Pigiluik

Üha tihemini nägi Leenu pärast kella kahteteist öösel, kui noore naise reaalne keha lilleliste linade vahel lebas, selles teises maailmas mööda tasast, lausa maalitud veepinda liikumas tõrvatooni luike, kellest kiirgas nii iidendilikku rahu kui peaaegu tundemeelele võõraks jäävat rahutust.
Ulm lõppes siis, kui lind oma hiiglaslikud tiivad välja sirutas, neid soputas ning võttis hoogu, et lendu tõusta.
Hommikul kohvitassi ees päevaplaane pidades ja Lauri alati kiirustavat keha jälgis. Temal ei olnud kusagile kiiret, mees aga ärkas alati sellisel ajal, et oli kohe-kohe ametipostile hiljaks jäämas. Isegi nõuanne äratuskell paigaldada õigeaegseks tüütajaks ei toonud tulemust.

"Ma nägin täna jälle seda musta luike unes," kostis Leenu elukaaslasele, kes oli hetkel ametis ühele hallile sokile õiget paarilist otsimas.
"Kurat," vandus ta. "Ma panen siis need tumesinised hoopis... Oot, mis sa ütlesid?"
"Mustast luigest rääkisin."
"Aa, see... Kes teab, mis mõtteid sul see aju genereerib... Ahaa, leidsin!" oli Lauri võidukas. "Kas sa kujutad ette, ma olin ühe soki, puhta soki, mustapesukasti visanud! Ikka eriline tainas olen."

Kui Leenu oma kaaslasest esimest korda kuulis, arvas ta, et tegu on heledapäise ja -silmse pisut tusase olemisega mehehakatisega, sellise tüpaaž-mehega, kuid tema üllatuseks ilmus esmakohtumisele süsipäine ja rosinasilmne energiast pakatav Lauri, kes pikemalt ootamata võttis üles vestluse ja pidas pooletunnise monoloogi, kuidas inimene võiks elada ning nii muuseas oli ka nende kahe plaanid kokkueluks paika pannud.
Ma ei viitsinud seda õiget oodata, oli ta ühele oma semudest otse lajatanud.
See aga ei tähendanud, et Leenu ei oleks olnud sümpaatne ja omanud kehakeemilist reaktsiooni. Võib-olla mõni vähe päiksepoolsem tibin oleks südame kiiremini lööma pannud, kuid juba pea neljakümnesena tuli vähe latti alla lasta. Pealegi ei olnud põgusad läbikäimised taoliste eevatütardega just kõige edulisemalt kujunenud ja lõppenud.
Õigeid ei ole olemas, oli sõber Lauriga ühel meelel.
Kuna Leenulgi polnud teab mis asjalik ajaarvamine inimsuhete valdkonnas ei teinud ta suurt probleemi, et tuli miski mees ja tema edaspidise kulgemise sirgjoonelisele raudteele veerema asetas.
Esimesed kolmik aastat vappuski nagu vihane kütusevedur mööda kumusest laiemaks väändunud relsse ning otsekui maagia väel ilmus Leenu ümber korralik triotoaline elamu rentaablis linnaosas, oma isiklikud neli ratast, mille kapotil seisis märk ja sel kiri BMW, samuti kolm tähte.
Kõik see uus oli küll harjutamtu, aga sellest hoolimata lummav ning, tõele au andes, pani rohkem kui paari töökaaslase ja sõbranna kadedusest auru kõrvadest välja puhitama. Leenu oli ju see mõttetu naine, see lastetu ja korraliku meheta. Magatas miskisuguseid suvatonte ja muusikuid. Nüüd siis selline peavõit, selline tore mees. Ja, kirevase päralt, enesega rohkem, kui toime tulev.
Miks mina küll selle Lembitu pidin üles korjama? oli juhatuse assistent Liisa-Liina-Laura peaaaegu nutma puhkemas. Kas sellepärast käin ma korra kuus depilatsioonis? küsis too sisesäärne sinisilm õigustatult. Tema abikaasa ja kolme lapse seaduslik isa oli siiski ainult siseministeeriumis oma osakonna juht!
Kuigi Leenu suurt rõõmu sellest suguõdede kadeduseussist ei tundnud, oli see vahelduseks midagi, mis naeratuse huultele sundis. Naine püüdis uue tormilise elutempoga oma poolstoilist eksitentsi paari panna, kuid see näis korraga nii rumal kui võimatu ristiretk täisraudrüüs läbi lõõmava kõrbeliiva. Pidi valima, kas joosta kaasa või lohiseda järel. Õnnelikuks valituks osutus viimane, kuid kahjuks Leenut ennast see paremini tundma ei pannud.
Vähemalt ei pea kuulama enam pajatusi sellest, kuidas ta alati on arvanud, et ma vanatüdrukuks jään, lohutas ta end ja see oli piisavaks ajendiks, et kenasti edasi kesta.
Mitte et sa kole tüdruk oled, oli emake tavaliselt jätkanud, sa oled ilus, aga sa ei ole nagu päris selline normaalne, nagu võiksid, loed raamatuid, vahid seal oja ääres tundideviisi ja ei viitsi pidudel käia. Sellistest need kassimutid saavadki.

Kui triost oli saamas kvartett ning uus elunoodileht niipähe tambitud, kui see üldse võimalik sai olla, aimas Leenu endas tasast, kuid järjekindlat tuksumist - midagi hoopis teistmoodi, kui argipäeval, kuid mitte ülevoolavat, mis kogu olemise halvaks nagu doos tapvat mürki.

Ta töötas koos Lauriga, täpsemalt öeldes alluvuses lausa kahe-kolme pügala võrra madalamale, kuid tema õlekarva siia-sinna hoidev hõrenev juuksepahvak ning vihmapilvine pilk pani Leenu vasaku jala varba veidi võbelema. See oli justkui tundepuhang, aga ei olnud ka. Too sudukarva silmadega mees oli samuti kooselus, lausa pikas seaduslikus abielus ning pealtnäha väga õnnelik nii oma isikliku- kui ka ametialase eluga.
Kõik see sai alguse siis, kui nad sattusid ühe laua taha, sest Leenul ununes spordiklubi klinedikaart Lauri kätte ning trennikott käe otsas ta elukaaslase tööpostile tormaski.
Lauri oli lõunal, seega Leenu pidi uuesti lifti astuma ning kaks korrust allapoole tagasi sõitma.

"No tšau!" tervitas Lauri oma kaaslannat heatujuliselt. "Sul jäi see kaart minu rahakoti vahele, eksole?"
"Jah," vastas Leenu lakooniliselt. Ta oli avastanud oma mehe vastas istuva olendi, kes näis otsekui ammune tuttav, kuid sealsamas võõras nagu suvaline tänaval vastujalutaja; otsekui ideaalselt sobivate näojoontega teine pool, kuid jällegi teise nurga alt vaadates hoopis teistsugune.
"Ok! Näe, siin see ongi," sõnas Lauri klubikaarti ulatades.
"Aitäh!"
"No tule ja anna musi ka," naeris Lauri ning Leenu kummardus mehe kohale, andes talle sulgjalt suud.
"Ahjaa, tema on Lennart," võttis mees lõpuks vaevaks lõunapartnerit tutvustada. "Ta töötab seal keldris, ajab mingeid tähtsaid asju," lisas Lauri selgituseks üritades teist mitte alandada, kuid väga hästi see välja ei kukkunud.
"Väga meeldiv," ütles Leenu.
"Väga meeldiv," kordas Lennart eelöeldut.

Õhtul televiisori ees logeledes kuulas Leenu huviga, kuidas mööda tuba tuuseldav Lauri kogu töökaaslase temale teadaoleva eraelu ette laterdas.

Selgus, et Lennarti algus ei olnud paljutõotav, kuid pikalt punnides jõudis ta arvestatavale ametile, abiellus kena naisterahvaga ning jalgratta asemele muretses pilkupüüdva klassikalise mootoriga ratta, millega aeg-ajalt töölegi põristas. Auto, selline tavaline liisingukas, aga päris normi välimuse ja liitritega, jutustas Lauri, oli naisel. Päris ronitav redel, seega mõnikord arusaamatu, kuidas selline vend nii kõva piffi suutis ära sebida, ei saanud Lauri märkimata jätta. Muidugi sina oled sada korda lahedam, lisas ta pärast lühikest järelemõtlemispausi.

Sellele järgnes põhjalik ülevaade peaagu, et magamistoaliste detailideni välja, kui mõnus ja sobiv nende kahe abielu oli.

Aga noh, sõnas Lauri lõpuks, ega ma nii väga palju teagi, mingid eided kohvitoas ajavad mula tema kohta, sest kellegi tuttav töötab tema naisega koos kusagil. Mingi advokaadibüroo või miskit.

Leenu manas silme ette kujutluspildi Lennartist, taipamaks, kas temas on tasahilju tekkimas tunded, mille olemasolu oli ta aastateks kalevi alla paigutanud.

Lauri ei ole nõme mees, see on selge, aga midagi jääb puudu, miski upub nagu raske kivi vette.

Ju siis hea elu tekitab pseudomõtteid, kuid... Kuid.

Ta pöördus Lauri poole: "Lauri, mäletad, ma rääkisin sulle ükspäev sellest mustast luigest, mida ma viimasel ajal tihti unes näen?"

Lauri tõstis pilgu tahvelarvutist ning vastas: "Midagi hägust jah."

"Unes nähtud must luik sümboliseerib sinu püüdlusi keelatud vilja maitsta," tsiteeris Leenu peast. "Ma netist lugesin. Mingi Unenägude seletaja oli."

"Ahsoo," sõnas Lauri mõtlikult. "Ahsoo."

Nende kahe pilgud kohtusid ning ühel murdsekundilisel hetkel mõistsid nad teineteist täielikult.