Aastaid treeninuna ei olnud tal siiani omaks saanud kehvade uudiste edastamine. Paremal juhul saab sõnumitooja ainult kogu solgipange lehkava sisu enda õlgadelt maha pesta. Vähemalt seni on pea ja elu alles jäänud, kuid ei tea iial, kuidas tundmatu inimene võib ennast väljendama asuda. Viimased aastad näitasid, et kliendid olid eriti emotsionaalseks ning enesekeskseks muutunud otsekui jonnakad ülekaalulised printsessid, kes ei taipa, miks moetööstus neid riidenagiks ei taha, kuigi nad on nii kenad ning iseloom säravamgi veel. Üleüldiselt - kes natukenegi taipu omav tahaks olla pelgalt ekstravagantse või -vakantse rõiva kandja? Samamoodi võiks hakata maanteepostiks või varesepeletajaks viljapõllul. Ilus võib ju niisama olla, ilma kohustuste ja tingimusteta.
Wulteri õde, siredasäärne Willa oli toda hernehirmutise kontimurdvat elukutset lühiajaliselt pidanud ning tema pajatused sellest muutsid inimese vaba tahte toda ametit pidada veelgi arusaamatumaks.
"Et ei saagi siis päris korda," oli üleletine murelik. Näis, et sellest pisikesest tehnikavidinast sõltus tema kogu olemine siin tüütus, kuid ilusas ilmas.
"Tüüpviga," kostis Wulter napisõnaliselt. "Kui teid minu isiklik arvamus huvitab..." Ta ei oodanud kliendi vastust, vaid jätkas: "Siis te oleksite võinud juba ülevaadetest lugeda, mis jamad sellega võivad tulla."
"Sai nagu uuritud küll," kaitses teine ennast eeskujulikult. "Aga sõbral nagu sama mudel ja probleeme täiesti null. Kallis aparaat ka, nii et see oli üllatus. Garantii nagunii suurt midagi ei aitaks. Läbi ka teine."
"No hea, et õhku ei lennanud kõrva ääres nagu mõni," naeris Wulter oma laia esihambavahelist naeru.
"Heh-heh," kõkutas klientki. "Varsti hakkavad nende telekad ja asjad samuti plahvatama."
"Ei imestaks üks põrm."
Vähemalt ükski normaalne tüüp täna, kostis Wulter endamisi. Sellised imesid juhtub harva.
Ja mida oligi oodata ühest nurgatagusest mobiiltelefone ja nende tarvikuid müüvast urust, mis võttis magalarajooni pandimaja ilme ning tõmbas seepärast ligi keskkonnaga sobivat kontingenti. Wulter tänas tihti kedagi, keda ta ei uskunud olemas olevat, et keegi vähe kuraasikam kurikael teda kirehoos ära polnud püüdnud kustutada.
Kahjuks ei saanud Õhtumaa telefonitootja aktuaalse kurikuulsaima tootega kedagi sihtida ja tulistada. Isegi maamiinina väljapääsu ees polnud seda võimalik kasutada, kui pahalane röövitud kraamiga välja tuisata proovib ja näost kaame ning verise ninaga poodnik Wulter isetehtud puldil stateegilist nuppu vajutab.
See müüja-tehnik polnud miski kangelane ega kuidagi sinnapoolegi. Ta sõitis koju trammiga või kui bensiinifüüri leidus, siis üheksakümnendate metallhalli Audi 80ga ning toitus enamjaolt pastatoodetest ning õlelürpest, sest üritas koguda finantsi reisiks Maldiividele.
Kõik normaalsed inimesed käivad faking reisimas, kostis ülemuse tütar Wiire ning kuna tehnikamees toda naisisikut ihaldas, võttis ta öeldut raamatusse kirjutatud seadusena.
Kaks piletit läks kallimaks, seepärast kõrvale panemine nii teokombel edeneski. Ning mingit säästupakkumist Wulter ei kaalunudki - Wiire oleks sellest kohe aru saanud, et tegu pole ikka päris õige kraamiga, tal oli lausa verekoeralik haistmine odavate asjade peale, kuigi ise püüdis olla mitu klassikasti kõrgemal. Wulteriga talle vestelda siiski meeldis, sest mees ei öelnud peaasjalikult miskit vastu ning tema enda kavalerid sellist lähenemist heaks ei pidanud.
Wiirele meeldisid pahad poisid, kel oli ka majanduslikku võimekust, et lahedad välja paista. Viimasel ajal jõlkus too juba kahekümnendate keskpaiga ületanud naine ühe lootustandva räpistaariga Would Bang, heade mõtete ja viimasel ajal sügelevate rusikate linnast.
Would Bang'i isa omas tagasihoidlikku, kuid piisavalt edukat poeketti, et järelkasv saaks rahulikult vähemalt kolmekümne viieni gängsterit mängida. See sobis kõikidele osapooltele, kuigi Bang'i ülalpidaja pidas vahel pojale lühikese loengu, kuidas ta võiks mõelda majanduskooli astumisele, et siis papa ülestöötatud ärivalemit edasi arendada.
Perse need putkad, oli Would Bang ameerikaliku maneeriga teatanud. Ma räpin nii kõvasti, et su need risud lendavad lõhki, raisk. Mul on suht normid esinemistasud, tead.
Would Bang vanem vangutas nukralt pead ning sügaval sisimas lootis, et kunagi, ehk kunagi võtab too ainukene oma liha ja veri mõistuse kivi alt välja ning paigutab selle sinna, kuhu too kuulub - peakolba kaitsva koore alla.
Kuna seda aega oli oodata pikalt, kandis ta uue pangaäpi abiga järjekordsed kilod pojakese pangakontole.
Wulter oli näinud filmi "80 miili" ning teadis, kes oli Lesane Crooks, kuid ei osanud labasemat päike-väike riimi kirja panna ning võõrsõnadegagi oli raskusi, et kuidagiviisi erudeeritum välja paista. Peamine - tal puudus see miski, mida saab võtta kokku lihtsa neljatähelise sõnaga, mis on raha.
Ta ei hellitanud väga lootust, et need reisipiletid Wiiret teda teistmoodi vaatama panevad, kuid proovima pidi. Ja lisaks oli vaja koguda vahendeid, et tollel reisil laia lehte mängida, käia klubides, kasiinodes ja poodlemas. Kindlasti normaalne rendiauto ja nii.
Isegi ilmvõimatu missioon oli midagi, mis edasipürgima sundis ning eesmärki oli Wulteril vaja.
"No õhtust, vana!" tervitas sisseastunu Wulterit. Ta näis täpselt samalaadi nagu üks tüüpiline magalalinna lombardi kunde - odava kunstnahast jaki ning päevinäinud dressipükstega, siiliks pöetud pead katmas meresinine kaarjaks keeratud nokaga nokkmüts. "Kuidas läheb?"
"Tervitus! Töiselt. Mis mureks?"
"No mure... Mul ei ole mingit mure, lihtsalt mõtlesin, et astun läbi korra. Käin siit tihti mööda. Inimesed käivad ju ikka moblapoodides vahtimas ja näppimas."
Hirm on see, mis meid elus hoiab ning seda tuttavat tundmust aimates muutus Wulter ettevaatlikuks. Nüüd oleks kas või üks lõhkev mobiiltelefon marjaks kulunud.
"Okei," sõnas Wulter, "mis teile siis huvi pakub täpsemalt?"
"Noh," alustas nokats venitades, "ma mõtlesin, et ehk sa teed selle kassa nüüd kenasti tühjaks."
"Lihtsalt niisama?" oli Wulter üllatunud.
"Kui see plaan ei meeldi, siis mul on abimees ka kaasas," kostis too tüüp nahktagi alla peidetud püstolit näidates. "See on laetud."
"Kuidas ma tean, et see päris on?" esitas Wulter endalegi ootamatult õigustatud küsimuse.
Hea meelega oleks ta siinsamas püksid täis teinud ning elu eest palunud, kuid hirm ei lubanud tal kontrolli kaotada - ta pidi olema täiesti ärkvel. Ka siis, kui kõik täiesti metsa poole minema hakkab. Ta mõtles kiire viivu Wiirele ning kuidas see kõik võiks tema aktsiaid naise silmis tõsta. Would Bang oleks tõsine amatöör tema kõrval, kui ta selle jama edukalt lahendaks. Pikalt kogu see uusrikka võsu tahan-olla tänavakrediit! Siin on õige kraam!
Kogu sündmus jääks valvekaamerasse, nii et füüsilised asitõendid tema vapruse kohta oleksid olemas. Võib-olla ülendataks lausa selle tillukese kaupluse juhatajaks, keda oli tööpostil näha sama harva nagu kuuvarjutust.
"Tra, tahad nii väga, et ma tõestaks vä?!" puristas röövel tigedalt. "Ära mängi oma eluga ja viska süsi letti, mees!"
Võib-olla oleks paslikum olnud selle surmahirmuga midagi korda saata, mis hetkel oma naha päästaks, kuid Wulter oli otsuse teinud ja laotas oma käe lauale. Pettunud ning diiler, keda mõni kutsub saatuseks, keegi jumalaks või lausa saatanaks, raputas aeglaselt pead. Tema pilgust võis lugeda, et seda käiku oli oodatud.
"Oled siis kõva mees või ei?" küsis Wulter üleolevalt. "Raudselt tulid siia mulle ajudesse panema, et siis pärast oma poolkriminaalidest sõprade ees ärbelda. Või sa oled nagu see Would Bang, selline Tiskre wannabe?"
"Kes kurat on Would Bang?"
"Kodumaa kuulsaim räppar, sa polegi kuulnud," sõnas Wulter, kelle vasakust püksisäärest nirises kingapaeltele uriinipiisku. "Eelmisel aastal sai parima meesartisti auhinna ja parima uue tulija."
"Ma ei tea, kes too tont on, aga neetud, vana, viska papp siia ja asi tahe!"
"Sa oled täpselt nagu Would Bang."
"Nahh sa jahud mingist Tšillit Pängist, pritsi pappi ja kohe!"
"Mul on kassa tühi," lausus Wulter siiralt. "Mul ei ole täna sentigi sula sisse tulnud."
"Valetad, raibe!" röötagas pätt ning vinnastas kaasasolnud relva - kõik oli ehtne ja sellest sai aru isegi sõjaväkke mitte kõlbulik Wulter. "Davai, näita ette," karjus ta poeselli peale ning tormas Wulteri kõrvale, surudes püstoli mehele ribidesse. "Näita, mis sul on!"
Wulter keeras võtit ning aparaat avanes.
"Türbel!" vandus dresspüks. "Sa vana kurat!"
Märkamatult avanes väikese moblapoe uks ning sisse astus lühemat kasvu naisterahvas, lohvakate pükste ning viltu nokkmütsiga noormees käe otsas. Kaugelt vaadates oleks tegu olnud justkui ema ja tema teismelise pojaga.
"Türbel!" lausuti mõlemalt poolt ning kõlas kõrvulukustav kärgatus.
Wulteri keha muutus sültjaks, terav valu vasakus küljes tuimestus ning jalamehaanika tahtis kaduda. Ta märkas soolasammastunud kolme kodanikku, üks nendest tema kõrval, püstoliraud lasust auramas ning teineteise külge klammerdunud paarikest, kellest ühes tundis ta ära Wiire, teine näis mingi suvalise jobu moodi.
See hetk oli justkui korraks kinni vajutatud filmijupp ning mobiiliärikal oli selle imelühikese, kuid tema jaoks piisavalt pika momendi kestel hea meel, et just Wiire oli see, keda ta viimasena nägema pidi.
Wulter naeratas kohtlaselt ja vajus põrandale kokku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar