Lõpuks ometi, ohkas mees kergendatult. Ta vihkas siiani ühe koha peal passimist ja ootamist, millal küll elu liikvele läheb, kiskjana stardib nagu oleks see tema viimane kohaltvõtt. Tihti ununes, et nood kuninglikud karnivoorid veetsid enamuse oma olelusajast puude all või nende okstel laiseldes. Kui nälg näpistamas, võis end esialgu peajagu tõsta ja vaadata, mis edasi saab.
"Tšau! Sorri, kuule," lausus sisse astunud keskikka uubunud elegantselt, kuid vaoshoitult riietunud naisterahvas pisut hingeldades. "Ei saanud kohe tulema."
"Pole hullu," sõnas Harald. "Peamine, et kokku saame."
"Okei... Mis sa jood?"
"Täiesti tavalist kohvi."
"Ma ei tea, ma võtaks latte hoopis."
"Kuule, läheks teeks ühe suitsu, kuni sa tellid?"
"Mine-mine. Saangi vähe hinge koguda."
Kelluke ukse kohal astus lavale ning laulis oma aariat, kui Harald oli välja astunud. Helle kontrollis veelkord telefoni. Tuli vilkus - uus sõnum. Jälle! Veelkord! Mida ta nüüd tahab?
Aeg segab vett, muutes sellest klaarist läbipaistvast ebamäärase hakklihasousti-laadse klombi. Helle teadis täpselt, mida ta elult tahab. Ühe ordinaarse naisterahva kohta ebatavaline nähe. Eriti vanuses viisteist. Tema sooviks oli luua klassikaline perekond, kus leiaksid oma väärtusliku koha isa, ema, lapsed, koer ja võib-olla ka mustavalge kirjukassivolask tütre meeleheaks. Seitsme ajaühiku möödudes sujus planeeritu pärituult ning ta kohtus ülikoolis Hannoga, kes tudeeris sildade ehitamist ning omas reaalteadlasele mitte omast mahlakat huumorimeelt ning oli, nagu isa ütles, lugupeetud perekonnast. Helle õnneks oli Hanno samal lainel ning leivad, saiad ja jupp vorsti sai ühte kappi asetatud. Hanno vanematel oli Nõmmel kinnistu, nii et mööblitüki leidmine eesmärgi saavutamiseks ei olnud mingi probleem. Helle mäletas eredalt, kuidas isa silmadest piisku nirises, kui nad pärast aastast kooseksisteerimist Hannoga abielusadamasse maabusid. Isegi ema ei olnud nii emotsionaalne.
Ju siis sinu sobivale mehele panek oli talle nii oluline, oli kord Harald sõnanud. Tal mingi teema nende lugupeetute ja uusrikastega ka. Mul näiteks jube savi, kellega minu Hilja koos elama hakkab. Elagu kas või lätlasega.
Vennal oli paljuski häirivalt õigus ning polnud erandiks seegi.
Udu kogunes Helle heinamaale pärast esiklaps Elise sündi. Just Elise, mitte Eliise, nagu vanaisad-vanaemad teda kutsuda armastasid. Hanno muutus naise silmis just selliseks insenerikuivikuks, milleks ta teda varem polnud pidanud. Tema kurameerimismaneerid näisid labased ning need mõned lühikesed hetked tegutsemist näisid nühkimissajanditena, mil ei jõudnud ära oodata, millal küll see ebameeldiv akt oma lõpujoone ületab. Õnneks ei saanud abikaasa Helle muutustest aru. Või siis kahjuks. Nii või naa leidis Helle end vannitoas oksesprintidelt ning üsna pea nägi päevavalgust Erko, priske ja rõõmsameelne poisirajakas. Mõneks aastaks tekkinud tormipilved lahtusid, kuid mõniaeg enne Erko esimesse klassi minemist põrkus Helle vastu seina, mis tuletas meelde, kus asjad pooleli jäid.
Isegi hästi vastu pidanud, mõtles ta irvitades.
Polnud selge, miks need halvad tujud, mõtted ja üha tihemini vandesõnad levikule asusid. Kas ma kuulasin ainult oma mõistuse häält ning muu jäi tummaks? päris Helle endalt nendel vabadel hetkedel, kui lastest asu sai ning tööl mõni minut pausi võimalik pidada. Ta torkas klapinupud kõrva ning valis loo, vana ja nostalgilise, sellesama, mis röökis tol hetkel magnetofonist, kui nad esimese öö nende uues Nõmme kodus veetsid. Kuid ei mingeid meejaid mälestushetki ei mananud see esile. Isegi pahaseks ei muutnud. Hea lugu, ei midagi muud.
Võib-olla ma olen paksuks läinud, pakkus ta ning astus vannitoas pärast õhtust pesuskäiku kaalule. Aparaat mõtles hetke ning andis rahuldava, kuid samas häiriva vastuse - 58,3 kilogrammi. Ei olnud kehakaaluski asi.
Järgmine samm oleks olnud nõia juurde minek, kuid teades, millise pasarahe ta kaela saab, kui Haraldile sellest räägib või kui too aimu saab. Muidu oleks ükskõik, kuid Helle teadis, et peapesu oleks ta sel juhul täiesti ära teeninud. Meeleheide aga ajas oksaga barrikaadidele vehkima vaatamata, et vastas seisid sadakond kuulipritsi.
Olukorrale täiesti loogiliselt lähenedes oli probleem olematu: õnneks vajalikud komponendid olid täiesti olemas. Oleks siis Helle vaid rasvase juuksepahmaku ning väljaveninud dressipükspersega vareseema, kelle kraaksatusi võib kuulda kesklinna välja ning kelle olemasolu peamiseks põhjuseks on järelkasv, mille eest riik enam-vähem hea klotsi välja käib, ning plastpudelis neoonsinine keemiasiider. Tal oli juristitöö päeval ning õhtuti peksis pisikest palli reketiga vastu seina või lausa kahevahel üle võrgu mõne talutava kolleegi või sõbrannaga. Vahel tudeeris naine ametialasele kirjandusele ka klassikat või lausa uudistooteid ilukirjanduses, nii et ei saanud väita, et vaim puudulikuks jääb.
Ning abikaasa Hannogi ei jäänud kaugele maha. Või oli lausa siin-seal juhtrolliski. Mees suusatas talvel, ujus basseinis sügisel ning suvel käis kanuutamas või lihtsalt mõne edukama sõbra purjekal tolgendamas ning võttis Helle ja lapsedki kaasa. Vahetevahel luges lausa luulet ning hakkas hispaania keeltki tudeerima. Kõik võimalused isiklikuks arenguks olid olemas ning mõlemad kasutasid neid arukalt.
Võimalik, et ühest inimesest ei piisagi, et kõiki vajadusi täita, teoretiseeris Helle, kui oli esimest korda võõras sängis lähedust jaganud. See käis kuidagi kähku nagu karateka jalalöök näkku, kuid teoks see sai ning kahtlussügelust ei tekkinud. Helle ootas huviga süütunde tekkimist, kuid ka pärast legaalse partneriga koos olemist ei ilmunud midagi uut - kõik oli nagu enne, ent sellist vastikust enam Hanno vastu mitte, justkui oleks teine läbikäimine teda puhastanud.
Ta oli kuulnud lollakaid pekikõhulisi isaseid mögisemas, et kõrvalsuhe hoiab põhilise toimimas, kuid ei uskunud, et sellel alust võib olla. See näis vabandusena oma mölakliku käitumise suhtes ning enamjaolt nii oligi.
Helle aga ei soovinud aduda, et tal on vaja kedagi teist, et mürgist vabaneda. See oli irratsionaalne ja madal ning kuidagi ei tahtnud peakolusse mahtuda see pisikene pind, mis seadis kahtluse alla esmase valiku adekvaatsuse ning liigselt lahinguplaani järgimisele.
Äkki ma panin Hanno enda jaoks sunniga meeldivaks, kuna ta sobis ideaalselt selle kuvandiga ning peale kõige tegi ka isa nii õnnelikuks?
"Aitäh!" tänas Helle joogi lauale toonud teenindajat ning keerutas lusikat tassis. Harald oli ikka veel väljas, kõndis närviliselt edasi-tagasi nagu loom puuris ning oli ehk juba kolmanda surmapulgakese süüdanud. Õde teadis, et vennal on koduseid muresid nagu temalgi, kuid lähemalt polnud ta nendest rääkinud. Kokku said nad ka täiesti niisama, mitte eesmärgiga kasutada teist emotsionaalse tampoonina.
Ehk siis täna jutustab, milles asi, lootis Helle.
Ta ise oli tulnud teadmisega, et annab esimesena just vennale teada, et lahutab Hannost ning alustab uut elu Hennuga. Hanno oli viimased kolm päeva talle sõnumeid süljanud nagu näljane draakon, mõistmata, miks küll naine nii käitub.
Kui ma isegi täpipealt teaks, tunnistas Helle ausalt, kuid ma ei saa enam peatuda.
Vend Harald maadles murega, mis oli endast märku andnud juba keskkooli esimestes klassides, millele siis ei osanud noor poiss tähelepanu pöörata. Juba sel ajal polnud ta miski pasa pealt riisutud sell, kuid näis, et alati jääb temas midagi puudu, et saavutada maksimum. Eriti peitus too okas, mis oli küll väike, kuid salvas kui tammepalk, lähisuhetes vastaspoolega.
Ühel klassiekskursioonil Saaremaale sattus ta lähestikku tüdrukuga, kellega pidudelgi tantsu tehtud, kuid pikemat diskussiooni polnud võimalikuks pidada saanud. Hellale meeldisid keska viimase klassi tüübid, räägiti, et tal oli igas lähedalasuvas alevikus erinev sõber varnast võtta, ning nagadele ta palju tähelepanu ei pööranud. Välja arvatud klassivend Hendrik, firmaomaniku võsu, kes vaatamata oma kõrgile olemusele sai läbi sellise maakaga nagu Harald seda oli.
Tema spordijalatsid ei olnud kunagi selle õige firma omad ning ta jagas oma tuba tüütu õeraasuga, mis ei teinud temast kõige lahedamat tüüpi. Hendrikut aga need teemad nii väga ei kottinud ja ta oli nõus lausa Haraldi sünnipäeva külastama ilma ninakirtsutuseta. Hendrik teadis, et Hella jääb vaatamata õigele sotsiaalsele taustale klassi kordama ning see fakt kustutas neiu täielikult tema edasistest plaanidest. Hella oli arusaadavalt nördinud ning pärast korralikku alkoholiuima kohtus tema suu mitte ihaldatud Hendriku, vaid Haraldi omaga. Mitte üks kord, vaid mitu-mitu õhtu jooksul. Siiski ei pidanud Hella pahaks avalikult itkuda, et miks küll Hendrik temast ei hooli. Ning siis andis veelkord säästuvariandile oma huulepuna mekkida.
Harald aga, tobe poisinolk nagu ta oli, armus vaatamata reaalsusseisule.
Hiljem mandril ja kainemas olekus üritas lummatud nolk oma uue ihaldatuga pidevalt ühendust saada, kuid telefonitoon jäi tummaks ning avalikult pöörati talle põlglikult selg.
Sarnased stsenaariumid jäid tuimalt korduma ning kui lõppude lõpuks näis, et see teema on oma korrad velotrekil ära tiirutanud, selgus, et kümneaastane aeg abikaasaga hakkab murenema nagu kehvasti seinale määritud krohvikord.
Ma ei tea, kas ma saan niimoodi edasi elada, oli Hilda konstateerinud. Meil on laps ja kõik, aga sa ei ole suutnud siiani meile maja osta.
Eelmisel aastal võtsin ju uue auto liisingusse, üritas Harald end välja vabandada.
Auto? põrkas Hilja ärritunult. Mis sellest autost kasu on, kui maja ei ole! Hellegi elab sul Nõmmel täiesti elamissväärset elu.
Kui me maja ostaksime, peaksime autost ju loobuma, üritas mees loogilist lähenemist kasutada, kuid tulutult.
Minu palga eest saame kenasti masinat üleval pidada, oli kaasa veendunud.
Selle õe palga eest ei pea sa ühtegi normaalset autot. Mingi vana Sierra ehk saab, aga seda ka putita iga meetri tagant.
Kuidas Peeter ja Pille saavad, ah?
Pets ja Pillekas on mõlemad faking pangas tööl, seepärast.
Miks sina mõnes normaalsemas kohas ei tööta?
Miks sina õeks hakkasid, mitte ei lõpetanud oma magistrit?
Ma lootsin, et sinust saab midagi enamat. Nagu Peetrist.
Mine ja nühi seda Peetrit siis.
Tead, äkki lähen ja nühingi. Panen oma töökitli selga, sukad jalga ja...
Täpselt nii Hilja toimiski. Mõnda aega suutsid nad oma tärganud sümpaatiat koduste eest varjata, kuid kõik kardinad langevad kord ning ei olnud nende olukordki midagi erilist. Pealegi ei varjanud nad väga oma tegemisi väga hoolikalt.
Hilja lootis, et Peeter kenasti lahutab oma Pillest ning nad saavad Jüris oma uut elu alustada. Ta ei uskunud oma endist kaaslast, kui too väitis, et Petsil sellist plaani ei olevat ning ta lihtsalt mängib temaga nagu kass hiirega.
Harald oli Peetrit oodanud. Ta istus marmorkujuna autos ning hävitas sigaret sigareti järel. Vahepeal võttis sõõmu haljast ning kivistas pilgu teelaotusele, kus ta lootis üsna pea tuttavaid tulesid näha ning kaua ei läinudki, kui tema soovitu kaadrisse ilmus.
Peeter üritas kesklukustust peale panna, kui leidis end pinnaselt, Haraldi kuju tema kohal ähvardavalt kõrgumas. Siis maandus esimene hoop, selle järel teine ja siis kolmas, et asi kindel oleks. Pärast kohtuseadust tõstis Harald sõbra istukile ning asus aru pärima.
Pillele luiskas Peeter, et oli mingite nagade peale sattunud ning teema läks kuumaks.
Sellised need tänapäeva noored on, oli Pille lausunud. Nii agressiivsed.
Harald oli otsuse teinud: tema läheb minema ja võtab poisi kaasa. Hilja ei protesteerinud, sest üks varateismeline ei oleks tema värske potentsiaalika suhtega kergelt leppinud. Ehk mõni aasta hiljem - Harald nagunii ei jõua last üksinda ülal pidada. Paberid said sisse antud, allkirjad alla sirgeldatud ning kõik näis selge ja ühetimõistetav. Harald oli nõus osa korterilaenust tasuma ning võttis läbi tuttava üürile lihtsa kahetoalise Mustamäel. Poeg Hugogi harjus uue elukorraldusega pikkamööda ning asjad näisid rööbastel liikuvat.
Ning siis võttis ühendust see elust enamat soovinud medõde. Ta lausa pommitas kõnede, elektronkirjade ning lühisõnumitega, kuidas ta kahetseb ning ei andnud endale aru, millest ta loobus ning oli nii rumal, kui rumal saab üldse olla. Päriselt armastavat ta vaid teda, Haraldit ning Peeter, ta oli vaid segadushetk.
Osa temast oli vaatamata juhtunule kinni tolles valges kitlikandjas, kuid uhkus ja võimalus kaotada Hugo austus panid ta seljaga vastu seina, piigid igast ilmasuunast piidlemas, terad skalpellteravad ees.
Kohviku ees kopsu mustendades saabus talle uus teade Hiljalt, kes kirjutas, et ta oli Hugoga rääkinud ning poeg saavat aru ja ei olevat vastu, kui isa ja ema jälle koos on. Teda pidavat see lausa rõõmustama.
See kõlas uskumatuna, sest poja endaga vestledes jäi täiesti muu mulje. Harald pidi Hugot lausa sõitlema, et ta oma ema selliste sõnadega ei nimetaks.
Tegelikult oli kõik selgemast selgem, kuid südamesümpaatiaid matta polnud kergemate killast.
"Mul jahtus jook täiesti ära," ütles Helle sisseastunud vennale.
"Vabandust," lausus Harald istet võttes. "Ma vist teen ühe kangema."
"Sa oled autoga ju!" hüüatas õde.
"Viskad mind pärast ära ehk."
"Okei, viskan, aga räägi nüüd, mis lahti on."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar