Kui selge peaga ei soovinud needsamad külgeajajad pilkugi Vestale heita, siis nokastanuna ei pidanud neid omas sulus ükski piirdeaed ning erandiks ei olnud olukorrad, kus läksid käiku jalalöögid ning pidi sekkuma turvateenistus.
Naine ei mõistnud, miks küll need korralikud poisid nii sita pealt riisutud on ega temaga kontakti ei soovinud asuda isegi vähe või tunduvalt enam joogisena. Nad vaatasid, ila suurunurgast tilkumas, vaid neid paistepekstud pardihuulte ja tõrvmustaks määritud kiharatega bimbosid, kelle hoolduskulusid ei jõuaks isegi kahe kolmekümne aastase pangalaenuga kinni maksta. Aga eks inimene sirutab oma küüned ikka selle poole, mis taamal kiratseb ja kättesaamatuna näib.
Kord pärast võistluseelset trenni otsustas Vesta parima sõbranna Viie käest nõu küsida. Viie oli tuntud kui must vöö inimsuhete alal, seega eksisteeris võimalus vähe tarkusedopingut arusse susata. Spordis oli ta oma sulgkaalus tugev igavene teine, enamjaolt siiski neljas.
„Tead, Vallole pidin ma põhimõtteliselt kannaga näkku väntama, et ta aru saaks, mis küss on,“ selgitas Viie hea meelega. „Lihtsalt nagu läksin ja võtsin tüübi ära. Pauk kümpi ja klemm auto pagassi! Ja näed, nüüd on suhteliselt okei pere meil ja vend blogib kõvasti ning inimestele lausa meeldib meie pereelust lugeda. Ta sai mingil gaalal kusagil odavas hotellis aasta parima pereblogi tiitli. Kuigi mind väga ei koti, siis nagu Instagrami sain vähemalt paarsada jälgijat juurde, kes mu trennieelseid ja pärastisi selfisid kommenteerivad ja vajutavad „meeldib“. Mõni munn muidugi ei saa oma kiima tagasi hoida ja peab ikka jahuma, et ma ei ole nagu midagi võitnud ega isegi eesti keskmine ei välimuselt ega spordis, aga paljast muhklikku perset välgutama mihkel. Tüübid ei saa vist aru, et me elame vabas maailmas ja naise keha ongi nagu müügiks.“
Taekwondo meistri kontol oli aga vaid miniatuurne kaheksakümmend kolm jälgijat ning teisi sotsiaalmeedia kontosid Vesta teha ei soovinudki. Isegi treener vaatas mureliku pilguga, kui jutt läks enesereklaami tähtsusele spordis.
"Saate aru, see andekus, need kuradima tulemused ja esikohad - need ei maksa tänapäeval enam sooja junni ka mitte," sõnas ta. "Sponsoreid ei koti tulemus, vaid müük, mõistate?"
Vesta imetles sõbranna julget pealehakkamist, seda moodsa naise tankilikku ülesõitmiskultuuri, daamilikkuse demoniseerumist, mis kõikide edaspipüüdvate pilke haaras.
Ta tundis piinlikust oma kerge keskkaalu raskuskategooria üle ning hea meelega end riieteta peegli ees ei imetlenud. Pesemisruumiski kihutas nagu nool oma peegelpildist mööda.
Tuge ei pakkunud ka eimiskit ütlev näolapp ega need kartulikakarva kiharad.
Üks ameerika juhendaja soovitas Vestal isegi absoluutkaalus võistelda.
„You have cleaned out the welterweight divison, you know that. I think you’ll do good there. Even become a champion.“
„But I’m a champion,“ ei suutnud Vesta midagi targemat vastuseks anda.
„You can do better, trust me.“
„I’m such a fat fuck,“ libises kogemata Vestal üle huulte.
Olen üle kere üks kardulas, kostis ta endamisi. Nagu mingi Ando sort või midagi. Hea meelega oleks hoopis Birgit või Maret. Kartul vähemalt kõlbab süüa… Kas kannibalid pistaksid mind pintslisse? piinas teda järsku küsimus.
Või ootavad nemad ka pikkisilmi mõnda botoksimimmi?!
Vaatamata oma tahumatule vormile kandis Vesta endas femiinseid maneere, eelkõige seda õelikku õelust, kuid see ei olnud vaid kogu pakett. Ta lõi end hea meelega väljaminekuks üles, kuigi minut või paar kulus ikkagi enesehaletsusele, mille kustutas kärmelt paar kiiret lonksu vihavat vett. Kodus pidi ikka põhja alla tegema, sest ei võinud iial teada, kas tehakse jooke välja või ei.
Hea meelega oleks ta oma abikaasale õhtusöögi meisterdanud ning laupäevahommikul värsketest ubadest kohvilurri keetnud, serveerides seda koos pehmete kaneelisaiakestega.
Selle asemel luristas ta proteiinijooki, kuulas teisel pool seina tülitsevid naabreid, kõrvaklappidest juba tüütuks muutuvat "Despacitot" ning jälestas oma kartullikku peegelpilti.
Sort "Ando" - see on sinu reaalsus, ütles Vesta endale.
- Ma seisan justkui täistuledesse lummatud ilmega kitseke keset risteed ja loodan, et elu sõidab minust julmalt üle. Kuid ei, ta suudab viimasel hetkel teha kiire ja rallisõitjaliku manöövri ning jätkab oma tavalisel marsruudil. Mina aga vahin totakalt ja asun uut õnnetust otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar