Asjatu Aasa

Aasa ei olnud üksik kibestunud vanamutt, nagu nimest järeldada võib, kes Mustamäe viiekordses naabreid oma Miisude väljaheidete aroomidega häirib, vaid pisut alla kolmekümne täiesti elu ja selle jätkamise jõus naisterahvas. Naine, kellel elust jutustaval filmil ketramas parimad aastad; naine, kelle kaaslaseks ei olnud uhke, kuid sunnitud üksindus, vaid mitmeid meessõpru, kellega Reval Caffee's hommikukohvi juua või ööklubides tantsu vihtuda. 

Keskkoolis oli ta vihanud igasugu väljaskäimisi ja jõi reede õhtuti koos sõbrannaga pööningul nina kirtsudades ühe kohaliku lakekrantsi abil ostetud odavat vihavrüübet.

Oleks pidanud ikka mingi mõnusama napsu võtma, kostis Saale-Rosalie esimest suutäit neelates. Maasikalikööri või midagi.

Ah, saab hakkama, ei heitnud Aasa meelt ning purjus pea oli kerge tulema.

Noorem Aasa kaldus tüsedusele ning, nagu mõned tüdrukud oma ja paralleelklassist teadsid rääkida, ei tahtvat ükski poiss teda seepärast panna, milles oli ka tera tõtt, kuid koolivendi ja muidu ludrisid, kes temaga aega oleksid nõus veetma, oli reaalsuses rohkem kui üks. Oli vaja vaid võrk vette heita.

Kord hommikul peegli ette astudes märkas juba natukene vanem Aasa, et ei olegi nii täidlane kui ta oli lasknud teistel seda enda eest arvata. Ta vaatas poppe kaunitare üle ookeani meediast, kes ühelgi ihuvõlul ei lasknud varjuraisku minna. ning leidis endal ihaldusväärseid väliseid sarnasusi.

Enam ei pea ma selle Saalega kahekesi salaja jooma, oli naine rõõmus. Saale on ju päris paks, oleme ausad.

Leitud enesekindlus ja -teadlikkus viis teda seltskondadesse, kus nii mõnigi sale kaunitar põlglikult altkulmu seiras, kui Aasa täiesti otse ja omadega otsekui värskelt luisatud vikatiga vastassugu niitis. Kuigi nii mõnedki vallutused pidid hiljem tunnistama, et hea meelega oleks hoopis seda põrnitsevat naist noolinud, kuid kui pakutakse, ei saa päris ära öelda. Ei tea ju, kuidas õhtu kujuneda võib ning kodus on nagunii teine sängi- ja elupool külm nagu Jääkuninganna lossis. Teineteist austav kooselu ei kuulnud ammu ühiste Euroopa väärtuste hulka.

Aasat ei häirinud see, et temaga rohkem kui viis minutit keegi noorsand väga meeleldi vestelda ei soovi. Peale günekoloogi muidugi, aga see polnud antud hetkel tähtis.

Ta oli loonud endale roosa jutukese, kus ta lõpuks kohtab kena pikka noort meest, kes on nii varakas kui omab ka skulptuurilikke ülespumbatud kehavorme, millest vaid tema saab rõõmu tunda. See ideaalmees ei palu tal iial tööle minna või jooksurajal-spordisaalis rassida.
Mida Aasal vastu pakkuda oleks, polnud oluline - tähtis oli tema palav soov ja ei miski muu.

Pealegi oli ta nüüd seda kõike väärt!

Kuid asjatult sai aega raisatud, kui oleks võinud mõne toreda kidura programmeerija hoovi tõmmata ja tollega kärme järelkasv saada ning lõpuks ehk õnnelikki olla.
Kõrguvad atleedid vaatasid Aasat küsiva pilguga ning mõni lajatas otsekoheselt: "Ma pakse ei pane, tõmba minema!"
"No fat chicks!" teatas üks Bremuuda kolmnrugas munakivisillutisele maoli kukkunud brittki.

Allameetrised idamaade juurtega šivapojad oleksid hea meelega Aasaga püsiva tehingu teinud, kuid naisel oli täiesti ilmvõimatu vaadata üle nende ilmselge füüsilise puude.

"Saale, mis arvad, teeks ühed liksid, mis?"

"Kas sa mitte ei sõimanud mind selja taga pekiperseks?"

"Oh ei, mingid kadeduseussid tõlgendavad asju omamoodi. Ma ütlesin, et sa oled täitsa kena ja see ei meeldinud mingitele mõrdadele."

"Ahsoo... Ma sain natukene teistmoodi aru."

"Miks ma peaksin valetama sulle, sa oled ju mu... parim sõber?"

"Ah, ma ei tea..."

"Teeme siis väikese napsu, mis?"

"Olgu, aga sel korral ostad sina."

"Eehhh, tead, sellega on nii, et..."

"Mis sellega on?"
"Et sellega on nii, et... Okei, toon dringi ise."

Muidugimõista tühjenes lubadusele vaatamata Saale-Rosalie hing ja tema üürikorteri lubjakarva lakke ulatuv eebenitoonis baarikapp.