Nii et keegi tema nime üle palju nalja ei teinud. Kui, siis äi vahel tahmas peaga, sest kiilaspäine vanamees ei sallinud miniat juba esimesest silmapilgust.
Tead, mul ei olegi nagu Tähti vastu midagi otseselt, jorises Toivo kord Tiiule, aga ma ei tea, ta ei peagi nagu midagi ütlema ja mul on juba närv täiesti pees. No ta ei ole nagu halb inimene, ma tean, aga kurat, kuidas see nägu ja need maneerid ajavad ikka sita keema.
Ta on veidi minu moodi, konstateeris Tiiu.
Ei ole ju, vaidles Toivo vastu.
Natukene ikka on, jäi Tiiu endale kindlaks.
Kainena suutis Toivo end viisakalt üleval pidada ja oli seda harjutanud juba aastaid koolidirektorina. Muidugi vahepeal võis õppealajuhatajat või keemiaõpetajat litsiks sõimata, aga pärast sai ju alati andeks ning mingi kinkekaart, šokolaadikarp, lillekimp või asi visatud. Ja noh, eks nagu oli süütunne samuti, et sai jälle end teiste peal välja elatud.
Aga kodus ju ei saa, norutas dire omakeskis. Tiiu hakkab kohe kotte pakkima, kui peaksingi nagu püüdma. Pagan, kui palju ma pidin vaeva nägema, kui see afäär Taaviga välja tuli. Ma ei ole ju pederast ega midagi, aga no juhtus. Nõrkuse hetk või nii.
Enne teatud akti oli Toivo muidugi enamuse üritusel olnud naisperest läbi hooratatud ning nurka urineerinud, siis maosisu sinnasamasse tühjendanud, siis veel korra põit kergendanud ning veelkord oksendanud.
Tähti jaoks ei omandanud tähtsust, mis äi või ämm temast arvavad. Küll aga tegi meele mõruks teadmine, et nad tema meest vaikselt mõjutada püüavad. Kuidagiviisi oli nendeni jõudnud info, et minia ei ole võimeline taastootma. Palju muid võimalusi ei olnud, kui vaid üks – Teemu ei suutnud keelt hammaste taga hoida, kuigi mees ajas siiani kõik süüdistused tagasi.
Tähti itkus vihast ning kaisutas oma lemmikut, koer Trollut, lohutuseks.
No ausõna, kordas Teemu veel ja veel. Mina ei ole midagi rääkinud neile.
Usun ma jee, kostis Tähti läbi pisarate.
Trollu haugatas rõõmsalt (Tähti meelest) naise toetuseks.
- Kui seinad ei kavatse juttu vesta, siis teen seda mina, koer, canis lupus familiaris.
Trollu on mu nimeks inimeste seas. Olen emane.
Lemmikloomad ju rääkida ei mõista, aga kuna siin on tegu kirjandusliku väljamõeldise ja ilmselge liialdusega, siis saab kõik mõeldav ja ettekujuteldamatu päriseks, teie kõrval kõndivaks ja hingavaks.
Mul on üsnagi kõrini sellest peredraamast ja keegi peab need maagilised sitamaja uksed avama ning haisust puhtaks tuulutama. Muidu kärvavad kõik peerumürgitusesse. Metaan ei ole naljaasi.
Tean vägagi hästi, mis tunne on omada teadmist, et sa kutsikaid ei saa, ei saa iial tunda nende siidjat karva ning mahedat lõhna, jälgida neid mööda muru paterdamas ning kõike ettejuhtuvat maitsemas. Mind nimelt steriliseeriti juba väikesena. Nood kaks ei tahtnud väikeloomade äriga tegeleda, nende hävitamisest rääkimata. Olgu, hea ju seegi. Aga et võtta ära õigus olla nagu päris loom, ma ei tea, ei kõla just hästi. Inimestel on lihtne, neil on see pirakas aju, mille abil nad saavad võtta vastu teatud otsuseid. Meie sööme, sigime ja pasandame ning see on ka kõik. Me koosnemegi põhivajadustest... Kuid see selleks, see hala oli pigem mõista andmiseks, et ma tean, millest teile siin pajatan ning ei aja niisama jahu.
Üldjoontes ei adu ma, miks kuradi päralt üldse Tähti sellise memmeka endale võttis. Mitte et ta oleks võimeline palju enamaks, sest kuigi enamus piffe tahavad, ei saa kõik pankureid ja poliitikuid sõrmustada, aga noh, nii on esineda samuti päris lahja. Ju siis meenutas enda poolmökust isa või midagi taolist. Muidugi Toivo on dire ja omab vähe välist autoriteeti. Sisimas on ta samasugune iseloomutu junnijuurikas nagu Teemugi.
Kui naine veidigi oma mõttepotentsiaali ja sisetunnet usaldada viitsiks, saaks ta aru, et see tüüp teeb kõik suured otsused vaid siis, kui isa-ema on need enne heaks kiitnud.
Mul hakkaks küll sireen hullumeelselt üürgama, kui enne ühist kodu soetamist peab ämm selle nurgad kõik üle käima ja oma jah ütlema. Sama lugu uue auto ostmisega. Ainukese vahega, et Tiiuga liitus selles aktsioonis ka Toivo. Kui juba need kaks ei ole selged vihjed, siis ma ei tea, mis on.
Oleks nagu tagumine aeg saada vähegi täiskasvanuks ning lahendada oma probleemid... Mingi pirakas osagi nendest.
Tähti keerutas juksesalku ümber sõrme ning koputas vasaku käega marsirütmis vastu voodisammast. Meespool oli kärmelt vanemate poole sõitnud, kuna Toivo sõnul oli emal jälle paha olla ning lausa kisas oma poja järele. Too põlvepikkune poisike muidugi kimas kohe nagu välgust löödud emakese poole.
Pooleli jäänud armurõõm ei heitnud päikest Tähti päevale ning otsus oli sündinud. Toivo kõne saabus läbi õhuvõngete täpselt siis, kui naisel lubama hakkas. Muidugi ei saanud isa appikarjet vastu võtmata jätta. Kohe kuidagi ei saanud. Mis sellest viljatust naiseihust ikka nühkida.
Ma jätan ta maha, Trolla, tunnistas Tähti koerale. Nüüd on kõik, ma enam ei suuda. Nagunii tuletatakse mulle iga sünipäev ja jõul ja jaanipäev meelde, milline ahar lehm ma ikka olen.
- Näed, on ikka lootust. See on hea. Huvitav, kas ma jään selle tobujussiga või võtab Tähti mind kaasa. Ma loodan, et võtab. Emased peaksid ikka teiste samasuguste hea eest seisma - meie, viljatud loomad. Ühendav lüli või nii. Kehv, aga parem kui mitte midagi.
Järelmärkus: Tähti oli ka minu vanaema lemmiklehma nimi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar