"Nagu õhusireen," pomises mees pahaselt ning lohistas ennast lastetuppa, ühesse neist kahest. Teises põõnasid juba vähe suuremad jõnglased, kes oma tükid tegid erinevalt väikesest õest päevavalguses... Veel, sest enam kaua tiinekapõlveni oodata ei olnud.
"No mis sind siis nüüd vaevab, ah?" küsis Mairold nutvalt ja tatistavalt inimolendilt, kes tuttavat nägu nähes küll rahunes veidi, kuid päris vakka jääda oleks olnud halb märk - kui too suur, kuid kasulik ja samas mõnikord toregi koll on juba üles aetud, siis tuleb tähelepanu manustada kogu raha eest.
"Tahad, ma laulan sulle midagi?" päris Mairold, teades väga hästi, mis see vastus on, kuigi küsitav ei osanud talle veel nõusolekuks peadki noogutada või eriarvamusel olles raputada.
"Ma siis üritan midagi...
Mina ei taha veel magama jääda,
tänav ei maga ka veel.
Kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda,
taevas ei maga ka veel.
Ema on köögis ja askeldab alles,
ei taha uinuda veel.
Autod ei maga ja hüüavad mulle
Tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut
akna all teel."
See oli ainukene unelugu, mida Mairold teadis. Viimane salm tahtis meelest haihtuda ning läks pikalt, kuni see ajusahtlisse tagasi siirdus. Täna tuli aga kogu teema ühe sirge jutina.
"Väikesed lapsed kõik magavad juba,
minagi magama jään.
Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba;
unes teid, unes teid kindlasti näen."
Ema või vanaema või lausa mõlemad koos või kordamööda olevat seda laulu temale laulnud ning nii see mehe mällu kinnistus. Lahtiseks jäi aga, mis oli isa roll tol ajahetkel, kuid kahjuks või õnneks ei mäletanud Mairold temast midagi.
Tegi su ema rasedaks, läks sõjaväkke ja sinna ta jäi, seletas vanaema kord, kui maal olid puudeladumise talgud. Hea meelega oleks Mairold kusagil väikese õlle teinud ja niisama sinataevasse vahtinud, kuid ei, vanaemale pidi abiks olema, nagu tema oli ja on seda olnud talle endale. Nagunii saad sa varem või hiljem teada ja Mailis sulle eeldatavasti sõnagi ei kõssa, seega...
Selgus muudki... Isa ei jäänud lihtsalt endise suure isamaa avarustesse suurt eesmärki täitma ja kommunistlikku korda sõjalise toega looma, vaid lõi lausa uue perekonna - võttis värskema ja noorema naise, tegi kolm last ning unustas koduse keele ja meele. Ühele kirjale, mis Mairold talle kuueteistkümnesena saatis, sest oli klassivenna abiga, kelle isa kõrgem sõjaväelane, isa aadressi ja kõik vajaliku info välja uurinud, vastust ei saabunudki.
Võib-olla ei osanud ta enam eesti keeles lugeda? mõtles Mairold. Vaevalt!
Kahekümneaastaselt jõudis noor mees otsusele, et sõidab Venemaale ning otsib jobu üles ning annab laksu vastu lõgemeid. Plaaniks see vaid jäigi, sest raha ei olnud ning Mairold ei tahtnud ema kurvastada. Murtud naine polnud ühestki poja plaanist teadlik ja ei ole seda siiani.
Oleks ma kuidagi teadnud, sülgas vanaema tuld, oleks laskunud raseduse katkestada. Tol ajal oli see küll raskendatud, aga siiski... Ainukene poeg ja selline...! Isegi oma emaga ei taha rääkida... Ma ei tea, mida ma küll valesti temaga tegin, et nii läks?
Teades, kuidas käitus tema esivanem, võttis noor Mairold endale südameasjaks olla vähemalt vastustustundlik lapsevanem, kui see aeg peaks kätte jõudma. Õnneks oma sigitajate vanus oli ületatud, nii et lootust oli oma lubaduse pidamiseks küll ja küll.
Aastad kulutasid kalendrinumbreid ja kadusid kärmelt kui möödakihutavate autode värvilised tuled. Mairoldi näoilme muutus, vahel tegi mees rohkem kui mõned kesvad paremas ning veel halvemas seltskonnas, mõnikord isegi üksi ning ei vaadanud taevalaotust, vaid lauasiledust enda ees, kuhu ta kahupea väsinult kukkus. Oli pruute punapäiseid ja blonde, kuid keegi ei peatunud kauemaks. Nad jäid fotoaparaat kaelas töllerdavaks turistiks Mairoldi maailmas kes teab, mis põnevatel põhjustel. Esimest korda aimas ta midagi kaasa-antut oma kehas, kuid ei tahtnud seda uskuda ega tunnistada. Või oli ta ise süüdi, et ükski ei sobinud elukaaslaseks, vaid mõneks müramisminutiks? Mees teadis küll hästi, et võis vahel olla väga krehvtise ja liialt otsekohese ütlemisega ning kusagil sügavates vaimukaevandustes lõi sädemeid pildudes vastu suurt alasit tigedusetunne ja kadedus, rääkimata faktist, et ta elutses siiani oma ema kostil ning kindlust temast palju ei õhkunud.
Majanduslik olukordki polnud selline, mis ühelgi pesapunujal oleks käed rõõmust värisema pannud, kuigi Mairold lõpetas ülikooli filosoofia magistriga, millega päriselus ei osanud ta miskit muud targemat peale hakata, kui teha juhuotsi kunagise kursavenna sõbra ehitusfirmas. Õnneks ema renti ei luninud ning oli pojast mentaalselt sõltuv, seega elu oli suhteliselt mugav, elatav või nii. Vähemalt ei pidanud ise süüa tegema, trussikuid pasumasinasse viskama või midagi.
"Kargelt peetis on need asjad," pihtis ta juhuslikule joomakaaslasele. "Ma olen suht normaalne mees, aga kuidagi langen ikka kolmandaks valikuks. Isegi mitte teiseks, mõistad? Sa Meelikest tead?"
"Kes on Meelike?" päris pulstunud juuksepahmakaga eatu isane.
"Meelike ütles, et minusugused isaks ja pere loomiseks ei kõlba, tead," jorises Mairold. "Igasugu pereasjad on eitedele suht, aga ma ei tea, ma olen ka inimene."
"Oot, kes on Meelike?" ei tahtnud suvalisele sõbrale kohale jõuda.
"Mina olen Meelike," sõnas naishääl enesekindlalt. Mairold tõstis silmad üles ning silmitses tähelepanelikult tema ees kõrguvat inimkeha. See polnud küll see Meelike, keda Mairold silmas pidas, kuid pakett paistis päris potentsiaalikas. Päris mõnus liha, poeeditses ta endamisi. "Ma istun siia, kui see tüli ei tee," kostis too teine Meelike viisakalt, kuigi oli aru saada, et konditsioon oli tal sarnane purjutavate meestega.
"Oot, sina oledki siis see Meelike!" jõudis nimetule kamraadile lõpuks kohale.
Teisel Meelikesel, nagu selgus, oli palju plusse, mis võisid Mairoldit edasi aidata - kena korter magalas (neli tuba!), normaalne liisingupill tagumendi all, elatava palgaga töökoht ning, tuleb aus olla, raamgi polnud teab mis kehv. Niisiis, otsus oli tehtud, kuigi see oli allkirjad saanud juba enne seda, kui mees oli oma nõusoleku andnud. Hobigi oli ühine olemas, mis nende saatused põimis, seega õhus heljus armastuseparfüümi. Hea meelega oleks Mairold kohe äsjakohatud kaunitariga kokku kolinud ning oli lausa valmis põlvele langema, kuid otsustas mitte kiimal end kanda lasta. Aga ainult sel korral.
Unelaul oli mõjunud: Mairold tukkus tugitoolis, tema sülle oli uppunud samal lainel väike tüdruk, kes ei jaganud temaga ühist geenivõrku, ühist silmavärvi ega veregruppigi. Sarnased lood olid ka teistes tubades põõnavate lapsinimestega. Kuid ema oli kõigil üks, isad varieerusid.
Üllatavalt ei teinud kolmanda klassi isase allasurutud turi Mairoldile tuska. Võib-olla ma olengi see mõttetu mees, kes lahedate kuttide treitud põngerjaid peab üles kasvatama, mõtles ta. Kes ikka tahaks sellise mõttetu tulevikuta joobariga tittesid treida.
Ta oli peaaegu leppinud olukorraga ning vaatamata teise Meelikese kogukale pagasile ning selle eos rikkis inimsuhte muudelegi kõrvalnähtudele tundis ta end mõni tund päevas võõra järelkasvu seltsis õnnelikuna.
Nii kui parema diili leian, lasen jalga, oli mees otsustanud. Neid Meelikesi on kindlasti rohkem, kui kaks või kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar