Parim enne

Virko asetas liitrise piimapaki ettevaatlikult korvipõhja. Eelmisel nädalal sattus kuidagi ebasoodsalt nõrgalt kinnitatud kileanum tema valdusesse ja kuigi kuupäev soosis ostu, nirises ostukorvi panduna sellest joogipoolist välja nagu Jägala joast pärast lume sulamist. Ta soovis piinlikusest oma pisut virtsrikulist nägu kuuekraega peita, kuid oli soe ilm ning pelgalt lühikeste varrukatega päevasärgist ei piisanud, et oma häbi selle taha peita.

"Vabandust," pomises Virko kogelemiseäärel esimesele ettesattunud saaliteenindajale. "Kuhu ma selle..." Mees osutas lupjaks võõbatud ostukorvi põhjale, kus lebas õnnetult töss piimapakk, ning kaupluse põrandale ilmunud teesihile. "panen."

"Viska siia," näitas tusasel imel poetädi enda kõrval seisvale koristaja veeämbrile.

"Kas ikka tohib?" oli Virko kahtlev. "See ju näib olevat kellegil töös."

"Amnjee vapsjee pohui," teatas blaseerunud palgega daam selges kodukeeles ning marssis minema.

Ei jäänudki üle muud, kui transportida tasase liigutusega purunenud piimapakk ämbrisse ning hiilida kikivarvul kassa poole, lootes, et kogu situatsiooni lu ja valu turvakaamerasse ei jäänud. Otse loomulikult sai stseen igaveseks jäädvustatud mitmele kõvakettale-mälupulgale ning kogu valveteenistusel oli õhtupoolik naerupahvakutega sisustatud.

See pealtnäha süütu ja märkimist mitte väärne intsident meenutas Virkole, et ta peab lõpuks midagi vastama elektronkirjale, kus kutsuti teda ja kahtekümmend teist inimhinge klassikokkutulekule, mis pidi aset leidma ühel laupäevasel juuliõhtul kusagil Noarootsi kandis.

Talle kangastus see esmahetk, kui avastas postkastis uue kirja vilkumise ning arglikult suunatud kätt arvutihiirel, mis tahtis küll teksile vajutada, kuid kadus sealt kiirelt, sest süda hakkas sees kloppima nagu segane naabrimutt pühapäeva hommikul õues vaipa nüpeldades.

Alles kolmandal nädala päeval leidis pärast paari sigaretti leidis Virko üle südikuse, et kiri avada ning sisusse süübida.

"Tere, kallid klassikaaslased,

Olete kõik oodatud..."

Rohkem lugeda ei saanud, sest järsult muutus silme eest värvikirevaks ning kõrvad keerati suure raudvõtmega lukku. Mõned minutid hiljem avastas Virko end vannitoas lõõtsutamas ning avas kraani, heites mitu peotäit vett endale silmnäkku.

Kurat võtaks, keerles mehe peas. Jälle hakkavad need hood peale. Just nagu neljateistkümneaastaselt. Ta hingas sügavalt sisse, läitis uue nikotiinipulga ning pidas kaks tundi aru. Pärast iseendaga koosoleku pidamist istus arvutikuvari ette ning jõudis kirjaga lõpuni nii, et ühtegi vastunäidustust ei esinenud.

"Päikest soovides ja kõigi teiega kohtumist oodates,

Veera"

Veera oli ju täitsa kobe näkk, meenus Virkole järsku. Aga tainas ja aktivist, tõmbas teine meenutus esmasele pika punase joone peale.

Kuigi Virkot peeti koolis alati selleks imelikuks ja natukene jobuks, ei poogitud ega retsitud teda peaaegu kunagi. Kord kuuendas klassis üks kaheksandikust tülinorija lükkas ta trepist alla, kuid täiesti hääletult langenud ning sama tummalt end püsti ajanud ja oma teekonda jätkanud väiksekabariitsem Virko võttis kiusupunnidel isu tema koolielu raskemaks tegemisel täielikult.

Mõned sõbrad, kellega vahetundide ajal asju ajada ikka olid, kuid miski neis jäi tema jaoks kaugeks nagu autosõidul tahavaatepeeglisse uubuv silmapiir.

Virko oli alati olemas ja ei olnud samas. Tema keskmist kasvu kuju võis märgata nii ühisel matkal, bioloogiaolümpiaadil kui ka neljasadat meetrit lidumas. Samuti kuulus ta kohalikku jalgpallimeeskonda.

Kuid tema olemus paistis läbi, seega ükski valguskiir temasse pidama ei jäänud.

Pelgalt sportlikust huvist asus Virko läbi otsingumootori ja oma isikliku käega ümberprogrammeeritud väikese vabariigi kodanike andmebaasist klassikaaslaste elukäike uurima. Saatuseid nii mitmeid: mõni täiesti ordinaarne reamaalane, mõni teist korda türmitrellide tagant piilumas, mõni jõudnud lausa erakonna ukse tagant tuppa sisse sooja ning arvestatavale positsioonile, kuid enamusel siiski täiesti kena pere- ja sotsiaalelu.

Tükk nukrust lõigati Virko hingebiskviidist seda kõike üle ja läbi vaadates. Mees tundis lihavat klompi kurku tükkivat, kuid surus selle vaevaga alla.

Virko oli alati eksisteerinud omasoodu ja nagu kooliski, nii ka koduses miljöös oli ta kohatäitja, kelle kadumisel täpsustavaid küsimusi ei esitatud. Küll Virko hakkama saab, ütlesid kodused ning nad ei eksinud. Selle juures oli ainukene paha punkt see, et see loomulik eraldatus teistest lõi paralleelmaailma, milles oskas opereerida vaid tema ise ning see ei olnud üldsusele sobilik temaatika, mida kollegidega kohvipausi ajal marineerida.

Küll sai Virko sõna, kuid tema lausete idee ei jõudnud teisteni, sest nemad asjatasid oma tegemisi selles enamusele arusaadavas sfääris ning Virko mõttepärlid näisid otsekui midagi avakosmosest või ookeanisügavusest, kus paiknevad vaid naljakad hõljuvad organismid.

Siiski, keegi nina kirtsutama ei asunud, sest mõiseti üksmeelselt - ta ongi meil selline.

Virko parim enne oli ületatud märkimisväärselt: ta ei olnud juba kaua-kaua toimivas (kas siis väliselt või päriselt) kooselus või visiitsuhteski, tal ei olnud oma maja või majaosa ning paiknes kord siin, kord seal üüripindadel. Viimast tänu peamiselt tõigale, et oma töö eest ei teeninud ta piisavalt numbreid, et maksta ära kodulaenu sissemakse ning mõte lisalaenust ei teinud meest rõõmsaks. Lisaks olid vanemad koosmeelel, et kogu kinnisvara eest saadav tasu läheb nende vanadekodu eest maksmisele, nii et sealtki polnud abi oodata. Pensioniea piirimail läkski nii maakodu kui teine korter uuele omanikule ning isa ja ema ostsid tagasihoidliku asupaiga Mustamäele, mille kavatsesid samuti õigel ajal müüki panna.

Virko sajatas tusahetkedel, et mõlemad kärmelt kõrvad pea alla paneksid ning oleks väike võimalus ehitada pisikenegi vundament järelejäänud mõttetuks eksisteerimisajaks. Vahel mõtles ta neid mustade pilvede aluseid mõtteid vägagi tõsiselt, enamjaolt siiski vaid vihahoos.

Peamiselt aga ei pununud ta oma käega isiklikku pesa seepärast, et mõte ühistu koosolekutest või kaklemisest teise majaosa omanikuga ei pakkunud suuremat pinget ning vabadusetunne muutis halli argipäeva natukene talutavamaks. Samuti ei näinud ta ideed midagi soetada, kui tal ei ole oma perekonda ja kuna selleks lootust ei olnud juba ammu, kulges Virko nii nagu talle elu selle ette kandis.

Ta andis endale aru, et suur osa temast vihkab piiritult iseennast ja tal on häbi ilmuda teiste ette just sellisena, nagu on loodud, voolitud ja suureks sirgunud.

Kõik ei oska teeselda ja endale valepuru laugude alla vajutada.

Keegi ei soovi omal vabal tahtel olla see tõrjutu, kui tal just enesepiitsutaja fetišit ei juhtu olema.

Võiks ju mõelda edaspipüüdlikult ning astuda takistusele vastu, kuid too tühjus Virkos oli suurem kui miski muu ning lubas ühel hetkel mehepoja ainsa ampsuga alla neelata. 

Kassas pangakaardi PIN koodi klaviatuuril toksides oli ta lõplikult otsusele jõudnud, et jääb ka sellel korral kokkutulekule minemata. Nagu need varemadki kolm korda... Või lausa neli?

Vähemalt piim jäi terveks, üritas Virko sisemiselt naeratada, kui oli kauplusest umbsesse linnaõhku astunud. Ja kuupäeva järgi kestab veel oma nädala jagu.