani poeg, ikka oma emaga Tallinnas, Jakobsoni 6-3.
Jonnika oli soetanud järelmaksuga uue õuna märki kandva moetootest mobiiltelefoni ja proovis häälkäskluseid aparaadile anda.
“Siri, call Anu!” ütles naine konarlikus võõras keeles masinale.
“There is no kanu to call,” vastas telefon talle omasel robotlikul toonil.
“Mis kuradima kanu!” vandus Jonnika kibedalt. “Siri, call Anu, raisk!”
Jutt jäi ikka samaks: “There is no kanu to call.”
“No ei saa pihta, mis jama on. Ma olen isegi erinevaid häälduseid proovinud.”
“Äkki proovid minu nimega?” päris Jervan.
“Nojah, võib ju katsetada, kuid sul ju nii ebatavaline nimi.”
“Seda enam, saab kohe pihta ju.”
“Okei,” oli Jonnika päri ning sõnas masinale: “Siri, please call Jervan.”
“Should I call Jerko?” küsis mahe, kuid ebaloomulik naisehääl.
“Kes kurat on Jerko?” tõusis Jevani huulilt.
Kuna Jonneliga oli just päris pirakas tüli olnud põhjuse pärast, mida kumbki osapool enam ei mäletanud, kuid haavad olid siiski värsked, siis pehmendas mees seda õhku paisatud kuradit nii palju, kui oli võimalik, püüdes sinna pressida isegi noodi lõbusust.
“Sa tead ju küll,” ütles Jonnika kiirustades, justkui midagi, mis ei oleks pidanud päevavalgust nägema, seda tegi, ning nüüd oli vaja kiiresti see vaiba alla pühkida.
“Ma ju rääkisin sulle. Jerko oli mul paar kuud pärast Jaagost lahku minekut, selline suveromanss, eksju. Ma ju rääkinud küll. Janneliga ta ju samuti kohtus.”
“Kas lihtsa suveromansiga viiakse oma laps kokku?” küsis Jervan mõtlikult.
“Nojah, aga tead,” jätkas Jonnika sõnu puristades, “need tänapäeva telefonid on ikka imelikud küll. Vaata, ma käisin ju enne sind seal Tinderis tihti ja ega ma siis neid kohe Lõustaraamatusse sõpradeks ei kutsunud, ma ikka teises kohtades suhtlesin, kus see nii avalik ei oleks, aga näed, telefon on need kuidagi sidunud omavahel. Need tüütud pilved ja asjad, ma ei tea enam. Varsti oleme ise parajad telefonid ja ei otsusta enam midagi! Ma kustutan nüüd kõik mitte vajalikud numbrid kohe ära!”
Nagu enne mainitud, siis lähiajal aset leidnud koduse konflikti tõttu otsustas Jervan olukorda mitte tagasiteeta rajale suunata ning sõnas hoopis:
“Vaata, millised vihmapilved! Saame kindlasti rannailma asemel tõsise paduka kaela.”
Nõvale jõudes kukkuski taevast vett nagu pangest valatud ning paar istus koos mossis äiaga köögilaua taga ning vaatas teineteisega sõna lausumata tõtt.
Isegi sähviv pikne ei suutnud seda vaikust oma jõuga pooleks lüüa.
Kui paar aastat hiljem Jonnika teatas, et ta ei suuda elada ilma suure ja sooja armastuseta, mida Jervan talle pakkuda kohe kuidagi ei saa, polnud üllatus, et järgmisel päeval teatas Jonnika kõikidel sotsiaalmeedia lehtedel, et on nüüd ametlik ja lausa kihlatud kodanikuga, kelle nimeks Jerko Merko, puiduäriga tegeleva ettevõtte keskastme juht.
Kõik see ei takistanud Jonnikat aga Jervanile pinna peale käimast - ta nõudis majanduslikke vahendeid, viivitas lahutusega ja süüdistas meest selles, et too on nartsissist, mis oli sel hetkel ja veel praegugi väga populaarne silt, millega ebaõnnestunud partnerivalikut õigustada. Lisaks veel, et mees oli teda korduvalt petnud emotsionaalselt ja tegelikult ei ole temast, Jonnikast, kuidagi veel üle saanud ning jälitab teda pidevalt. Selles oli terake tõtt, aga vaid selline imetilluke, ja reaalsus oli hoopis see, et hoopis Jonnika sõitis oma uhiuues Audi linnamaasturis pidevalt Jervani kodu ja töökohast mööda, peatudes mõneks minutiks.
“Aga lähme siis,” kostis Janneli Jervanilt käes haarates. Mees tundis oma ihus tuttavat, kuid hirmutavat värinat ning ta tõmbas oma jäseme endise kasutütre haardest.
“Mul on tegelikult jube kiire,” selgitas ta noorele naisehakatisele.
“Kuhu siis?”
“Ma ise ka ei tea,” kostis Jervan ning hakkas Viru Keskuse poole jooksma.
“Jervan!” kaikus talle järele. “Jervaaan!”
Verevärvi suur punane ring asfaltteel, mille keskele oli piimjalt maalitud number nelikümmend, püüdis Jervani pilku ja ta hakkas peaaegu hüsteeriliselt naerma.
Mõned tembud võiksid tõepoolest üle neljakümne keelatud olla, ütles ta endamisi naerupursete vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar