Lebasin ooteruumis, peas tobe kulunud murukarva mütsike, käed mugavalt kaela taga ning ootasin oma korda. Justkui tapamajas, korpus viis. Kusagil kõlksusid omavahel kokku konksud ning vereurm ninasõõrmetes tahtis oksele ajada. * Lubivalgel ja lumipuhtal seinal tippis lepatriinu, vahepeal seisatas ning sirutas tiibu, õhku tõusmata. Võib-olla tahtis mulle näidata, kes selles osakonnas see tõeline juhtisane on. Oleks minus rohkem karja liidrit, oleks pisikese putuka silma pilgutamata elimineerinud - väikseimgi konkurents tuleb teelt koristada.
Lootuse märk keskkonnas, mis peaks olema steriilse puhtusega, mitte kubisema erinevatest fauna esindajatest. Omamoodi märgiline, aga semiootikaks polnud ei aeg ega koht.
Mu mõte jäi peatuma küsimusel, miks edasi? Mille nimel? Oli isegi unustanud, mitmes kord ma samasuguses olukorras olen olnud ja kas sellest oli pikemas plaanis midagi asjalikku tolku. Arvestades, et seisund on süvenev ning kõik, mis tehakse, on vaid ajutine leevendus ja minust ei saa kunagi tõve juuri lõplikult välja tõmmata. Edasi läheb igal juhul kehvemaks, keha vananeb, pehkib, nõrgeneb. On sel mingit pidevat punkti?
Ma ei usu. Juba veidikene aega ei taha mu pea seda teadmist omaks võtta nagu keskkoolis keemiat.
Mõtlema peab ju heas suunas! Peab, aga tuleb arvestada situatsiooni teise palgega, mis rebib liha kontidelt oma otsekohesuse ja päris selge klaari pildiga. Tõde kannab harva põllulilledest krooni.
"Mis ma küll sinuta teeksin," lausus isa tihti. Vanadekodusse läheksid, oli mul vastus alati valmis, kuid ma ei lausunud seda kunagi valjul häälel välja. Isa oli veelgi nirumas konditsioonis ning loomulikult kakskümmend seitse aastat rohkem rohelist planeeti kulutanud. Just tema põhjal võisin aimata, mis edasi saab. Ning temal minu eas polnud suurt muud viga, kui see kodumaine argine - kõva napsuhobi. Vahel sai nalja, kuid siis kellegi teise kulul, mitte tema enda.
Vaatamata, et too nüüd tudisev mehe-laadne moodustis ei olnud suurem asi lapsevanem, abikaasa ega kolleegki, tundsin ma tema vastu omamoodi sõbralikku kaastunnet. Pealegi oli teatud mõttes meeldiv, kui keegi on sinu teenustest huvitatud. Omameelest pakkusin ma asjaolusid arvesse võttes päris tõsiseltvõetavat pojateenust. Paremat, kui see elatanud endine lakkekrants oleks ära teeninud.
"Millal sa järgmine kord tuled?" päris ta, kui olin saapad jalgade otsa tõmmanud ja taskust autovõtmed üles leidnud. Näeme minu matustel, tahtsin alati surata, kuid suu ütles midagi taolist: "Eks ma vaatan, kuidas tööga asjad lähevad ja... Päris tuisuga ei taha ka nii pikka maad autoga sõita, väsitav töönädal selja taga. Paljud debiilid on viimasel ajal juhiload saanud ja ei oska ilmastikule vastavat kiirust valida." Ühesõnaga ports pooltõdesid ja tühja-tähja.
Tänasin kõiki erinevaid loojaid, et vana polnud veel eriti haledaks muutunud, kuid aimasin, et see aeg ei ole päris silmapiiri taga, vaid kollitab ülbelt nurga taga ning sülitab mulle vahel kingadelegi, kui peaksin temast kuidagi mööda hiilitud saama.
Siiski oli meeldiv olla vajalik, kuigi vajaja polnud kõige meeldivamate killast. Siiski tänu temale huvitusin sügavamalt loodusteadustest ning lapsepõlvehobist sai suuremaks sirgununa amet, millest loobusin mõni aasta tagasi, et ellu vähe vürtsi peale raputada. Nüüd sõidan kaubikuga ringi ja vean seda, mida vaja ja kuhu vaja. Lihtne ja lõbus töö, kuid idiootide konsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui laboris mässates. Kliendid on üks asi, kaastöötajad hoopis teistlaadi tase. Mitte et ma ennast nendest oma doktorikraadiga paremaks peaks... Võib-olla ikka pean. Igatahes sooviksin omada nende muresid, mitte piinata ennast minu kombel.
Kuid ei ameti ega sugulaste nimel seda kõike küll pole mõtet taluda, see on selge. Jääb vaid ego, see kõverpeeglis kolossaalne minapilt. Jah, endale ma vahel meeldin. Küll ajab peegelpilt oksele, seega pole imestada, et skooriskaala nii madalaks on jäänud. Õnneks päris võluriks ma ei ole jäänud ning aeg-ajalt saab mõne restorani ettekandja või kehvemal juhul nõudepesijaga jutule, kuid numbreid see aktsioon tiirlema ei pane. Laboris oleks seis veelgi nirum, arvestades, et seal pidin ruumi jagama koos endise abikaasa ja endise abikaasa uue kaaslasega, kes näiliselt oli hulga kehvem partii kui seda mina oma jubeduses olen. Aga kes teab, äkki tal nii kaunis hing ja poeedi süda, mitte nagu minul. Igatahes selle koha, kus mina enne oma teadust tegin, omastas ta ülbelt, olles siiski kehvem kui too ülbikust lepatriinu seinal.
Tüübist oleks täiesti ükstapuha, aga see endine, see Rita, tema muutis asjad täiesti väljakannatamatuks. Olgu, paar korda istutasin tema toolile koolipoisilikult paar knopkat ning saatsin dr. Seenpalu arvuti Outlookist talle suvalisi tillipilte ning sõimasin vanima elukutse esindajaks ning muidu mitte-aksepteeritavaks persooniks, lisades et kogu teaduskond jagab seda arvamust.
"Nooh," venitas sisse astunud kirurg entusiastlikult. "Kes meil siis järgmine on?"
"Rahesalu?" sõnas tema järel kiirustanud õde kerge aksendiga. Noogutasin pead, et jah, mina see Rainer Rahesalu tõepoolest olen. "Palun, läheme."
* Lepatriinu juhtum operatsiooni ootetoas vastab täiesti reaalsusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar