Vanilje

„Kolisev Ämber“ mängis nii tuntuid kui ka omaloomingulisi lugulaule nii kõrtsides kui kontsertsaalides, pannes pärast esinemist püksivärvli vahele kena koguse rahapaberit, lastes vahel üle nii manager Toivo kui lavatransiidiga tegeleva personali, mis koosnes kahest endisest hevimehest, kes bändidega (sel ajal päris bändi koosseisus) peaaegu terve endise Liidu läbi sõitnud, Jaagupist ja Jaanusest. Mõnikord öeldi boonusena sitasti lisaks, aga peamiselt peeti end üleval, sest nii mänekast kui suvalistest transatöllidest oli ikka tohutul määral kasu.

Kes ikka viitsib oma kitarri ise häälde panna ja võimendeid teisele korrusele mööda järsku treppi vedada. Mängude korraldamisest rääkimata.

Kenno oli „Kolisevat Ämbrit“ kuulnud vaid paar korda kahtlase väärtusega kohalikust alternatiivraadiojaamast, kuid kuna kõik disaineritest sõbrad rääkisid, kui lahedad tüübid ikka seal on ja muss veel vingem, siis pidi end tänapäeva moevooluga kurssi viima.

Kuna Kenno oli saatuse ja peamiselt Keeli südamesügava soovi tõttu jälle vallaline, pidi seda enam jälgima, mis elus pulbitsemas, et oleks potentsiaalsete pruutidega millestki vestelda. Kõnevoor ei olnud mehe päiksepoolseim külg, kuid kuidagi ääri-veeri sai hakkama.

Keelit huvitas alati pigem see, missuguste lahedate sõpradega nad käesoleval reedel välja lähevad ja kui palju Kennol sel kuul vaba füüri on, kuid naine oli noor ja kena, seega muidu kõva tehingumees lõi nina allaandjalikult pinnase poole.

„Ma ikka imestan vahel,“ sõnas Keeli nende viimasel juhuslikul kohtumisel Tammsaare pargis kell kaks pärast südaööd, „et sinusugusel saavad nii tasemel sõpsid olla. Sa ise oled nii plass ja igav. Isegi seinal kuivav värv on põnevam!“

Kõlab karmilt, aga naine ei eksinud – Kenno oli vägagi luitunud karakteriga. Vahel võis aimata, et teda ei olegi olemas. Suvaline hologramm tatsub mööda Tallinna tänavaid ja sõlmib kohvipausi vahepeal lepinguid. Justkui vanilje-maitseline jäätis.

Kui Kennol oleks järelkasvu, näeksid nad tõenäoliselt välja nagu kummituspoiss ühest Disney multifilmist.

Keeli lapsi ei soovinud… Kindlasti mitte Kennoga. Oma parimas eas naised ei tee tittesid selliste tüüpidega. Nagu vabatahtlikult.

Mees oli väga kahtleval seisukohal, kuid õhtust teed mekkides ja Internetis kolades ostis ta sügava ohke saatel pileti ära.

On vähemalt, millest tööl rääkida siis, kinnitas ta endale ja suundus kööki, et tass valamusse asetada. Õhtupoolikul nõusid puhastada polnud tema jaoks meeldivaim tegevus.

Kui kätte oli jõudnud see õhtu, lükkas Kenno klapid kõrvadele ja tutvus materjaliga.

-          Jah, täiesti kuulatav, aga… Aga selline väga vanilje mekiga. Nagu ülepressitud toode. Hea marketing, aga tühjavõitu sisu. Võib-olla elusalt on ikka paremad.

Kesklinna äärel pesitsemise pluss oli see, et kui oli soov mõnda piduasutust külastada, ei olnud vaja jamada isiklike autode, taksode ja äppide ja muu taolise tobedaga, vaid võis rahuga kodu poole komberdada kartmata, et mingid muu- või kodukeelsed ambaalid ribid sisse löövad.

Nii mõnedki trendikad kamraadid olid erinevates adekvaatsusastmetes kesta peale saanud.

Ehk säärane õhuline mees olemisest oli natukene kasu ka – iga koll kraesse ei lennanud ja kui prooviski, siis loobus üsna kiirelt, kuna Kenno puhul oli tegu tõeliselt ebahuvitava subjektiga.

Natukene kõrgivõitu moodne kunstnik oli selles plaanis palju põnevam, kuna oli veendunud juba eos, et kõik, kes ei tööta freelancerina, on jubedad kaotajad ja peaksid end kiiremas korras lambiposti otsa tirima.

Nii et kui nad kokku said, siis kohtusid paar parajaid.

-          Ma loodan tõesti, et laivis on asi vähe parem.

Kenno asetas kõrvaklapid kirjutuslauale ning põrnitses pikalt enda ette.

Võib-olla oleksin pidanud ikka koju jääma, kahjas ta.

Kui „Kolisev Ämber“ oli oma teise loo lõpetanud, langes nagu purupurjus basskitarrist Olev justkui värskeltsaetud mänd  lavalt alla ja ei tõusnud ilma meedikute asjatundliku abita omale jalgele.

Heli oli nagunii kohutav, seega inimesed pigem võidavad, kui kaotavad, arutles Kenno endamisi.

„Nonii, nahhui!“ üürgas vokalist käredal häälel, „kes siit, faking publikust oskab bassi laduda?“

Lae poole sirgusid nii mitmedki käed.

„Ei, tra, ma ei saa aru midagi,“ teatas Malvo Meestik. „Sõitke kõik perse!“

Publik röökis vaimustusest.

„Ausõna, noh,“ kordas Malvo. „Sõike kõik perse – konsa on läbi, noh! It’s vodka time!“

Mõni purjalik mehepoeg ja –tütar jäi oma ähmas lava ette kätega vehkima, kuid eluga selgemal tasandil olev rahvas liikus ühtse sipelgameeskonnana vestibüüli poole. Nende seas ka Kenno, kes kirus, et lasi end nendel asjadega kursis olevatel ära rääkida ja teha midagi vaid selleks, et sägadega miskit pauside või lõuna ajal lobiseda oleks.

Kerge liigusega pintsaku üle õlgade tõmmanud Kennot müksas keegi – õhus oli tunda nii värske kui mitmepäevase liisunud alkoholi mitmepaletilisi odööre.

„Mida fakki, mees,“ jorises Malvo sõbralikul toonil. „Võta oks koomale nats, eksole.“

„Vabandust,“ sõnas Kenno tagasihoidlikult. „Te olete „Koliseva Ämbri“ solist, kui ma ei eksi.“

„No madafaking igatahes,“ ütles Meestik ja surus oma õllelibeda kämbla Kenno pihku. „Tra, sa oled ka kuidagi tuttav moll, aga samas ei ole ka. Mingi joonistatud mees, aga nii teistmoodi, mitte mingi ilueedi või pederast. Nagu nii faking õhuline olend, saad aru.“

Esiotsa ei osanud Kenno silpigi suust poetada ning noogutas viisakalt kaasa.

„Päris okei laiv oli,“ valetas ta, kui oli sõnad keelele lippama saanud. „Nende kahe loo jagu,“ pidi mees siiski torkama.

„Kuule jaa, tänks sulle, läbipaistev mees,“ oli Malvo meelitatud. „Kahju, et kõik muu perse läks. Peaks selle kuradima Olevi lahti laskma.“

„Seni, kuni ta mängis, oli ta väga hea,“ sõnas Kenno avameelselt.

„Eijaa, muidu nagu tõesti okei, aga enam ei saa nagu kaine peaga teda lavale. Kitarristidel on nagu savi, aga rütm peaks faking paigas olema. Täiesti perses, ma ütlen.“

„Aga okei, tänud sellegi eest ja edu teile edaspidi,“ kostis Kenno ja surus veelkord ääri-veeri seina naljal püsiva kohaliku rokitähe kätt.

„Einoh, anytime, ma ütlen! Oot, mis su nimi oli üldse, läbipaistev klemm?“

„Kenno.“

„Oot-oot! Türa, sa seda Kennethit tead?“

„Kaske?“

„No jah,seda Kaske. Mingi suht pede disainer on või midagi.“

„Ta mul töökaaslane.“

„Türa jah, ta ükspäev rääkis mulle mingist Kennost, kes on nagu suht legend või nii. Oma ala absoluutne kunn või midagi. Enamus nagu totaalselt kadestavad sind.“

„Tõsiselt.“

„Vanaema ausõna, noh!“

„Olgu nii! Edu veelkord!“

Kuigi muusika on neil igatepidi alla arvestuse, ei ütle ma nagu ühtegi halba sõna selle bändi kohta, tegi vanilje-mees otsuse.